Püha Peetrus Chrysologuse jutlus ühisest preestriseisusest

Püha Peetrus Chrysologus oli Ravenna piiskop, kes sündis neljanda ja viienda sajandi vahetusel ja suri viienda sajandi keskel. Nimi „Chrysologus“ tähendab „Kuldsõna“.

Ta oli kuulus oma lühikeste, kuid ilmutuslike jutluste poolest, mis pöörasid paljusid patuseid. Samuti oli ta oma piiskopkonna hoolas karjane, tänu kellele kasvas tunduvalt usklike vaimuelu. Kaheksateistkümnendal sajandil kuulutati ta Kiriku doktoriks. Teda hüütakse ka Jutlustedoktoriks. Püha Peetrus Chrysologuse päeva liturgiline tähistamine toimub vana kalendri järgi 4. detsembril ja uue kalendri järgi 30. juulil.

Pakume ühe püha Peetruse ilusa jutluse (mille võib leida ka breviaarist ülestõusmisaja neljanda nädala teisipäevast), kus ta arendab apostel Pauluse sõnu kirjast roomlastele:
Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus (Rm 12:1).

Püha Peetrus Chrysologus, 108. jutlus (Patrologia Latina, 52,499-500)

Kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast.

Palub Paulus, kuid Pauluse kaudu palub Jumal ise, sest Ta tahab, et Teda rohkem armastataks kui kardetaks.
Jumal palub, sest Ta ei taha olla nii palju Issand kui isa.
Jumal palub halastuse pärast, et Ta ei karistaks karmuse pärast.

Kuule Issandat palumas: Vaadake, vaadake minus oma ihu, oma liikmeid, oma sisikonda, oma luid, oma verd.
Isegi kui te kardate seda, mis on Jumala oma, siis miks te ei armasta seda, mis on teie oma?
Kui te põgenete Issanda eest, siis miks te ei tule tagasi isa juurde?

Eks teid vast ajab segadusse teie poolt mulle tehtud Kannatuse suurus? Ärge kartke.
See rist ei ole minu, vaid surma astel.
Need naelad ei suurenda minu valu, vaid minu armastust teie vastu.
Need haavad ei kisu minust oigeid välja, vaid pigem viivad teid sisse minu sisikonda.
Minu laialilaotatud ihu rohkendab teie arvu aga mitte minu karistust.
Minu veri ei lähe raisku, vaid voolab teie lunahinnaks.

Tulge siis, pöörduge tagasi ning vaid vaadake Isa, keda te näete andmas head kurja eest,
armastust ebaõigluse eest,
sellist halastust selliste haavade eest.

Nüüd aga kuulakem, millele apostel üles kutsub: Kutsun ma teid üles tooma oma ihud. Seda paludes tõstab apostel kõik inimesed preestriväärikusse:  tooma oma ihud Jumalale elavaks ohvriks.

Senikuulmatu on kristlase preestriamet,
kui inimene on enda jaoks nii hostia kui preester;
kui ta ei otsi endast väljastpoolt, mida Jumalale ohverdada;
kui inimene toob Jumalale enda pühitsemiseks ohvri, mis on nii temaga, temas kui tema eest;
kui nii hostia kui preester jäävad samaks;
kui hostia tuuakse tapaohvriks ja elab ikka edasi – preester, kes peab ohvri tooma, ei saa iseennast tappa.

Imeline ohver, kui tuuakse ihu ilma ihuta ja veri ilma vereta.

Kutsun ma teid üles, ütleb ta, Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud elavaks ohvriks.

Vennad, see ohver sai kuju Kristuse ohvrist.

Tema on elaval viisil ohverdanud oma ihu maailma elu eest
ja Ta tegi oma elavast ihust elava ohvri, sest tapetud olles Ta elab.

Seega makstakse surm sellises hostias tagasi,
hostia jääb, surma karistatakse.

Siit sünnivad surma kaudu märtrid,
saavad alguse lõpu kaudu,
elavad tapmise kaudu
ja säravad taevas need, keda maa peal arvati kustunud olevat.

Kutsun ma teid üles, ütleb ta, Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud elavaks, pühaks ohvriks. See on see, millest prohvet laulis: Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.

Ole, inimene, ole Jumala ohver ja preester.

Ära heida kõrvale seda, mida Jumala käsk on sulle andnud ning usaldanud.
Pane pühaduse rüü üll.
Vööta ennast puhtuse vööga.
Olgu sinu peakatteks Kristus.
Jäägu alati rist sinu laubal sind kaitsma.
Pane oma rinnale Jumala teadmise saladus.
Süüta alati lõhnarikas palveviiruk.
Haara vaimumõõk.
Pane oma süda altarile.

Ja nii, ohust prii, too oma ihu Jumalale ohvriks.

Jumal otsib usku, mitte surma,
januneb tõotuse, mitte vere järele,
rahuldub tahtega, mitte tapatalguga.

 

Tõlgitud ladina keelest: Liturgia horarum, II, Vatican, 1977, lk 604-606.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga