Üxkülas

Rekollektsioon 17-19 augustil, 2012

esimene loeng 

Soovime, et Püha Vaim teeks meid suutlikuks käima evangeeliumi järgi. Kristlik elu on see käimine, kõndimine. Teel kogeme rõõmu ja kibedust. Vahel eraldi, vahel koos. Harva on elu puht ilutsemine, millel poleks kurbuse maiku. Harva on kibedust, millele poleks juurde lisatud lohutavat lootuse värskendust, mis on tunnetamise vili, et oleme ilma eputamiseta need kellel arsti vaja, kelle juurde Jumal on saatnud oma Poja. Halvem on siis, kui meie elu on maitse ära kaotanud, kui on see läägeks muutunud. Võib olla ka nii, et meie elu on täitsa halva maiguga nii meie enda kui ka teiste jaoks, nagu meile võib tunduda, on see tõene või mitte. Mõnikord kogeme meie elu imalmagusat maitset.

On olemas midagi, mida võib nimetada rahuldamatuse rõõmuks. Mis see on? Millega seda süüa? Millise maitsega see roog on? Rahuldamatuse rõõm. See on, kui kõik ei ole nii täiuslik ja et kõigega võiks rahul olla. See on see rõõm, millele võib vastandada tarbijaliku enesega rahulolu. Võib olla nüüd aimame, mis see võiks olla. Selle rahuldamatuse rõõmu abil Jumal hoiatab meid selle eest, millesse tihti satub tarbija – nimelt, üleküllastuse eest.

Aga püüdkem sellest rääkida natuke rohkem järjekorras. Esmalt nõustume sellega, et tavaliselt rahuldamatus ei saa käia koos rõõmuga. See on selge. Ühes poola ajalehes alustati kirjade sarja nimega: „Isa tagasi tulek!“ Väga rabavad on need juba täiskasvanud naiste ja meeste tunnistused, kes kirjutasid kirja enda isadele, kas juba lahkunutele, või nendele, kellega ei ole mingit ühendust. Nad kirjutavad seda, mida alati olid tahtnud oma isadele ütelda, vaid enne polnud neil selleks julgust. Üks tunnistus, ühe mehe kiri. Ta kirjutab umbes nii: „Sa olid äraolija, isa, olid omas maailmas. Sa elasid koos meiega, aga sind polnud meie jaoks, sa olid oma joobnu unenäos.“ Probleem oli ilmselt alkoholiga.
Selle isa eemalolek oli küll füüsilise kohalolekuga, aga selge sõnumiga omastele: „Pole mind teie jaoks ja teid pole ka minu jaoks“. See sõnum oli solvav ning miski täiesti õudne. See tekitab rahul-olematuse koos kibeda kõrvalmaitsega. Ei ole rahu, pole rõõmu mitte põrmugi.

Võime ette kujutada et pojal oli kibedus isa vastu selle eest, et see mitte kunagi ei ärganud üles sellest joobnu unenäost. Lapsed, kuna nad olid ju enda isa lapsed ja neil oli lootus paremale isale (lapsed loodavad alati väga tugevasti), olid sunnitud olema, tahes-tahtmata, olema ka selle joobnu unenäos osalejad. Polnud lihtsat lahendust, ma viskan isa minu elust ära, unustan ta, ja hüppan ellu, kus edaspidi olen igasugustest kibestumusest ja pahadest tujudest vaba. Teame, et toidu maitset suus ei saa niisama parandada.
Kirik kutsub üles oma lapsi ärkama! Tundub, et üks meie unenägude kulissidest on just äraolek. Äraolek — see on hõivatud olemine, oma asjadesse, mõtetesse süvenemine, viisil, mis ei too elu, ei magajale ega teistele. Äraolek! Eemalolek! Ärapurjetamine! Nagu narkootikumi varal. Aga ärapurjetamine ei pruugi tähendada narkootikume. Põgenemise vahendid võivad olla erinevad, aga alati on see põgeneja maailm, millesse ta teisi ei kutsu. Ja see ei ole pelgupaik, kuhu inimene jookseb, et oma intiimsuses koos Jumalaga viibida, see oleks miski soovitav, vaid see on see maailm, kus ta on oma üksinduses ja kurbuses üksi jumal, iseendale, väiklane jumal mitte teistele! See on paha pelgupaik, egoistlik.
Võib olla meil endil on selline negatiivne kogemus, mil kohtame selliseid inimesi, kellest me tõeliselt hoolime, kuid tunneme, et neid pole, nad on, aga nad pole kättesaadavad. On iseendale, arvatavasti!

Aga mõnikord me ise tunneme end võimetuna ületama barjääre, mis on meis seestpoolt, et teise jaoks elada, et teiste heaks kohal olla! Tahame väga olla valvsad, tahtvad, valmis selleks, et end ohverdada, aga millegipärast ei suuda. Oleme oma unistuste kammitsas, oma üksinduses lähedastest kauged.

Teine unelemine võiks olla seotud inimesega, kes palju magab, kes ei seo ennast mingi tegevusega, kes on selline elav kummitus, kes raiskab oma energiat ja potentsiaali eimillegi peale, kes teeb ennast mittevajalikuks. See on väga ohtlik uni. On olemas inimesed, kellel on kalduvus vajuda sellisse unesse nagu letargiasse. Kes nad on? Tihtipeale nad on väga auahned inimesed, kes unistavad kuulsusest, ja kui sellest unistusest ei lähe täide eriti palju, nad on suutelised ainult selleks, et olla nagu tühjad nukud. Nende maailm on must-valge. Nende deviis kõlab: “Kas kõik või ei midagi!”
Hiljuti oli Riias ühe noore inimese matus, kes hüppas sillalt alla. Ronis üles, rahvas märkas teda. Kogunes rahvasumm, kõik püüdsid teda keelitada, teda päästa, aga ei õnnestunud. Ta oli kristlane ja inimesed, kes teda isiklikult tundsid, tunnistasid ta kohta, et selline just ta oli, et: kas hea, või kuri. Ta isiklikult oli väga hea inimene, aitas teisi, pühendas ennast teistele, aga ei suutnud kannatada seda, et maailm, milles ta elas, oli selline, et hea kõrval on kurjus. Ei saanud ta sellises maailmas elada, sellist maailma taluda. Hüppas vette ja suri.

Sellised inimesed on olemas – lihtsalt, nõnda nagu on olemas haigused. Aga võib olla keegi on selles süüdi ka, võib olla kõige lähedasemad inimesed, kes ei õpetanud talle seda, milline meie ümbruskond tõepoolest on, ja milline iga inimene on, lõhestunud, katki, pärispatu tõttu, ja mitte kunagi ainult valge, ja mitte kunagi ainult must.
On samuti julguse kaotamise/arguse unelemine. See on põgenemine isikliku kaotuse läbielamusest, raskustest. See on uni, mis on meeleheite, kibestuse lähedane. See sarnaneb keeldumisega (äraütlemisega) elada.

Üks piiskop, kellel oli enda rekollektsiooni aeg, meenutab. Ta jalutas mõtiskledes. Oli seal lähedal teismeliste poiste grupp. Piiskoppi nähes hakkasid nad talle labaseid mõnitusi hüüdma. Piiskop pöördus nende poole ja küsis: „Kes on teie südamed nii jõhkralt puruks peksnud? Milline värdjas?!” Nad olid väga vapustatud piiskopi sõnade tõttu, et ta ei reageerinud agressiivsusega vastu, vaid küsis hoolitsevalt. Vakatasid. Teadmata, mida nüüd selle peale öelda, nad küsisid: „Mida sa siin otsid?“ Piiskop vastas: „Ma otsin Jumalat!“ Jälle jahmatus! Siis nad vastasid: “Igal juhul meie oleme väga erinevad sinust, sest me ei oota ega otsi enam midagi!”

See on ka mingi apaatia ehk loiduse sümptom, ka uni, millest inimene ei saa oma jõuga virguda, et midagi oodata ja otsida. See on selline kiretus, mis inimest ajab ahastama.
Peate meeles püha Ignatiuse deviisi Ad maiorem Dei gloriam – „Jumala suuremaks auks!“ Esimene märk, et inimene on apaatias, on see, et ta ei soovi, et oleks millestki enam või rohkem. On nagu on, on hea! Aga see on apaatne uni, millest oleks vaja välja ärgata.

Ärgake! Jah, aga milleks, millele? Elule, kohalolekule, vastastikusele kohtumisele nendega, kes nagu minagi unistame armastusest. Kuid mispärast unistame eraldi, oma unepärases ebareaalsuses, milles kõik on, aga samas ei ole, sest ei ole tõeliselt.
Ma mäletan, et olen sellest juba rääkinud, kuid see lugu on väga hea, ärkamisest! See lugu on enesetapjast, kes oli enda olemisest ja elamisest tüdinenud. Sel hetkel, kui ta lõplikult otsustas endale lõppu teha, ta järsku kuulis häält. Keegi laps karjus ja nuttis appi hüüdes. See inimene mõtles, et oleks küll vaja veel enne enesetapmist jõuda näha, milline häda lapsel on. Hiljem osutus, et polnudki last, kes karjus, vaid karjus laps selle inimese sees, ja see laps oli ta ise, hüüdis ta ise – lapsena – tundes ohtu. Ja ta ei sooritanudki enesetappu. Surma unenäost äratas ta isegi mitte halastamise tõuge, vaid uudishimu impulss, kuid sellest piisas, et ta hakkaks teisiti vaatama, tundma ja mõtlema.

Kirik ei kutsu üles ärkamisele niisama selleks, et midagi teha, vaid kutsub ärkamisele, et näha Jumalat, kes on meie juurde tulemas. Jumal on teel meie juurde! See on ärkamiseks tõeline põhjus! Mitte see pole põhjus, et oleks hea midagi kasulikku teha, niisugustest põhjustest räägib eetika, vaid põhjuseks on see, et Jumal tuleb meie juurde, tuleb oma laste juurde. Ja tuleb, sest armastab. Ei tule mitte sellepärast, sest sa oled hea, mitte sellepärast, et sa oled paha, aga sellepärast, et sa ei oleks üksi.

1Jh 3:1 “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi.“ Esimene oluline sõna on: „Vaadake!” Kui sa seda sõna ei näe, siis on see kiriku ääri-veeri mööda jutuga Jumala armastusest pihta hakkamine, ilma et sul sellest soojem saaks.

Psalm 122 algab: „Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: “Lähme Issanda kotta!””
Tegelikult selle järele oleme igatsenud ja janunenud, täpsemalt – meie enda hing. Tahame väga armastusele vastu minna. Mäletan ise, et olles vanavanemate juures, maal, ootasin väga hetke, mil mu isa mootorrattaga tuleb. Vanavanemate maja seisis kaugel teistest talumajadest, nii et enamasti, peale looduse häälte, valitses seal vaikus, vahetevahel vanaema midagi ütles, vanaisa õige harva ütles üldse midagi. Mäletan, et see minu isa ootamine oli selline, et ma olin ametis oma asjadega ja mängudega. Isegi ei mõelnud isa tulemisele palju, teadsin, et ta võib tulla. See ootamine oli nagu taustal. Aga kui kuulsin kuskil hästi kaugel mootorratta undamist, kohe olin ärgas, jätsin kõik maha ja jooksin metsa, sinna poole, kust pidi isa tulema. Mõnikord see polnud isa, ja siis tulin tagasi, aga järgmisel korral ei osutunud ma targemaks, ja jooksin sama ruttu. Teadsin ju, et kui see on isa, siis niikuinii ta tuleb ise. Kui see on mingi mööduja, mitte isa, siis pole vaja ju joosta asjatult. Aga ei! Lapsed on tihti targemad täiskasvanute tarkusest. Lapsed teavad, et peavad jooksma. Ja mina jooksin. See oli vastu jooksmise kogemus ja arvan, et teatud määral, arhetüübiks sellele, kuidas joosta vastu Jumalale, kes on tulemas, või isegi jooksmas meie poole.

Sellest räägivad Ülemlaulu sõnad: (2,8-10) „Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel. Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede. Mu kallim räägib ja ütleb mulle: “Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!” See on selline armastatute mäng.
Ärkamine on siis asumine teele pidevalt süveneva läheduse suunas. Lähedus Jumalaga, teise inimesega, iseendaga – on see, mis meil on kõige vajalikum, ja mille järele januneme. Sellel teekonnal pole iialgi lõppu, siin maa peal pole piiri. Ma saan saavutada mingi oma karjääri piiri, aga kui jutt on minu oma arengust, valdkonnast, kus ma olen teiste jaoks, ja teised minu jaoks aina lähedasemad, siis tõepoolest pole siin arengule lõppu.

Tihtipeale räägitakse inimsuhtlemise normist, et inimene peab olema avatud. Mulle ei meeldi seda sõna ‘avatud’ kasutada siin. Parem sõna inimsuhtlemise kontekstis on ‘lähedane’, lähedasemaks saada kellegi suhtes. Avanemisel on piirid ja peavad olema, aga lähedusel ei pea. Saame aina rohkem ja rohkem lähedasemad olla, teiste, enda ja Jumala suhtes. Selle poole püüeldes avastame ühe tähtsa reegli, nimelt, mida lähedasem olemine, seda enam Jeesuse läheduse varal, Jeesuse läheduse kaudu. Jeesus on piiritult lähedane oma Isale. Teame, et sellel lähedusel on nimi – Püha Vaim. Jeesus on meile alati rohkem lähedane, kui meie iseendale. Tema lähedus on meile kingiks, millele me võime vastata oma, piiratud küll, aga siiski – lähedusega. Kui võtame kätte selle anni, nimelt: Jeesuse, ja tema sees oleva läheduse Jumalaga ja meiega, siis võime edeneda meie enda ligiolekus teiste suhtes. Isegi siis, kui on see meile üle jõu. Ja just see on Jumala õnnistus! On sel negatiivne külg, et see lähedus alati on rahuldamatu. Aga on kõige pealt positiivne, et alati on sellel alal arengu jaoks ruumi.

Tõepoolest saan, aina rohkem, täielikumalt, küpsemalt, targemini lähedaseks saada. See on nagu laulatatud paariga, inimestega, kes mäletavad aega, kui nende füüsiline lähedus näis neile peaaegu müstiline täius, aga nüüd nad teavad, et praegu on nad palju lähedasemad teineteisele kui tol ajal.
Kui tol ajal oleks üks armastatu surnud, teine ei oleks kujutanud ette, kuidas ilma temata edasi elada, aga nüüd, kui üks nendest sureks, teine oleks täis valu, aga siiski oodates kohtumist juba igavikus. Kohe on selge, kumb armastus ja lähedus on suurem ja tõelisem ja reaalsem.

See ebarahuldavus, mis lähedusega kaasneb (ja võib olla, mida suurem lähedus, seda suuremgi ebarahuldavus, aga samuti, mida suurem lähedus, seda suuremgi kibeduse (mitte kibestumise) magusus) on siis, kui kannatame selle tõttu, et rohkem armastada ei suuda. Ja, see on õnnistatud ebarahuldavus! Vana hea armastus maitseb nõnda nagu must šokolaad, 80% kakaoga, ja see maitse on selline kibe-magusapoolne.
Või olla seda mõistame natuke selgemini ja paremini, kui ütleme, et sel juhul kui rahuldavus oleks, siis see kindlasti oleks väga mitteõnnistatud. Milline võiks see rahuldavus olla? Enesega rahulolu? Loobumine kannatamisest minu väiksema armastuse tõttu? Kas see oleks kõik, mida ma armastatule annan minu armastuse märgiks? Kas selle väidetava rahuldavuse seisundis ma otsiksin, muretseksin, nutaksin? Vaevalt!
Kuulakem veel Ülemlaulust (3,1-3) “Ma otsisin öösiti oma voodis teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud. Ma tõusen nüüd ja uitan linnas tänavail ja turgudel, otsin teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud. Vahid, kes uitavad linnas, leidsid minu. “Kas olete näinud teda, keda mu hing armastab?”” Ja veel, (5,8) „…ma olen armastusest haige!“

Keegi nimetas ärkamist sellele aina lähedasemale armastusele kurbuse lilleks. See tekitab kurbust, kui ma kohtan enese juures barjääri, mis ei luba suurema läheduseni jõuda, minu saamatuse barjääri. See sünnitab kurbust, aga see kurbus on õnnistatud, sest seesama kurbus ärgitab mind suuremale ja elavamale lootusele.

teine loeng

Ühe naise tunnistus viimase kümne aasta kohta oma elust. Asi on väga tüüpiline. Pärast ülikooli lõpetamist sai ta hea töökoha ühes ravimifirmas. Koos tööga sai ta enda käsutusse auto, mobiiltelefoni, ja palju teisi vidinaid. Hea perspektiiv! Töö esmaspäevast laupäevani. Pühapäev, ainus vaba päev ja seega võimalus hingetõmbamiseks – liiga lühikene aeg, et seltsielu nautida ning, muidugi, liiga lühike ja kallis aeg, et veel leiduks võimalust ja ruumi pühapäeva missa jaoks. Nii oli kümne aasta jooksul. Tegelikult oli see aeg, kümme aastat, valdavalt vaeva nägemise aeg. Ta andis firmale palju, peaaegu kõik, et firmat hästi esindada, et oleks parimad saavutused ja rahulolu iseendaga.

Tavaline asi, tavaline pilt. Nüüdisaegne maailm nõuab seda, kapitalism, mis murdis end sisse ja hakkas endale alistama aina uusi inimelu alasid. Noh, kas me praegu hakkasime halisema, nurisema ja kaeblema kapitalismi üle? Muidugi mitte! Või, miks mitte? Enne oli kommunism. Oli paha. Nüüd kapitalism. Ka paha! Mida aga inimene tahaks endale, millega ta oleks rahul, mida ta on pälvinud? Ei, ma ei kavatse nüüd kapitalismi arvustada. Vaid olgu see kapitalism hoiatuseks, et igasuguseid asju võib juhtuda, igat moodi minna, suureks üllatuseks, mitte alati meeldivaks!

Kümme aastat, oli aeg, mille jooksul selle naise kolleegid, pärast ülikooli lõpetamist, vist said halvemad töökohad, halvem vist oli keskmiselt töötasuga, pidid vist tihtipeale millegi kehvemaga rahulduma, vähem eksklusiivsega. Aga enamik neist rajas juba perekondi, hakkasid kogema emaduse maitset, end ohverdama lastele ja perekonnale. Nagu naistel kombeks.

Aga selle noore naise puhul, pärast kümmet aastat, tuli firma ülem ja teatas, et töö lõppes. Andke tagasi kõik, mis oli teie käsutuses, sest see kuulub firmale. Eks ole! Teie muidugi olete vaba. Oma elu kuulub teile. Jumalagajätt.

See naine tunnistas, et on kaotanud oma elu. Tema elu kuulus firmale, aga nüüd tema elu kuulus talle, aga elu sees valitseb kohutav tühjus ja kibestumus. Aastate jooksul arvas ta, et ohverdada end firmale tähendab nüüdisaegse elu stiili, et nii on vaja, et nii teevad kui mitte kõik, siis paremad, et nad loeksid midagi, et nendega arvestataks! Palju mõtlemata mõtles ta, et just niiviisi, tänapäeval, realiseerivad end inimesed. Nii on vaja, selline elu ju on … ja, hea on! Nüüd ta teadvustab endale, et ta ei ole langetanud ühtki otsust, mis jääb elus kauaks püsima.

Tal nüüd on küll raha, ta jõudis isegi endale korteri osta, mis on suur saavutus! Aga nüüd istub ta selles üksi, ja kõige tõenäolisemalt lülitab ta kohe sisse teleri, suure, ilusa, et mitte seinu vaadata ega aknast välja, sest see teine on isegi valusam kui esimene. Hea küll, et mul see teler on. Ilus küll, kuid mitte armas! Ta nutab.

Mõtleb endamisi: ehk ma veel siiski saan endale perekonna, ehk veel leian mehe. Tal on veel lootus. Siiski kibestumus on liiga suur, see katab lootuse allika üleni. Mõtleb edasi: miks mulle keegi seda ei ütelnud? Miks ma ise ei taibanud, mis saab. Ta tundis end pettunud ja pahasena enda suhtes. Kas tõepoolest, mitte keegi ei proovinud enne ütelda, et selline elu võib osutuda mitte päris selleks, mida endale soovisin? Muidugi keegi proovis ütelda, ta mäletab. Mäletab ka seda, et ta kuigi suurt tähelepanu sellele pole pööranud.
Halastamatu ja julm on see maailm. Aga halastamatu ja teatud määral julm enese suhtes on inimene ise, et tühjusesse ja külmusesse paneb oma südame, justkui see võiks olla paras pesa inimlikkuse haudumiseks. Seevastu see pesa saab hauaks inimese kõige õrnemale lootusele.

Halastamatu on see maailm, sest see ei näe vahet elava inimese ja asjade vahel. Kõik võib kaotsi minna, kõik on mööduv, kõik asjad, aga mitte inimene ju! Aga miks inimene ise paneb oma südame asjade sekka? Kes päästab inimesi nende endi käest? Inimesed peaksid meeles pidama, et kui nad nõustuvad, et neid nii koheldakse, ei lähe kaotsi mitte üks või teine inimene, vaid see ähvardab vaesestada ja laostada selle maa koguni; see maa jääb viljatuks.

Maad võib aja vältel, targalt tegutsedes uuendada, aega aga uuendada ei saa. Aeg on inimese kaotuse ühik. Aeg jookseb!

On olemas selline sügavmõtteline nali. Kohtuvad kaks munka ja üks küsib teise käest: “Vend Pafnutius, kelle juures sa oma patte pihid?” — “Mina või? Mina pihin isa Ignatiuse juures.” — “Oota, oota, aga isa Ignatius suri ära juba kümme aastat tagasi!” – “Oh, kuis see aeg küll lendab!”

Jah, aeg jookseb, selline on selle loomus. Aga aeg ei ole mõeldud inimeste jaoks nagu jõevoolus ujumiseks, ei kehale ega, seda rohkem, hingele. Õngitseja ei saa, märgates üht kala, selle järele joosta, õng käes. Ta peab ootama teist kala – seda õiget. Aeg on määratud. Koguja raamatust loeme: (3,1-8) „Igale asjale on määratud aeg: aeg sündida ja aeg surra, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda; aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg vaikida ja aeg rääkida; aeg sõjal ja aeg rahul (…) Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“

„On ju Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.“

Tragöödia on, kui inimene ajab segi otsimise aja ja kaotamise aja. Sarnaselt ju juhtus selle noore naisega. Otsimise ajal ta juba kaotas, mida pole veel jõudnud otsida ja leida. See kümne aasta elu aeg pidi naise jaoks olema tantsimise aeg, kuid ootamatult saabus leinamise aeg. Siis on natuke nii, nagu ütlevad Jeesuse sõnad: (Mt 11,17) „Aga kellega ma võrdleksin seda sugupõlve? See on laste sarnane, kes istuvad turgudel, hõigates teistele: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud, ja te ei ole vastu rindu löönud.“

Tõesti suur tarkus ja seega õpetus on meile „Ole tervitatud Maarja“ palvega kaasas. Nagu hästi teate, palve lõpus on sellised sõnad. „ Püha Maarja … palu meie, patuste eest, nüüd, ja meie surma tunnil. Aamen.“

On kaks hetke, mil sa kohtad Jumalat palgest palgesse. Esimene on nüüd, teine sinu surma tunnil. Kõik muu on ideoloogia. Teine hetk tuleb, sa tahad või ei taha, ei tea millal. Aga surma hetk võib olla sinu jaoks päris Jumala viha päev, kui sa kaotad võimalused, ühe teise järel, elu vältel, et Jumala palet ära tundma õppima. Siis on pankrot. Kui sa mööda lased võimalusi Temaga kohtuda, oled enda suhtes halastamatu ja kalk. Kui sa teel ei saa kokku Temaga, siis sa kõnnid teed mööda, mis ei ole Jeesus Kristus, pole ka tõde ega elu! Siis sa oled loll! Ja kõige lollim on see, kes palvetamise teemal ütleb: „Olen juba palvetanud, enne olin rohkem jumalakartlik, lapsepõlves, nüüd on teised asjad mu ees. Või äärmiselt rumal on see, kes väidab: kui lähen vanaks, siis vist pole mul palju tegemist, siis palvetan. Hea küll, kui jõuad! Sa nõdrameelne, totakas, idioot! Ei sa jõua, sest sa juba nüüd oled hiljaks jäänud!

Teoloogid ütlevad, et see “nüüd” on päästev!

On väga ilus jutustus, ühest tüdrukust, kelle elu toit olid unistused. Ta ütles endamisi, las ma elan kord oma elus suure armastuse läbi! Ta kohtas meest, oli õnnelik ja tundis, et see on see, mis pidi tulema. Kuid ta ei suutnud enda unistustest edaspidi loobuda. Unistamine muutus tema jaoks harjumuseks, teiseks minaks, ja harjumuse varal ta jätkas unistamist. Unistab, et võiks olla mees, kes on ideaalsem tema mehest, kellega ta võiks kogeda veelgi suuremat õnne!

Ei ole raske nii unistada, ei ole raske isegi nii arvata. Tema mehel on ju puudusi, unistusest tulev mees on ideaalne! Varsti tuli välja, et ta ei oska oma meest armastada, ei oska rahul olla tema armastusega. Juba seal, unistuses ta reedab oma mehe, rohkem, ta reedab oma armastuse, oma õnne! Ta ei ela läbi oma elu! Keeldub sellest!
Siin on kuskil eneserahuldamise probleem. Pole nii, et see probleem puudutab inimesi, kes elavad üksi, ilma meheta, naiseta. Ei, probleem on seotud unistamisega, keeldumisega nüüdset, reaalset elu elada. Probleem seisneb raskustes ideaalsest maailmast loobuda reaalse heaks. Ravimiks on palve: „… meie igapäevast leiba, anna meile tänapäev …,” ja otsus sellest leivast iga päev endale parajal ajal võtta; võtta seda mida Jumal annab! Muidu on vaid hüppamine, ühelt lillelt teisele, vintsklemine oma unistamise voodis, mitteelamine. Pettumus on säherduse elu tasu! Ei saa armastada olematut maailma, ega olematut Jumalat! Karistus on selle eest karm. Enda elu muutub õudusunenäoks!

Eile rääkisime sellest, et hea on unistada, julgustada end oma unistuste järele minna. Need unistused on head, mis on meie südame sügavuses, aga mitte need, mis on unes, mitte need ideaalse maailma jaoks loodud, mitte need, mida pole olemas! Meie unistused ei tohi olla vale, peab olema tõtt. Peaksime valvsad olema, et meie unistused ei muutuks magusaks valeks; igatahes on parem raske tõde.

Kristus küsib, nõnda nagu ta küsis püha Peetruse, Johannese ja teiste käest, nii küsib ka meilt: „kelle teie ütlete minu olevat?” See on väga konkreetne küsimus ja olukord. See Jeesus, kes küsib, seisab siin kohal. „Kelle sina ütled minu olevat?“ Kas mina olen idealiseeritud, välja destilleeritud Jumal, kellel pole mingit pistmist sinuga, ja seega paradoksaalselt – väga ligitõmbav, sest sinu haigus on selles, et sa iseennast vastu ei võta? Lihtsam on tunnistada Jumalat, kes ei armasta nii väga ja sinu pattu ei puuduta. Teadvustad endale, et lihtsam on olla sellise Jumala tunnistajaks, kes sulle pole andeks andnud sinu patte, sest siis Jumal on puhas ja ideaalne ilma selleta, et sa peaksid tunnistama oma pattu ja nurjatust. Aga sellist Jumalat pole, ja sina pole tõeline tunnistaja.
Mis on tunnistaja? Esimene tingimus tunnistajaks olemisele on, et tunnistaja oleks olemas, et ta on elus. Tunnistaja on see, kes puudutas, nägi, oli olemas tol ajal ja nüüd on olemas.
Vale tunnistaja ei ole olemas, ta teab midagi, on kuulnud, talle tundub, näib talle midagi.
Pöördume tagasi „Püha Maarja“ palve juurde. „palu meie eest nüüd ja meie surma tunnil.“ see pole teooria, see on elu, nüüd see elu on. Palvetagem, olgu pühim neitsi Maarja meie päästmiseks nüüd elu õpetaja, nüüd Jeesust meis sünnitaja, Püha Vaimu väega.

kolmas loeng

Tihti peale inimesed esitavad küsimusi roosipärja kohta, milline see palve on, milline peab olema, mismoodi peaks palvetama, korrast ja nii edasi. Seletamiseks tavaliselt ma viitan sündmusele, mis on roosipärja rõõmurikka osa teise saladuse sisu. Pühima neitsi Maarja külaskäik Eliisabeti juurde.

„Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas ühte linna Juuda mägedes. Ta jõudis Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Kuidas saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.”

See sündmus on naiste kohtumine, aga ka laste kohtumine. Mõlemad kohtumised on olulised. Naiste kohtumine on nagu raam ja koht laste kohtumisele, aga ka reaalne vastastikune naiste kohtumine. Seevastu laste kohtumine annab naiste kohtumise jaoks ajendi ehk motiivi ja sügavama mõtte. Ometi laste kohtumine on ka Jeesuse ja Johannese vastastikune kohtumine. Naiste ja laste kohtumine on seega nagu nelja inimese kohtumine, aga samas inimeste kohtumine Jumalaga. Selle sündmuse juures väga tõeliselt kõlavad Jeesuse sõnad: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” See on see, mis on iga palvetamise tingimus ja eripära. Kuid seda võib eriti hästi näha roosipärja puhul.

Roosipärg on avalik kiriku palve, see tähendab, et isegi kui keegi palvetab privaatselt, ta alati ühineb kiriku palvega ja konkreetsete teiste inimeste palvusliku kohtumisega. Ometi alati roosipärg on kohtumine teistega, kes samal ajal, või muul ajal palvetavad roosipärga. Inimeste palve olustik (keskkond) on loetud sõnad, mis on väga lihtsad, tähtsad ja selged. Neid me kordame.

Miks meie neid kordame? Sarnast küsimust võib esitada enesestmõistetavate tegevuste kohta, millega inimene on igal päeval ametis. Inimene talitab igal päeval omapead, täites elus väga olulisi ülesandeid. Näiteks märkasin enda juures, et kui sõidan autoga ja teekond kestab kaua, ma juhin autot, olles rohkem keskendunud oma mõtetele, mitte ei jälgi pingsalt teed ja teeviitu. Ometi sõidan hästi ja tegelikult osalen kõiges, mis teel juhtub. Inimene teeb palju olulisi asju mõtlemata, sest need on talle enesestmõistetavad.

Toogem aga veel ühe näite. Lapsed on üleni omas maailmas, ametis esesega, mängides …, aga tingimusel, et taust on turvaline. Meie samuti ei muretse selle pärast, et samad sõnad korduvad, sest taust on turvaline. Mis on see taust roosipärga palvetades. See on vaimne kohtumine.

Igal ajal, mil palvetame roosipärga, leiab aset vaimne kohtumine. See on meie hingede kohtumine, nii nagu see Maarja ja Eliisabeti puhul oli nende laste kohtumine. See vaimne kohtumine on ilma sõnadeta, või sõnadega, mis pole kättesaadavad meie arusaamisele. Need on meie hingede vaimsed liigutused. See on see taust, mis ei ole meie taga, vaid meis. Meie loeme palvesõnu ja samal ajal meie hing kohtub Jumalaga, räägib temaga, suhtleb. Just sellepärast, et teame, et nad räägivad, suhtlevad – meie võime rahulikult korrata: „Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga …”

Nii roosipärg on lihtne, südamlik, inimlik kohtumine, ja samas väga sügav mõistetamatu kohtumine meis Jumalaga. Pole kaks kohtumist, on üks, sest kohtub Jumalaga üks, terve inimene kehast ja hingest.

neljas loeng

Kui me usaldame Jumalat, siis selle usalduse tunnus ja ühtlasi selle vili on rahu. See rahu näitab ennast palves ja elus langetatud otsustes. Usalduse kaudu omandame eripärast kindlust, et Jumal on meiega, ja et Ta alati teeb parimat meie heaks, ometi mitte nii, nagu meie tahame, vaid nii nagu taevane Isa tahab. See kindlus ei ole enesekindlus, nipsakus või kerglus, milles pole alandlikkust. Keda me võiksime kutsuda säärase usalduse tunnistajaks ja õpetajaks? See võiks olla väeülem Matteuse evangeeliumist. (Mt 8,5-13)

„Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: “Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!” Jeesus ütles talle: “Kas ma tulen ja teen ta terveks?” Ent väeülem vastas: “Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: “Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: “Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: “Tee seda!”, siis ta teeb.” Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: “Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! (…) Ja Jeesus ütles väeülemale: “Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.”

Kuidas võiksime iseloomustada väeülema hoiakut? See on suuremeelse armastuse hoiak, millega ta suhtub teistesse. See armastus on caritas – armastus, mis näeb ligimest ta hädas ja ruttab aitama. Millist tunnistust annab temast Jeesus? Jeesus imestas väeülema suure usu üle, ehk suure usalduse üle. Milles see usaldus end avaldab? Milles seisneb tema usk? Väeülem on väga tundlik, vastuvõtlik, abivalmis. Võime öelda, et tema tundlikkus on see, mis aitab kaasa, et Jeesust ära tunda, sest ta näeb Jeesuses midagi enda tundlikkusest ja vastutulelikkusest. Ta avastab Jeesuse ja enda vahel sarnasuse ja läheduse. Evangelist tunnistab, et astus väeülem Jeesuse juurde ja palus teda: “Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!” Kas see on mingi palumine?! Kas nii näeb välja palve?! See pole midagi muud kui teatamine: „minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Pole palvet, aga on suur usaldus, ja usaldades ta tõepoolest palub ning Jeesus tunneb selle väga hästi ära. Väeülem on veendunud, et ei pea Jeesust palvevormi kaudu veenma, et ta halastaks haigete üle. Ta nägi et Jeesuses on sama kirglik tahtmine aidata, mis on tema südames.

Põikame natuke kõrvale. Kui väikeseks vahel meie pugejalikus palves osutub usaldus Jumala vastu? Ägedalt seletame Jeesusele, “mis ja kuidas” ja tihti ei aima me mitte teragi seda, et arvame ennast rohkem hoolitsejaks hädas olejate eest, kui arvame Jeesust hoolitsemas olevat.

Aga pöördume tagasi väeülema juurde. Ütlesime, et ta nägi, et Jeesuses on sama tahtmine aidata, mis ta märkas eneses olevat. Aga kas see on tõsi? Ei olnud nii, et ta Jeesuses nägi sama caritas’e, armastuse leeki, mis tema sees põles, vaid vastupidi, Jeesuses, nagu peeglis, märkas ta, et see vajadus armastada, mis on temas nagu janu, ja armastus nagu vesi, selle allikas on Jeesuses. Väeülem hakkas sügavamalt aru saama sellest vajadusest armastada siis, kui nägi Jeesust. Tema tundlikkus on teatud määral ainult tuletis sellest tundlikkusest, mis on märgatav Jeesuse juures.

Jätkame meie mõtisklemist läheduse üle. Milles seisneb see lähedus, see vaimne sarnasus ehk tutvus? Mitte selles, et ma avastan teise juures sarnasust millegi suhtes, mis on minu juures, ja mis on mulle miski väärtuslik ja kallis. Küll aga selles, et avastan midagi ühist, mis minu ja teise inimese puhul voolab välja ühest ja samast allikast.
Kui kaks sõpra igatsevalt vaatavad kaugusse; kui istuvad mitte teineteise vastas, vaid ühes suunas vaadates, ning kogevad elava ja läbiva ühtsuse tunnet, see tähendab, et see üks ja sama igatsemine on kõige kindlam nende ühtsuse vundamendiks.
Ilus vaade, loojuv päike, või merepiir kauguses on vaikiv kommentaar selle üle mis ühendab neid. Kui nad tõusevad, et midagi koos teha, nad on väga tugevad.

Mitte arvamused, mitte ühised huvialad, mitte oskused, mitte haridus, ei midagi peale selle vaikse kommentaari, mis on väga paljuütlev ja veenev vastastikuse usalduse märk.
Väeülemal, tsentuuriol, on sada inimest enda alluvuses. Suur vastutus. Ta on küllap harjunud käskima. Ise ta tunnistas seda. Väga kerge on siis teisi kamandada ja lähetada, kuhu ta tahab nagu ettureid malelaual.

Teatud määral, ettevõtlikuks funktsioneerimiseks, kus mängus on suur inimeste grupp, on vaja kamandada iga isiku seisukohast hoolimata. See on paratamatus! Aga väeülemal on teener, kelle saatuse eest ta väga hoolitseb, ja teab, et Jeesus hoolitseb märksa rohkem teenri eest, ja et ta ei pea paljuks sellest Jeesusele rääkida.

Siin on koht ja aeg rääkida väeülema vastusest Jeesusele. “Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid.“ Need sõnad võivad häirida. Keegi võib nii mõelda: Miks Jeesusele nii oluline on rõhutada, et inimene, ei ole pälvinud, ei ole väärt seda, et Jumal võiks tulla meie juurde? Hea küll, kui jutt oleks kellestki, kes tõepoolest arvab, et ta on pälvinud ja väärt, et Jumal tuleks ta juurde, siis nõus! Hädasti oleks siis vaja sellele ekslikule hoiakule viidata ja seda häbimärgistada. Aga me ju teame ja tunneme seda mitu korda päevas, et pole me seda väärt. Kui mina seda tean ja tunnen, miks peaksin seda veel avalikult tunnistama. See vihjab teatrile, mis on tavaliselt vajalik ju vaatajaile, teistele, mittte mulle. Näitleja mängib alati teistele. Jumal teab minu viletsust! Mis pärast see kõik: “Issand, ma ei ole seda väärt”?! Ja veel see vastu rinda löömine, et teised tagasi kohkuks minu vagaduse pärast. Kas siis, kui kõmisev löök on kuuldav, on hea, on siis vajalik efekt tekitatud? Aga mispärast?!

Mida need sõnad tähendavad missa ajal? Püha Luukas on kirjutanud (7,4-5), et veel enne, kui väeülem kohtus Jeesusega, tulid vanemad ja esitasid väeülema palve Jeesusele, veendes teda tungivalt: “Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.” On seda väärt! On hea! On seda pälvinud! Aga ise väeülem ei kirjuta alla sellele loogikale. Ta rõhutab: mitte sellepärast ma ei palu, et oleksin olnud hea, või parem teistest, vaid sellepärast, et apelleerin sinu halastusele, tundlikkusele, armastusele. See on see, mis liigutab Jeesuse südant väeülema juures.
Kui meie tunnistame: „Issand, ma ei ole seda väärt“ me ei mõtle üldse endile selles kontekstis, et oleme madalamad, et justkui peaksime endid mõistma negatiivselt ja heidutavalt, vaid räägime: Issand, ma usun, et sa tahad minu juurde tulla, sest sa armastad ja oled armuline.

Sellest saab inimene rahu!

 

2 thoughts on “Üxkülas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga