Franciscus

Franciszek

(21.05.13) “Kui kellelegi usaldati kohustused, mis maailma silmis on seotud suurte koormustega, siis öeldakse, et see inimene edutati juhtivale kohale. Tegusõna “edutama” on väga ilus ja kohane, et seda kasutada ka Kirikus; kedagi “edutati” ristile, kedagi “edutati” alandusele…  See on tõeline edutamine, mis meid rohkem sarnastab Jeesusega!”

(11.05.13) “Tõeline palvetamine teeb, et läheme väljaspoole iseennast ja avab meid Isale ning nende ligimeste poole, kes asuvad hädavajadustes.”

“Issand kostab meie eest Isa juures.  Alati on see mulle väga meeldinud. See on mulle alati väga meeldinud, mind  puudutanud.

“Ülestõusnu Jeesus soovis alati, et tal oleksid haavad – tema eestkostjaks Isa juures… On vaja, et usaldaksime tema piina, tema võitu surma üle, tema haavu. Kristus on preester, ja ohver – tema haavad. See võimaldab usaldust, kindlustunnet palvetamaks.

“…palvetamine pole ainult palve selle või teise eest, vaid see on Jeesuse  eestkoste, kes näitab oma haavu Isa ees.”

“Millises koolis võime õppida ära tundma need preesterlikud ja eestkostlikud haavad?” (…) “On kaks väljapääsu iseenestest: esimene on Kristuse haavade poole, teine – meie vendade ja õdede haavade poole.”

(10.05.13) “Rõõm, millist õpetab meile Jeesus, on midagi rohkemat ja muud, kui vaid reipus, heameel. See on midagi, mis ei lähtu konjuktuursetest motiividest ega antud hetke soodsamatest välistest asjaoludest. See rõõm on midagi sügavamat. See on and. Reipus – kui tahaksimegi sellega täita igat elu hetke, siis muutusks see lõpuks lihtsameelsuseks, pealiskaudsuseks, mis teeks meid veidi rumalukesteks, eks ole? Kui kõik on mäng…

Rõõm on midagi muud, ta täidab meid enesega seestpoolt. See on nagu Püha Vaimu salvimine.Seda rõõmu leiame veendumusest, et Jeesus on koos Isaga ja koos meiega.”

“Kas sellist rõõmu saab endale alal hoida, konserveerida, et ta alati kaasneks meie teedel? Ei, sest kui me sooviksime seda ainult enda jaoks, siis läheks see aegamööda nõrgemaks ja meie süda muutuks natuke üksluiseks ning meie näod ei annaks enam edasi suure rõõmu sära, vaid hoopis nukrust, mis koguni pole tervislik. Ei, rõõmu ei saa hoida endale. Rõõm on rändurielu voorus.”

(09.05.13) Kuulekus kui Jumala tahtmise kuulatamine Püha Vaimu sisenduste kaudu, mida Kirik kinnitab, tunnistades, et kuulekus Jumalale võib avalduda ka kuulekusena Tema maapealsetele vahendajatele.

Pidage meeles, et suhe autoriteedi ja talle kuuletumise vahel paigutub Kiriku müsteeriumi laiemasse konteksti ja kujutab endast Kiriku vahendajafunktsiooni üht aspekti.

 Vaesus kui igasuguse egoismi ületamine evangeeliumi loogika vaimus, mis õpetab meid usaldama jumalikku Ettehooldust. Vaesus, millega kinnitame kogu Kiriku palge ees, et mitte meie pole Jumala Kuningriigi ehitajad, et teda ei kasvatata inimlike vahendite abil, vaid eelkõige Issanda väe ja armuga,  mis toimivad meie nõrkuse kaudu. “Sulle saab küllalt minu armust; sest nõtruses saab vägi täielikuks”, kinnitab paganate apostel (2Kr 12,9).

Vaesus, mis õpetab solidaarsust, jagamist ja halastust ning avaldub ka kainetes hoiakutes ja rõõmustamises selle üle, mis meil olemas on, et hoiatada meid materiaalsete ebajumalate eest, kes ei lase meil märgata elu tõelist mõtet. Vaesus, mida me õpime lihtsatelt inimestelt, vaestelt, haigetelt ja kõigilt neilt, kes asuvad elu eksistentsiaalsetel äärealadel. Vaesuse üle teoretiseerimist pole meile vaja. Vaesust õpime, puudutades vaese Kristuse ihu lihtsates inimestes, vaestes, haigetes, lastes.

Ja lõpuks, karskus – puhaste südamelt õndsus kui hinnaline karisma, mis avardab vabadust anduda Kristuse ja kaasinimeste teenimisele lahkusega, halastusega, Kristuse ligiolekut tajudes. Karskus Taevase Kuningriigi nimel tõendab, et ligimesearmastusel on oluline koht küpses arusaamas vabadusest, ja ta on märgiks tulevasest maailmast, kus ikka eredamalt on Jumal esikohal. Aga, ma palun teid, olgu see karskus viljakas, karskus, mis sünnitab Kirikule vaimseid lapsi. Karskele elule pühendunu on ema, ta peab olema ema, ja mitte vanatüdruk. Vabandage, et ma niimoodi räägin, aga see pühitsetud elu emadus, see viljakus on oluline! See rõõm vaimsest viljakusest hingestagu teie elu; olge emad, nagu Ema Maarja ja Ema Kiriku võrdkujud. Me ei saa mõista Maarjat lahus tema emadusest, me ei saa mõista Kirikut lahus tema emadusest, ja teie olete Maarja ning Kiriku võrdpilt.

(05.05.13) “Religioossed vennaskonnad said läbi sajandite pühaduse kasvatamise tiigliteks paljude inimeste jaoks, kes elasid läbi täielikus lihtsuses ja ütlasi suure intensiivsusega oma suhteid Issandaga. Jõudke otsustavusega edasi pühaduse teel! Ärge olge rahul keskmise kristliku eluga, vaid olgu teie ühendus-liitumine vennaskonda – stiimul, kõigepealt enda jaoks, aina rohkemale armastusele Jeesuse Kristuse vastu.“

“Sellel väljakul näen ma suurt värvide ja märkide mitmekesisust. Just selline on Kirik: see on suur rikkus ja väljenduste mitmekesisus, kus kõik viib ühtsusele, aga ühtsus kohtumisele Kristusega.“

„Olgu teie algatused “sildadeks“, mis viivad teisi Kristuseni, et minna koos Temaga. Selles vaimus olge alati tundlikud ja hoolitsevad heategijad. Iga kristlane ja iga ühiskond on niivõrd misjonlik, kuivõrd viib teiste juurde evangeeliumi, millega ise elab ning tunnistab Jumala armastusest kõikide vastu, eriti nende vastu, kes kogevad eluraskusi. Olge Jumala armastuse ja hellituse misjonärid!”

(03.05.13) „Kui Kirik kaotab julguse, siis tungib Kirikusse leiguse õhkkond. Leiged kristlased, ilma julguseta … see kahjustab Kirikut nii väga. Kui see leige meeleolu tungib meie sekka, siis tekkivad kohe probleemid meil endil, ei jätku siis jugust enam ei pöördumiseks taeva poole ega evangeeliumi kuulutamisek. Jääme leigeks … Aga meil on veel “julgus” lasta ennast kaasa tõmmata meie oma kiivusesse, kadedusesse, karjeristlikusse hoiakusse isekalt edasi minna. Selline “julgus” pole hea Kiriku jaoks. Kirik peab olema julge! Kõik me peame olema julged palvetades, Jeesust appi hüües.”

(02.05.13) Jeruusalemmas esimeste jüngrite seas oli palju lahkarvamusi teemal: paganate vastuvõtmine Kirikusse. Olid need, kes rääkisid: „ei, ei saa, … sa pead“, ent olid ka need, kes rääkisid: „ja! … mõelgem, olgem avatud, on ju Püha Vaim meie keskel, kes avab meile ukse“.

 „Püha Vaim teeb alati head tööd läbi ajaloo. Ent siis, kui me ei luba Tal tegustseda, algavad Kirikus lõhenemised, sektid, sellised asjad … Sest oleme suletud Püha Vaimu tõele.”

“On seega ühiskond “ja!”, ent “ei” on selle “ja!” – tagajärg. Palugem Issandat, et Püha Vaim aitaks meid alati saada armastuse kogukonnaks … selle “ja!” kogukonnaks. Lähtudes “ja-st!” täidame käsud. Muutume “avatud ukse” kogukonnaks. Kaitsku meid Jeesus kiusatusest puritaanideks saada, pürgimisest para-evangeelse puhtuse poole, “ei” kogukonnast. Sellepärast, et Jeesus nõuab meilt eelkõige armastust, armastust Tema vastu ja Tema armastusse jäämist.”

(01.05.13) „Ja siin ma mõtlen raskustele, mis erinevates maades, täna, ahistavad töö- ja ärimaailma; ma mõtlen paljusid ja mitte just noori inimesi; kes on tööta paljudel juhtudel üksnes ühiskonna vale majanduskonseptsiooni tõttu, mis otsib isekat kasu, väljaspool sotsiaalse õiguse parameetreid. Aga eelkõige ma ütleksin: ärge kaotage lootust, samuti kui Püha Joosep, kindlas teadmises, et Jumal ei jäta meid kunagi maha.“

„On vaja peatuda, et Jumalaga vestelda ja palvetades koos anda Temale koht.“

(28.04.13) “Nagu saab näha, Jumala uudsus ei ole sarnane maiste uudistega, sest need kõik on alati ajutised, nad mööduvad, ent jätkuvalt otsitakse aina rohkemat. Uudsus, mida Jumal annab meile, on jäädav, mitte ainult tulevikus, mil me oleme koos Temaga, vaid ka täna. Jumal teeb kõik uueks, Püha Vaim muudab meid tõesti ja tahab muuta maailma, kus me elame, ka meie kaudu.”

“Püsige vankumatult usu teel, kindla lootusega Issandas. Selles seisab me teekonna saladus! Ta annab meile julguse vastuvoolu ujuda. Pole sääraseid raskusi, katseid ega arusaamatusi, mida peaks kartma, eeldusel, et püsime ühenduses Jumalaga, nii nagu oksad jäävad viinapuu külge, juhul kui me ei kaota sõprust Temaga, kui anname Talle aina rohkem ruumi meie elus. See peab kehtima ka siis, või pigem eriti siis, kui tunneme end vaesena, nõrgana, patustajana, sest Jumal annab meile jõudu nõrkuses, rikkust vaesuses, meeleparandamist ja andeksandmist meie patus. Issand on nii armuline, alati annab andeks, kui me tuleme Tema juurde. Usaldagem Jumala tegemisi! Koos Temaga saame teha suuri asju. Ta teeb, et tunneme rõõmu sellest, et oleme Tema jüngrid ja tunnistajad.  Pühendagem ennast suurtele ideaalidele, olulisematele küsimustele. Meie, kristlased, ei ole Jumala valitud pisiasjade pärast, püüdkem minna edasi, kõrgete asjade poole; üllaste asjade pärast tasub elu kaalule panna!”

(27.04.13) „Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele. (…) ja kihutasid nad välja oma piirkonnast.“

„Nii juhtus nendega (juutidega) lihtsalt sellepärast, et nende südamed olid suletud, nad polnud avatud Püha Vaimu uudsusele. Nad arvasid, et kõik oli juba öeldud, et kõik oli just nii nagu nad mõistsid, et pidi olema ja sellepärast pidasid nad ennast usu kaitsjateks.“

„Nad vaatavad tagasi, lakkamatult tagasi … „

„Millised on meie kogukonnad, munkade vennaskonnad, kogudused? Kas nad on avatud Pühale Vaimule, kes juhatab alatasa ettepoole, et levitada Jumala Sõna, või on nad suletud kogu koos täpsemate ettekirjutustega, mis koormavad inimeste õlgu paljude käsude koormatega? (…) Sellistel kogukondadel pole aimugi südamlikkusest, vaid ainult kohustustest, tegutsemise vajadusest, sulgumisest mingis näilises kohusetäitmises, nii nagu ütles neile Jeesus: te sarnanete lubjatud haudadega, nägusad, aga muud ei midagi.“

(26.04.13) „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?“ (Jh 14,2)

„Milline on see ase? Mida tähendab „aset valmistada“? Kas laenata ülemist tuba? Valmistada aset tähendab valmistada meile võimalust rõõmustada, silmitseda, tunda ja mõista selle ilu, mis  on meie ees, Isamaa ilu, kuhu jõuame.“

(25.04.13) Kui kõnnime suuremeelselt ja alandlikult, kui me ei karda suurte asjade perspektiivi, kuid võtame arvesse ka väikesed asjad alandlikkusega, siis igapäevane Jumala heldus jaatab Jumala sõna ning me liigume edasi. Kiriku võit on Jeesuse Ülestõusmine. Aga enne on meil rist. Palugem täna Issandat, et meist saaksid Kirikus misjonärid ja apostlid, kuid vaimus – ikka suuremeelsuse ja suure alandlikkusega.”

(24.04.13) „Mis on Kirik, polnud inimtegu? Ega jüngrid moodusta Kirikut – nad on vaid Jeesuse läkitatud, ent Kristus  – Isa läkitatud. Näeme siis, et Kirik algab siin, Isa südames, kes on meid armastanud. Nii algas see armastuse lugu, mis pole veel mitte lõppenud. Meie, Kiriku inimesed, oleme armastusloo keskel; igaüks meist on lüli selles armastuse ahelas.  Ent kui me seda ei mõista, ei ole me midagi mõistnud sellest, mis Kirik on.”

“On olemas kiusatus arendada Kirikut kõndimata armastuse teed mööda.”

“Niisiis Kirik on Ema. Siin, pühal missal on palju emasid. Kuidas te end tunneksite, kui keegi ütleb: “Kas te olete oma kodu korraldajaks?” Ei, ma olen ema! Ja Kirik on ema. Aga meie oleme keset armastuse-lugu, mis jätkub tänu Püha Vaimu jõule, ja me kõik oleme perekond Kirikus, kes on meie ema.”

(23.04.13) „Kristlik identiteet pole ID kaart. Kristlik identiteet on kuuluvus Kirikule.“

„Kiriku teekond kulgeb alati risti ja Ülestõusmise vahel, läbi tagakiusamiste ning Issanda hingekosutuste. See on just see tee, mida kõnnime: kes seda teed mööda läheb, ei eksi.“

(18.04.13) “Usk on kingitus, mis algab kohtumisest Jeesusega, tõelise isikuga, mitte mingisuguse laialivalguva ega pihustatud jumalaga.”

“Meeleparandus on nende alandlikkuse vastus, kes võtavad Jumala Sõna südamega. Seevastu kirjatundjad vastavad ainult intellektiga. Nad ei tea, et Jumala Sõna jõuab südame juurde, neil pole aimugi meeleparandusest.”

“Ideoloogid võltsivad evangeeliumi.”

„Palvetagem igal päeval Kiriku eest, et Issand vabastaks ta igasugusest ideoloogilistest tõlgendamisest ja et Issand avaks Kiriku, meie Ema südame, lihtsale evangeeliumile, sellele puhtale evangeeliumile, mis räägib armastusest ja kannab seda; mis on nii ilus! See teeb ka meid pühaduse iluga ilusaks.“

(16.04.13) Püha Vaim sunnib meid tagant, kiirustab meid muutumisele, aga meie oleme mugavad. Et selgelt öelda: Püha Vaim on meile koormaks. Ta liigutab meid, Ta sunnib Kirikut edasi minema. Aga meie oleme nagu Peetrus kirgastunult: “Ah, kui ilus on siin koos olla!” See aga ei nõua meilt midagi rohkemat välja, ei provotseeri meid. Me tahame Püha Vaimu ohjeldada, taltsutada. Aga see ei lähe. Sest ta on Jumal ja ta on nagu tuul, mis puhub… kes annab meile tröösti ja ka jõudu edasi minna. See asumine ettepoole-teekonnale on pingutav. Mugavus meeldib meile palju rohkem.

Me olevat täna liiga palju rahul Püha Vaimu niinimetatud kohalolekuga, kuid see rahulolu on kiusatus. See kehtib näiteks kui vaatame Vatikani Teist Kirikukogu. Kontsiil on suurepärane Püha Vaimu töö. Mõelge Paavst Johannesele… Aga täna, 50 aastat hiljem, peame endalt küsima, kas me oleme seda teinud, mida oli kontsiilil öelnud Püha Vaim?

Kas pole nii, et me täna ei taha end muuta ja on isegi olemas hääli pigem tagasi! See on paksu peaga olu, see on katse Püha Vaimu taltsutada. See on soov jääda kuidagi inertseks, mõistmatu, rumal…

Nii sünnib ka tänapäeval meie isiklikus elus. Püha Vaim sunnib meid edasi rohkemale evangeelsemale teekonnale, ent me lõõgastume ja punnime vastu. Ärgem pangem Pühale Vaimule vastu! Püha Vaim on see, kes teeb meid vabaks, Jeesuse vabaduse, Jumala laste vabadusega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga