veebruar, 15

528. veebruar   5Ms 26:16-19;    Mt 5:43-48   

Vahel teame päris kindlalt, et keegi on oma tegude poolest kuri, kuid miks ta on selline? Seda teame harva, ja need seletused, mis meil sageli me käsutuses on – osutuvad teisejärgulisteks ja on läbipõimunud meie eneseteadvustamise hinnangutega, mille kohaselt – kuri on see teine, see – mittemina. Tegelikult me ei tea, miks kurjus on mõningates inimestes nii kohalolev ja nähtavale ilmuv. Aga teadmata miks, võime siiski oletada, et see kurjus on hea asemel, mis esile ei tule ja seega tundub, nagu poleks see nendes  inimestes olemas olnud.

Armastus on ainus viis, kuidas head esile kutsuda inimestest, kelle olemuses on see takerdunud päris nõnda, nagu vahel kellegi jutt enda kohta.

27. veebruar    Hs 18:21-28;   Mt 5:20-26  

Tänased lugemised räägivad ajast, sellest et meie eluaeg, meile antud ja usaldatud, on ühtlasi halastuse ja surve märk.

Esimese lugemise sõnum on selles, et kui sa oled õel, siis on sul aega pöörduda kõigist oma pattudest, veel on aega. Ja kui sa oled meelt parandanud, ei loe su arvel see, mis oli, mis oli paha, millega sina ise arvatavasti pole olnud rahul, vaid loeb ainult see, milleni sa oled jõudnud. See aeg on antud seniks kuni sa oled elus. Sa ei tea, kui kaua sa elad, aga kuna praegu alles elad, siis sul on aega, vähemalt nii palju, et sa jõuaksid meeltparandamiseni. Aeg on halastaja.

Aga evangeeliumi tänane kirjakoht räägib sellest, et aeg tekitab survet, et on aeg antud teha seda, mida teha hiljem sa võid mitte jõuda.

 „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!„

 Sa ei tohi öelda: Ei, ma siiski nüüd palvetan, aga leppida oma ligimesega küll veel jõuan. Sa võid mitte jõuda! Ja pealegi, sa ei saa üht  asja teise asemel teha samal ajal, sest aeg on antut just selleks, mida sa pead tegema nüüd – mitte hiljem. Kui me aja jooksul ei jõua teha seda, milleks aeg on antud, siis aeg ise jõuab kätte ja sult nõutakse tegematajäetut.

Aeg on halastamatu. Peaksime mõlemat tõde ühtlasi silmas pidama. Siiski, pidagem meeles ka seda, et see, kes andis aja annab ka armu ja jõudu seda parajalt kasutada.

26. veebruar   Mt 7:7-12 

Kas me oleme kurjad? Kas me kõik oleme kurjad? Kahtlemata, inimesed on erinevad, paremad ja halvemad… kuid Jeesus ütles jüngritele: “teie, kes olete kurjad”, ja tundub, et ütles ta seda kõikide kohta. Mis siis…? Võib olla peaks ütlema nii: pole olemas inimest, kes oleks nii hea, et poleks ta samas suuteline sooritama kurja. Samuti pole olemas nii kurja inimest, kes poleks suuteline tegema head.

***

Huvitav asi: sõna ‘oskama’ kasutatakse siin, aga ka üldse, hea tegemise suhtes. Ei räägita ju, et keegi oskab teha kurja. Häid teha on seega oskus, kurja – selle oskuse puudus.

23. veebruar    Mt 25:31-46   

Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad…“

Jeesus on kohtunik! Kohtuprotsess on käigul, kus ja kes on aga siin kannatanu? Meie suureks üllatuseks osutub, et seda on sama kohtunik. «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.» Muidugi, kohtunik on kannatanu oma pisemates vendades ja õdedes, nende nimel, kuid ometi ta ise sai nendes solvatud.

Ja kui me samast üllatusest küsime, kuidas üldse on võimalik, et Jumalale keegi suudaks kahju teha, siis leiame ainult ühe vastuse ja seletuse. Jumal, Jeesuses Kristuses, sai meile lähimaks kui me ise iseendi suhtes. Ta on meiega nii nagu meie ei suuda koos iseenestega olla. Ta kaitseb meid isegi siis, kui me loobume iseennast kaitsmast.

Paastuaeg on paras aeg, et hakata seda uskuma. Jumal kaitseb meid meie iseenda vastu. Kas oleme seda juba kunagi läbi elanud?

22. veebruar  1Ms 22:1-2, 9-13,15-18;   Rm 8:31b-34;   Mk 9:2-10   

“Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.”

See jäär alatiseks jääb ohvriks meie ise ja meie lähedaste asemel ette toodud, et meie jaoks kunagi poleks olnud midagi head Jeesus Kristuse asemel või temast lahus, vaid et kõik oleks meil Tema läbi, Temas ja tänu Temale.

21. veebruar    Js 58:9de-14;   Lk 5:27-32 

Ma mõtlen ja tunnen enda juures, et ise mõte, et mul tuleb raske enesest leida põhjust meeltparandamiseks peab olema minu suhtes nöörimapanev.

Teine aga vastaks: Vennas, täitsa vastupidi, milline veider loogika! Rõõmusta kuna sa oled ilmselgelt korralik ja hea. Selge see, et sa pole ideaalne ja et on alati ruumi edenemisele, paremaks lähenemisele, kuid seda tööd ei nimetata parandamiseks?! Ja üldse, miks on vaja tegeleda sellega, et otsida põhjust muretseda?

Niisiis, on olemas kaks vaadet, kaks erinevat seisukohta, kaks maailma.

Ma jään siiski muretsema. Palvetan: “Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!”

20. veebruar   Js 58:1-9abc;   Mt 9:14-15;  

Inimene, juba sülelapsepõlvest alates ei salli kõhutühjust, kuid aastate jooksul ja  juba täiskasvanuna õpib inimene selle ohuga toime tulema. Kui tõelist toitu pole, võtab ta endasse midagi toidutaolist, aseainet: ta joob kohvi, suitsetab sigaretti, võtab suhu kompveki, pastilli  või nätsukommi. Niimoodi talle tundub, et ta on asja ära korraldanud.

Täpselt samaviisi ei salli inimene hingetühjust. Ja samamoodi kui kõhutühjusega, tahab ta ähvardavat olukorda lahendada surrogaatide abil. Tagajärjed on aga märksa tõsisemad: hing muutub tuimaks, vaimne pilk ähmaseks, südametunnistus – kompromissialtiks hea ja kurja küsimustes – kas Jumal on või teda pole olemas –inimene muutub selle vastu aina ükskõiksemaks.

Abivahend, mida pakub Kirik, on lubada inimestel oma kõhu- ja südametühjust läbi elada, nii et inimene oleks sunnitud endale tõelist toitu muretsema. Kehale võib toitu osta, mõnikord piisab sellest, et inimene ohverdab natuke aega (selleks), et toitu korralikult valmistada ja rahulikult seda süüa. Vaimse toidu puhul, nälga tundes, inimene hakkab sellest aru saama, et abivahend on palvetamises, anumises, Jumala poole pöördumises. Pöördunud inimese juurde tuleb jumalik külaline, võtab aset koos temaga, ja ta hing täitub rahuga, tänulikkusega, ta ise muutub tundlikumaks, hakkab hingama, hakkab elama.

19. veebruar    5Ms 30:15-20;   Lk 9:22-25   

Kaks asja on tähtis. Üks on see, et tõepoolest oleme vabad; teine, et seda vabadust märksa vähendab väiklane sellesaama vabaduse unarusse jäetav hoiak. Kui vabadust meilt võetakse ära, siis paneme kallaletungija vastu valmis kaitsma vabadust isegi kuni vere valamiseni. Kui vabadust meil ära ei võeta, käitume justkui me poleks sellest eriti huvitatud.

Miks nii on? Sellepärast, et vabadus katsutakse tõeks tehes valikuid, mõningate väärtuste või hüvede poolt või vastu otsustades. Kuid, paraku, aina rohkem tahame me elada nii, et poleks vaja ennast pingutada ja vaevata raskete valikute pärast.
Täna Jumal mitte ainult ei kutsu meid vabadusele, vaid ka selleks äratab!

„Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja (…) õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada …“

18. veebruar  Jl 2:12-18;   2Kr 5:20–6:2;   Mt 6:1-6, 16-18

 Tuhast oled sa võetud ja tuhaks pead sa saama.

Pöörduge ja uskuge evangeeliumisse.

Vahetevahel juhtub nii, et meie unustame, mida me nüüdsama tahtsime. Äkitselt tuli pähe mingi mõte, millestki tõsisest, mida nagu peaksime viivitamata tegema. Tõuseme, asume tegema aga teel olles, tuli pähe paar teist mõtet. Me peatume keset tuba, saamata meelde tuletada, mis see asi oli, mille tõttu tõusime ja asusime tegutsema. Mõtleme: pole viga! Küllap see pole nii oluline! Teeme midagi muud. Aga ei, oleme nagu tardunud, takerdunud. Ei saa edasi, ei saa tagasi. Küsime väsimatult: mis see asi oli? Ehkki just see küsimus väsitab meid kõige rohkem. Need on väga ebamugavad hetked. Küll, see juhtub vanemate inimeste puhul sagedamini, noorte puhul – harvemini, kuid vaimsel tasemel kõikidele sama tihti.

See, mida unustame ja seega unarusse jätame, pole mingi asi, mingi tegemine, vaid Jumala kohalolek.

Paastuaeg on meie jaoks vaimse meeldetuletamise aeg, armu aeg. „Ennäe, armuaeg on praegu! Ennäe, pääsemise päev on praegu!“ See praegune hetk on tulnud kokku meiega. Jumal on siin, seoses Temaga peakime midagi tegema, meelt parandama, teda armastama, lõpuks ometi Temast elama hakkama.

14. veebruar    Ap 13:46-49;   Lk 10:1-9   

See, et minust juba kristlane sai, et tähenda iseenesest seda, et ma võin olla ainult läkitatu, ilma, et minu juurde läkitatakse teine. See oleks siis sama absurdne, kui väita, et kuna olen juba kristlane, pole mul vaja Jumala sõna kuulata; olen preester – pole siis mul vaaja jutlusi kuulata, vaid ainult neid teiste jaoks lugeda.

13. veebruar    Mk 7,31-37  

“Kurdi ja kidakeelse inimese kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla.“

Paraku on võimalik ka pahupidine suund, siis kui patt kammitseb keelepaelu. Kristlane, näiteks, kes ei ela õiglaselt, ta ei viitsi tunnistust tuua sellest, et Jumalariigis valitseb õiglus. Keegi, kes ei ela puhtuses kindlasti väldib rääkimist kuuest käsust; muutub ta sääraste teemade suhtes kidakeelseks inimeseks.

12. veebruar     1Ms 2:18-25;   Mk 7,24-30   

“Issand Jumal ütles: Inimesel ei ole hea üksi olla …”

Ega see tähenda, et koos olla on kohe nii kerge. Seda on vaja veel osata. Kui ei oska, pole see kooselu kergem ega lihtsam üksildase omast. Mõnikord räägitakse, et kui sa leiad oma armastatu, siis see on nõnda nagu sa leiaksid iseenda teise poole. Oled sa siis koos teisega terve? Kas jääb üle vaid rahu ja õnne nautimist soovida?

Mitte sugugi! See võib küll noortele nii tunduda – algul – aga tegelikult on see pigem ränga koostöö algus, et läbi õnne ja õnnetuse, tervise ja haiguse koos avastada, et see õige pool puuduolevast poolest mõlemale on Jumal ise.

11. veebruar     Mk 7,14-23   

Kui sõime ebavärsket, rikutud toitu, siis pääsemine on selles, et selline toit viia organismist välja, ja tavaliselt meie organism tuleb sellega ise toime. Kui organism siiski seda ei suuda, siis on vaja talle kaasa aidata ja tekitada oksendamist.

Mis aga juhtub, kui inimene võtab endasse rikutud vaimset toitu, valet, mingit toksilist ideoloogiat, mürgist mõtet? Sellega juhtub samamoodi. Meie vaimne organism võib seda ära tunda, paljastada ja ära visata, muidugi – mitte niivõrd kõhust, kuivõrd peast. Aga kui meie sisemine valvaja, südametunnistus, sellega toime ei tule, sünnib see, et me seda mõtet meis eostame, saame rasedateks, ja sünnitame lapsi, samasuguseid mürgiseid mõtteid, mida tahame hiljem teistega jagada ja teistesse pookida. Sellega on lugu palju tõsisem ja ohtlikum.

Kui saame endasse mürgist vaimset toitu, eostame seda ja sünnitame. Sellest saab meie perekond, kodu. Hakkame selle eest hoolitsema, kaitseme seda õhkkonda teiste eest jne.

Kust siis saaks pääsemine meile appi tulla? Jumala suust. Pääsemine on Jumalasõna, see MÕTE, mis on Jeesus Kristus, see vaimne toit, leib, Jeesus Kristus. Seda vastu võttes, eostame tõde meis endis, sünnitame seda, hoolitseme selle eest, ja tõde kannab hoolt meie eest ja meist saavad Jumala lapsed.

10. veebruar    Mk 7,1-13   

Inimene on kaval olend, ja tema kavalus on tihtipeale seotud intelligentsiga, võimega mõista ja arvestada. Sellistlaadi kavalust on selgesti näha variseride ja kirjatundjate juures.

Variserid ja kõik juudid söövad ju alles siis, kui on kamalutäie veega käsi pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate pärimusest. Ja kui nad tulevad turult, siis nad ei söö enne, kui on käsi loputanud, ja on palju muud, mida nad on võtnud pidada: karikate ja kausside ja katelde ja lavatsite pesemist.

Miks nad seda kõike tegid? Muidugi, nad vastaksid: see on meie esivanemate pärimus. Kas tõsi? Kas Aabraham tegi nii, kas Mooses, prohvetid? Võib olla tegidki, kuid mitte seda ei tahtnud nad üle anda pärimusena.

Sõna ‘pärimus’ kõlab variseride suus küll üllalt, kuid, paraku – ettekäändena, et oleks neil lubatud silmas mitte pidada tõelist esivanemate pärimust, mis on usk ja ustavus elavale Jumalale, kes viis rahvast läbi kõrve.

9. veebruar    1Ms 1:1-19;   Mk 6,53-56 

Jeesus tuleb, tervendab, aga see tervendamine on tegelikult valguse eraldamine pimedusest – just nii nagu see oli maailma rajamise alguses.

“Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.”

Jumal jätkab oma tegemisi, mis on tervendamine ja maailma rajamine. Aga nüüd see sünnib kõigepealt meie südameis. See lubab meil näha pattu haigusena, mille põhjuseks on segadus ja sisemine räpasus. Ta teeb meid puhtaks oma näo järgi, ta mähib meid puhastesse riietesse, mis on tema oma riided – majesteetlikud ja ilusad, sõnade ja tõe Kristuse riided.

8. veebruar   Mk 6:53-56   

„Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid.“

Üks viisidest, kuidas saab seda teksti tõlgendada paneb mõistma, et Siimona ämm mitte ei olnud niivõrd haige, kuivõrd vihane, lausa, vihapalavikuhoos Siimona peale Jeesuse tõttu.

Kuidas seda mõista? Siimon selle asemel, et kodus olla, hulkus mingi Jeesusega Juudamaal ringi. Ta ei tegelenud vajalike töödega, ei olnud peremehena paigal, vaid põikas aegajalt koju, rääkis palju Jeesusest ja läks välja, jättes tegemata palju töid.

Tollal, kui Siimon pidi tulema  oma koju koos Jeesusega, ämm võis diplomaatlikult voodis olla, et mitte külalislahkusetuks osutuda, aga samuti, et oma protesti avaldada. Aga Jeesus aitas ta üles. Mismoodi? Meie ei tea, võib olla silmitsedes teda, võib olla vesteldes temaga, andes rahu, veendes, et ta on Jumalast pärit. See palavik, mis on mingi haiguse sümptoom, ja rahutusest lähtuv ärritus, mis tavatseb meis olla, pole väga erinevad. Jeesus saab siin aidata. Ka selles mõttes, et meie oma haigusega või ärritusega ei keskendaks tähelepanu enda peale, vaid jumaliku külalise peale.

7. veebruar    Hb 13:15-17, 20-21;   Mk 6:30-34

Kas meie varustame oma lähedasi hüvastijätul sellise manitsusega: ära unusta teha head! Meil on küll tavaks öelda: ole hea, ole tubli! Kuid, mine tea, mida sellega mõeldakse. Kas seda, et sul veaks hästi, et sa oleks enesega rahul? Või et sa ei unustaks teha head. Igal juhul see teine soov-manitsus, et sa ei unustaks teha head on hästi õige ja palju kasulikum eelmisest.

6. veebruar    Mk 6:14-29   

Heroodes armastas pimedust, täpsemalt seda, mis pimedus võimaldab ja pakub, aga samas teadis ta, et pimedus võib talle kahju teha, ja seda ta ei tahtnud. Sellepärast soovis ta endale natuke valgusest, midagi, mis võiks – justkui alibiks talle olla ja mis annaks halvale pisut rohkem inimlikku nägu. Aga valgust ta ei armastanud.

Kuna me kindlasti ei soovi enda elule Heroodese taoliste vilju, hoidugem temasarnase hoiaku eest. Ei piisa sellest, et me valgust tahame ja mõnikord kasutamegi. Armastagem tõevalguse andjat.

4. veebruar   Hb 12:4-7, 11-15;   Mk 6:1-6   

„Jeesus pani imeks nende uskmatust.“ Mis see tähendab, eks Jeesus ole Jumala Poeg, kõiketeadev Jumal enesena? Kas Ta ei näe inimeste viletsust, nõrkust, ja seda milleks on nad suutelised aga milleks pole? Mis see tähendab: pani imeks? See väljendus paneb imestama.

Me tavaliselt paneme imeks suure üllatuse ja arusaamatuse puhul. Avastame, et siiamaani hästi töötav ettekujutus võimaliku kohta, osutub liiga kitsaks. Teeme siis korrektuuri, rikastame meie arusaamise ja ettekujutuse mahutavust ja oleme valmis uutele imestusväärsetele juhtumistele. Sedasi on meiega, kuid Jeesus?

Ärgem unustagem, et Jeesus on ka tõeline inimene. Ta õpib, maitseb kibedat Isa armastuse tundmatuse maiku inimeste, valitud rahva juures. Ja paneb imeks seda, et need ise veel selgitavad: pole viga, pole hullu, päris tavaline elu, oleme päris rahul!

3. veebruar   Mk 5:21-43  

Huvitav, kas see oli kaval psühholoogiline võte, see keelamine? Selleks, et juttude levimist hoopis soodustada, mitte takistada. Võib ette kujutada, et tegelikult läheb edasi nii: „Ega ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, Õpetaja ei lubanud, aga tead, mis ta tegi… Ära kellelegi edasi räägi, eks.“ – „Oh, ega sa pole kuulnud, nad tegelikult ei lubanud ühelegi inimesele öelda, aga ma ainult sulle, ära kellelegi teisele ütle…“ – Ja nii edasi, kuni evangeeliumi kirjutamise ajani. Või oli tõeline keeld, evangelistil lubati alles pärast Ülestõusmist need sündmused kirja panna. Keeld tüdruku surnust ülesäratamisest oli oluline näiteks selleks, et temast ei saaks masside huviobjekt ja ebajumal. Et ei leviks Jeesuse kuulsus mitte niivõrd imearsti ja laadanarrina, vaid ennekõike ikka tõeline Hea Sõnum.

                                                                                                      Siiri

2. veebruar   Lk 2,22-40   

See kohtumine templis võib olla meie jaoks ajendiks, et me iga päeva koos Jumalaga läbi elada sooviksime.

„Valgus, mis on ilmutuseks paganaile,” millest rääkis Siimeon, võib olla meie jaoks hommiku värske kosutav aeg, kui meie ärkamist kohtab ja tervitab päikese valgus. Päikese tõus oli alati Kristuse märk.

Aga sõnad: “Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees,” võivad meile abiks olla õhtuse palvetamise juures, et me kunagi ilma tänulikkuseta voodisse ei heidaks, ja et viimased sõnad enne uinumist oleksid: „Ma tänan Sind, Jumal, et mu silmad tänapäeval on näinud sinu päästet.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga