september, 14

teisipäev, 30. september

Jeesus puhkab Isa tahtmises. Tal pole teist kohta ega viisi, kust hingele kosutust saada!

9. september PEAINGLID MIIKAEL, GAABRIEL JA RAAFAEL

Inglid, seda rohkem peainglid, on need, kes näevat Jumalat. Kui me küsiksime nende käest, kuidas on näha Jumalat, nad vist vastaksid järgmist. Mitte see pole tähtis, et mina näen Jumalat, vaid see, et Jumal näeb mind! Jumal vaatab alati armastusega, seega, kui mina tean, et Jumal näeb mind, siis ei ole see enam lihtsalt teadmine, vaid selle kogemine, et olen armastatud. Mõnikord võin ma ära tunda Jumala pilgu, mis on palju kõnekam kui argumendid ja rohked sõnad. Issand Jeesus vaatas Apostleid ning ütles: “Järgi mind…” ja igaüks neist tõusis ja läks, jättes senised tegevused. Tuleb otsida Jumala palet. Jumalat otsiva pilgu kohtumisel Jumala enda pilguga on ettearvamatu jõud, väga vajalik selleks, et sisemiselt muutuda.

Niisiis, inglite vastus oleks: ära küsi, kuidas on näha Jumalat, vaid küsi, kuidas on tunda, et Jumal näeb sind. Aga seda suudavad tunda inimesedki sama hästi kui inglid.

pühapäev, 28. september

Esimene poeg vastas isale: „ma ei taha” täna viinamäele tööle minna. Siiski, pärast ta kahetses ja läks. Ta kahetses! Tegelikult õigesti tõlkides peaks lugema; ‚ta tuleb mõistusele’, märkas, et ta ütles ju ‚ei’ oma isale. Just seepärast, et ta märkas oma ‚ei’, võis ta pärast öelda otsustava ‚jah!’.

Väga lihtne! Kuid paljude jaoks on raske seda märgata, nimelt, et on ja püsib nende poolt oma Issandale öeldud ‚ei’. Just seda nad ei näe, et see ‚ei’, ei taha’ – kehtib.

Teine vend ei märganud üldse, et ta on mõtelnud ja haudunud oma südames ‚ei’ ,sest ta uskus enda öeldud ‚jah’. Ma lähen, isand – aga ei läinud!?

Jeesus ütles: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.“ Seni kuni õpime ära sellistviisi vastama, aita meid, Jumal, et me oma ‚ei’ märkame, kahetseme, sinu poole pöördume ja sinu armu väel lõpuks ometi ‚jah’ ütleme, mida ei kahetse iialgi!

laupäev, 27 september

„kruus allikal kildudeks kukub…“

Kui ilus ja tõepärane väljendus! Ühes küljest see ongi tragöödia! Keegi on tükk aega, tõenäolisemalt päeva kuumuses veekannu tassinud, rasket ja suurt, ja siis, kui see oli juba veega täidetud, kukkus see kildudeks. Vett voolas välja, kannu ei saa niisama kohe parandada, kõik üritus läks tühja ja tühjade kätega on vaja koju tagasi minna!

Aga teisest küljest, kui see on eluteekond aga allikas – armas Jumal, kes siiamaani on inimest mitmeti aidanud, tugevdanud ja kosutanud?

Siis see jutt on sellest, et kord saabub eluteekonna lõpp ja … sellega ka õnnelik avastamine, et see sünnib päris allika läheduses! Siis pole veekannust hale, see pole enam vajalik, see on küll kildudeks läinud, aga inimene on eluvete allikate kohal ning pole enam vaja sinna-tänna rasket veekannu tassida. Nii hea lõpp! Soovigem seda endile!

reede, 26. september

Reinkarnatsiooni reaalsust pole olemas! On ainult teooria, mis on vale ja ohuleviiv. On olemas miski, mis on väliselt reinkarnatsioonile sarnane ja see tähendab suurt Jumala armu. On nimelt võimalik, et kellegi sees elab Jeesuse Vaim. See Vaim teeb, et inimene hakkab aina rohkem Jeesusega sarnanema. Jeesuse Vaim ei ole siiski inimese vaimu asemel. Kui kellegi sees elab Jeesuse Vaim, seesama – Püha Vaim, ta ei tunne end oma identiteeti kaotanuna. Vastupidi, ta tunneb, et ta elab aina rohkem ja rohkem kooskõlas iseenda kõige sügavama olemusega. Jeesuse Vaim, elades inimese sees, põhjustab seda, et ka teistega, kellel on Jeesuse Vaim, tunnevad nad omavahel erilisel viisil lähedust.

Taotlegem seda tõde – Jeesuse kohalolekust meis – avastada ja edasi anda teistele, et nad ei peaks end petma valeliku reinkarnatsiooni lootusega.

neljapäev, 25 september

Tühisuste tühisus, ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!“ … Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all! Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus! Kindlasti oli see juba olemas muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.

Isegi Kristus pole uus. Tema kohta saame öelda- tema oli, on ja jääb igavesti. Jeesus Kristus ongi ju see Sõna, mis oli alguses, kelle läbi on tekkinud kõik ja ilma kelleta pole tekkinud midagi, mis on tekkinud.

Teisest küljest- Jeesus Kristus ongi see troonil istuja, kes ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!” Seevastu püha Paulus ütleb: „kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kui Kristuses saab kõik uueks, kuidas ise Kristus ei saaks olla uus?

Milles on seega see uudsus inimeste jaoks Kristuses, Kristuse läbi ja Kristusega? Kristuse transtsendentsuses! See tähendab? See tähendab seda, et Kristus pole inimkonna saavutus, Kristus pole inimkonna vili, Kristus pole arengu õis. Kristus on Jumala and, mille kaudu Taevane isa andis kõiksusele olemise. See tähendabki seda, et Kristuse poole pöördudes inimene mitte ainult ei saa ennast uuendada oma enda olemise algest, vaid ta saab ennast uuendada veel  selles algest, millest hakkavad välja voolama Jumala armastuse – loodu vastu – värsked veed.

kolmapäev, 24 september

“Jeesus andis apostlitele väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle …” Samuti oli apostlitele antud kurjade vaimude vastu kilbina – Jumala sõna.

Nüüdisaegne, vaene ning uhke meie läänekultuuri maailm on suurel määral ära ütelnud Jumalast. Esimene sellest valikust küpseks saanud kibemagus vili on inimeste ligipääsmatus tõe suhtes. Tõde on muutunud  inimeste jaoks laialivalguvaks, tuhmiks, seega ebavajalikuks ja segiajavaks.

Selles on mingi paratamatus! Tõde on Jumala atribuut. Kui pole Jumalat, pole ka tõde. Aga tõe tähtsusetuks muutumine on inimeste jaoks juba üsna karm halastava Jumala karistus.

teisipäev, 23. september

Kas ma saan olla Jeesuse ema? Kui ema on see, kes toob enesega Jeesuse maailma , siis saan. Saan küll, sest võttes elava Jumala Sõna vastu  vastusega: sündigu mulle sinu sõna järgi – hakkab Jeesus minus elama, ja ma toon tema  enesega kaasa igale poole, kuhu lähen ja jään.

esmaspäev, 22. september

Sellel on suur vahe: kas midagi on, või ainult tundub kellelegi enesel midagi olevat. Aga mis on see, mis kindlasti on, ja mis on see, mis on olemas vaid näiliselt?

Paljudele tundub, et kindlasti on olemas materiaalsed esemed, aga vaimsed ainult näivad olevat. Kuid ilma ülalt tuleva ja abiandva valguseta materiaalsed esemed – vaimutu inimese käes – saavad talle üle anda ainult vähe sellest hüvest, mis maailma Looja on nendesse sisse pannud, et need viitaksid temale kui kõige hea ja ilu allikale.

Kui inimese südames valitseb tühjus ja räpakus, siis iga materiaalne asi saab tema käes potentsiaalseks vahendiks selle pimeduse kajastamiseks. Muide, ainult puht- materiaalses maailmas pole võmalik, et pimedus hõõguks sarnaselt valgusele, kuid vaimses maailmas nii toimibki.

Kui inimese südames valitseb hea, siis iga materiaalne ese on palju rohkem, kui vaid see asi suudaks olla materiaalsel tasandil. See asi muutub paremaks, sest ta muutub hea intentsiooni tööriistaks.

Niisiis, kui me tahame, et see, mis meil on, jääks kindlasti olema, püüdkem, et meie ise oleksime ‚rohkem’- ligemale tollele, kellel elu on ülirohkesti, ja kes ütles iseenda kohta: „Ma olen see, kes ma Olen!

pühapäev, 21. september

Mida me sellest tähendamissõnast arvame? Meil on  vist segased tunded. Ühest küljest -meile meeldib majaisand, meeldibki tema suuremeelsus, see, et ta kohtleb inimesi lugupidamisega, selles mõttes, et ta ei näe inimestes ainult ja välistavalt raha või omakasu. Mitte ainult, et ta ei maksa töö eest, vaid pigem ta jagab seda,mis tal on,teistega, ära kasutades soodsat juhtumit, et inimesed töötavad tema juures. Ta teeb nii, sest ta tahabki nii. Meile meeldib majaisand, sest ta oskab solidaarne olla. Ta hoolitseb mitte ainult viinamäe eest, vaid ka inimeste eest. Ta ei ole ükskõikne selle suhtes, mis inimestega sünnib. Meile meeldib ka tema vastus nurisejaile: „Või kas ma ei tohi enda omaga teha, mis ma tahan?” Ta on vaba ja hea, hea ja vabaduse jagaja. Loodetavasti, kui meie oleksime olnud rikkad, siis me oleksime  käitunud samamoodi.

Aga teisest küljest oskame ka aru saada rahulolematute nurisemisest, sest elementarne õiglustunne käsib meil silmas pidada printsiipi, mille järgi rohkema töö eest peab olema vastavalt – suurem palk.

Pealegi, kui me mõtleme nende inimeste peale, kes tulid tööle nii hilja, tahaks küsida, kus nad olid varem? Võib olla nad magasid, võib olla jäid haigeks pärast purjutamist kogu öö. Võib olla nad üldse ei lootnud ega tahtnud töötada, aga kui neilt paluti, siis nad kuidagi nõustusid tulema. Võib olla need inimesed olid laisklejad ja puiklejad. Kui nad oleksid tahtnud töötada, küllap nad oleksid võinud  võimaluse selleks ka leida. Lisaks kirjutatud on: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!”

Pole võimalik olla samaaegselt poolt ja vastu, siis – kuidas mõista seda tähendamissõna?

Kõigepealt  peame küsima, millest see jutt on? Tänase  evangeeliumi lõigu alguses loeme: „Taevariigiga on nagu majaisandaga” mitte majandusega …. See jutt ei ole ühiskondlikust õiglusest, vaid kellegi armastamisest ja armastusest lähtuvast armastatu päästmisest. Kes armastab, see näeb vahet.

laupäev, 20 september

„… et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks“?

Kas on võimalik, et Jeesus oleks huvitatud selles, et need, kelle poole ta pöördus tähendamissõnadega, ei näeks ega mõistaks? Ma ei usu! Kuid samuti ma ei hakka nüüd Jumala advokaadiks olema. Tean ainult, et mõnikord on inimesele parem, kui Jumalasõna jääb tema jaoks ähmaseks, kui et see saaks vääriti tõlgendatud. Sest kui arusaam on ähmane, siis inimene võiks järelduseni jõuda, et see ebaselgus, vähemalt osaliselt, võiks olla tema südame ähmasuse kaja. Ta võiks püüdlusi teha, et oma südant seega puhtamaks teha. Ta võiks tähelepanulikumalt järele mõelda sõnumi tähenduse ja tähtsuse üle, endamisi lootes:  küll ehk see selgub mulle, ehk Jumala abiga… tasapisi hakkan taipama …

Kuid tõeline häda on siis, kui inimene – omavoliliselt ning valesti sõnumist aru saades – Jumalat edaspidi mitte kuulama jäädes, asub teele Jumalariiki maa peale asutama.

reede, 19. september

Jumal on paremini inimeste poolt mõistetud elu andjana kui päästjana ja lunastajana. Ja see on  tõeks eriti naiste puhul. Mõistagi sellepärast, et naised on elu andmises rohkem töötajad koos Jumalaga kui mehed. Naised aitavad ka kaasa meestel sellest tõsiasjast aru saada. Võib-olla just sellepärast naised alati olidki ja jäävadki ka praegu Jeesuse lähedusse rohkem kui mehed. Nad justkui intuitiivselt tunnevad omaenda olemuse lähedust Jumalaga. Palvetagem naiste eest, et nad hästi kasutaksid oma olemuse eesõigust ja eelist Jumala käest meile kingitud päästmise vastuvõtmiseks.

teisipäev, 16 september

Mul on alati pahameel, kui matustel kõnetatakse surnut,  jagatakse temaga oma kurbust, soovitakse talle, et ta ootaks rahulikult sugulasi seal, kus ta viibib, või kuhu jõuab. Jääb mulje, nagu inimesed vestleksid ikkagi iseendiga – mitte lahkunuga, või – veel halvem, et nad toovad kuuldavale sõnu, mida pidid peamiselt pealtnägijad kuulama ja nendest aru saama, kui väga pere lahkunut armastab.

Olgugi et selles on tajutav inimlikkuse tunnus, midagi häirib mind väga sellistel puhkudel. Ma küsin endalt, mis see on? Ja mulle tundub, et see on see, et surnu on tõepoolest ootel, pühal  saladuslikul ootel, et Jumal kõnetab teda kord: „Ma ütlen sulle, ärka üles!“ Ja seda peab ta kuulma just Jumala käest, mitte kellegi teise käest. Teised sõnad on viltused ja segavad vaid rahu. Pealegi, olles ametis lahkunu kõnetamisega, jätavad leinajad unarusse teiste sõnade kuulmise, mis Jumal ütleb just neile: „Ära nuta enam!”

Seega, ka leinajail tasuks surnuaedadel rohkem vaikida. Nii on vaikus palju rohkem kui kuld, sest Jumala sõnad on palju rohkem kui kuld või mistahes  muu hinnaline!

5. september, Pühim Neitsi Maarja, Valuema

Püha Bernardus, abt, kirjutas  Pühima Neitsi Maarja kannatuse kohta nii: „Oo, püha Maarja, mõõk läbistas tõesti Sinu enda  hinge. Sest alles siis, kui mõõk läbistas Ema hinge, sai see jõuda kuni Poja südameni.“

See mõte on geniaalne ja õige. Kuid tihti paljud sellest aru ei suuda, eriti aga need, kes elavad läbi kahtlusi, või isegi hoiavad neid ülal, et Kristuse Ema kiites võetakse ära kiitust Kristuselt ja Jumalalt.

 pühapäev, 14. september

„Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast.“

Mis on mürgised maod? Kas nad täna ka salvavad inimesi? Kõigepealt ei tasuks nii väga imestada, et nad on ja endiselt salvavad, sest tollajal olid nad antud vastusena samale hoiakule, mis on ka täna mitmeti valitsev inimiste seas.

Mürgiste madude needus on märk, et nii, nagu nood inimesed hakkasid ise otsustama ja määrama seda, mis pidi olema nende jaoks hea ja halb, nii ka nüüd inimesed, kes teevad samamoodi, kogevad sama needuse maiku. Kui meie elu valitseb vale, kas umbusaldus meie seas ei ole juba sellepärast sama mürk, omamoodi kättemaks? Kui prassingut peetakse millekski normaalseks, kas ei ole kasvav suutmatus armastada sama mürk ja needus? Kui kogu energiat kasutame enamaltjaolt maiste eesmärkide saavutamiseks, kas ei anna me sellega edasi meie lastele mürki, mille tagajärjena nad ei näe elu mõtet? Kas me peaksime nii väga imestama, et endiselt saame salvatud?

Imestamine on filosoofia algus. Kuid on ka selline imestamine, millel on märgatav teeskluse varjund. Et justkui me ei võiks isegi ette kujutada, milles võiksime me süüdi olla. Imestame!

– Olgu! Ärme hakka enam imestama! Aga kas sellest tuleb meile mingit kasu? Sellest ei ole mingit kasu, peale selle, et kui imestamise asemel asub haige nüüd arsti juurde minema, siis pole midagi, mis oleks kohasem, parem ja pakilisem, mida kõikidest võimalikest tegudest peaks täide viima.

 laupäev, 13. september

„Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja. Iga puu tuntakse ära ju tema viljast …“

Vist automaatselt mõtleme iseendile, inimestele, sellistele nagu mina ja sina. Arutleme, kui mu teod on pahad, siis pean olema ma ise see paha, see halb puu. Aga juhtub, et minu teod on ka päris head, mitte absoluutses mõttes head – ei, seda mitte – aga suhteliselt head, lihtsalt inimlikult head. Kas siis olen ma ise hea nagu hea puu? Aga, kui olen kord hea ja kord jälle halb, kas siis saab minust kaks puud? Aga võib olla olen ma kahetüveline puu? Milliseks puuks oli püha Paulus, kes kirjutas iseenda kohta: „head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.” Kas on võimalik, et püha Paulus oleks halb puu? Mida aga saame arvata, võttes arvesse sagedast tõika, et patule pühendunud inimesest saab Jumalale pühendunud, nagu seda oli püha Augustinus? Kas siis tükk aega elas püha Augustinus halva puuna  ja siis heana?

Kuid kes ütles, et puu oled sina, olen mina? Puu on Jumal. Kui sa tahad häid vilju kanda, kiindu Temasse. Pole võimalik, et olles läheduses Temaga, annad sa elule pahad viljad. Kui siis tunned, et su elu viljad ei ole päris head, kiindu kiiresti Jumalasse!

reede, 12. september

Ega pime suuda pimedat juhtida teel?

Jeesuse sõnadest tänases evangeeliumis järeldub, et mitte niivõrd ainult see saab oma venda aidata, kes ise on süütu, või vähem süüdi kui ta abialune, vaid see, kes laseb, et Jumal teda aitaks veel enne kui ta asub venda abistama.

***

Kes on pime? Milles seisneb pimedus? Pime on see, kes ei näe, et Jumal näeb. Jumal näeb mind ja mu venda ja ta nägemine on täis halastavat kohtumõistmist meie üle. Tõeline nägemine on selles, et näeme, et Kristus on meie vahel, koos meiega ja meie üle.

Me kõik osaleme ristimise kaudu  Kristuse kuninglikus, preesterlikus ja prohvetlikus võimus. See kes näeb, on prohvet. Kohtumõistmine kuulub prohvetile, seega eeskätt Kristusele. Allugem siis heameelega Kristuse kohtumõistmisele, et meil oleks rahu ja et me ei teeks abistamise nimel ebaõiglust.

 neljapäev, 11. september

Ma ei saa kuuluda Jumalale seni, kuni ma kuulutan mulle kuuluva asja nii väga ja välistavalt minu omaks, et see ei saa kuuluda mitte mingil juhul ka Jumalale. Kui mul pole distantsi sellega, mida pean omaks, siis on suhteline ja ülekantud tähenduses kogu evangeelium, kogu Jumala armastus kuni Jeesuse surmani koos selle realismiga! Siis see kõik hakkab tähendama inimestele mitte rohkemat, kui filmis välja mängitud armastust vaatajatele, mille järele on nad ometi nii väga ja tõeliselt janunenud.

 kolmapäev, 10. september

Lugedes õndsakskiitmisi saab märgata, et on tajutav eriline pinge „Õndsad olete teie“- nüüd – ja autasu vahel, mis enamasti paikneb tulevikus. Tegelikult see pinge on selles, et ‚nüüd’ seis (kehv ja vilets) on autasust lahus ning ühtlasi ka tihedas seoses.

Nende inimeste olemisele, kelle kohta öeldakse: „Õndsad olete“, on seega kingitud avar perspektiiv, mis võimaldab neile näha ennast tulevikus olevat, selle südame sees, kes ootab neid sealtpoolt, kus Ta juba on, aga kuhu nemad alles pürgivad.

Tavaliselt saame sellest olukorrast hästi aru, kui seda ‚nüüd’ kus asume meie ja seda ‚siis’ kujutleme horisontaalselt ja ruumiliselt. Näiteks – keegi, kes meid ülimalt armastab, on Pärnus, aga meie – Tallinnas. Teame siiski, et olles Tallinnas, oleme ühtlasi Pärnus – hea küll, mitte füüsilises mõttes, aga ka mitte päris ülekantud tähenduses. Teame seda väga selgesti, kui  ka meie  armastame, et see pole ülekantud mõttes. Seda meie Pärnus olemist võime nimetada intentsionaalaseks olemiseks, mis tihtipeale võib olla märksa võimsam ja intensiivsem siinsest – ruumikestas olevast olemisest.

Õndsakskiitmiste puhul on juttu samasugusest olukorrast, ainult et mitte niivõrd horisontaalses ega ruumilises perspektiivis, vaid rohkem aja perspektiivis. Nii nagu suudame, jäädes Tallinna, olla armastaja südames Pärnus, nii on ka võimalik asuda  meid armastava Jumala südame rõõmu sees taevas juba nüüd. Ja sellest räägivad õndsakskiitmised.

Seevastu “Häda teile” on karistus, mis on selles, et inimene on iseenda‘nüüd’ ja ‘siin’ poolt ja käest vangistatud.

 teisipäev, 9. september

„Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!„

Teame küll – ütleme meie – selge asi, konkreetne ka, eks ole, nii et eksida ei saa. Teame ja peame meeles. Aga kas teame ka seda, mida tähendavad need järgmised sõnad?

„Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“

Kuidas seda mõista, kuidas seaduslikustada? Tundub, et selle lause tõttu kaob selgus, kaovad sirgjoonilised piirid õigete ja neetute jaoks. Nii hea oleks, kui saaks tsiteerida ainult esimest, selget osa.

Aga see osa on kirja pandud selleks, et võiks teatada peamisest ehk võimalusest puhtaks pestud, pühitsetud, õigeks tehtud saada Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.

Ärgu ahvatlegu meid sirgjoonilised ja värvikad patu kirjeldused! Pigem imetlegem halastuse suurust, millega Jumal väsimatult otsib minu kadunud venda või isegi mind ennast.

8. September PÜHIMA NEITSI MAARJA SÜNNIPÄEV

Pühim Neitsi Maarja tuli ilmale, et sünnitada Jeesust. See oli konkreetne sündmus inimkonna ajaloos. Taevane Isa andis maailmale oma Poja Pühima Neitsi Maarja kaudu selleks, et tema sündimine võiks aset leida inimpõlvede hingedes kuni maailma lõpuni. See esimene ja ainulaadne sündimine võimaldab teistsuguseid Jeesuse sündimisi üle kogu mailma ja läbi kõigi aegade. Siis on kaks sündimist, üks ühekordne ja teine üleilmne, aga sündimas on seesama Jeesus, ja Ema jääb  seesamaks Neitsi Maarjaks.

Meie kõik oleme seega lapseootel, naised ja mehed, lapsed ja elatanud inimesed. Meie vaimne kasv ja areng on selle Jeesuslapse kasv meis. Aga kui keegi Neitsi Maarjat ei ole veelgi vastu võtnud, kui Neitsi Maarja Emana ei ole veel nende inimeste jaoks sünnitanud oma Poega, siis on tohutult raske Teda Päästjana vastu võtta. Just seepärast Kirik tähistab Neitsi Maarja sünnipäeva, et meid aidata avaneda Jeesuse sündimisele.

pühapäev, 7. september

Eks ole nii, et selleks on pandud meile see ebameeldiv venna noomimine ülesandeks, et meie kõik, nii või naa patustajad, võiksime maa peal ühel meelel paludes taevase Isa käest saada kõik?

Kui me laseme endil selle unustada, mille heaks see noomimine peab olema kibedaks raviks, (meile ju ka kibedaks, mitte ainult komistavale vennale) siis varsti hakkame vastu punnima, küsides Kaini moodi: Kas ma olen oma venna hoidja? Või et: meie vend on ju vaba inimene ja ma ei tohi selles vabaduses kahelda ega seda küsimärgi alla panna!

Seepärast- kui sa saad juba aru, et sina oled see, kes peab venda noomima, ütle talle ennemini, et ebameeldivad sõnad on selleks vajalikud, sest need annavad lootust, et sa saad koos oma vennaga palvetada nii, et Jumal annaks teile kõik! Ehk allub su vend rõõmuga Isale, kes alati annab kõik?

laupäev, 6. september

Evangeelne ‚ei tohi’peaks tähendama: ei tasu, pole mõtet, kahju tuleb, et laialipillatud heast peaks hakkama haledust tundma. ‚Ei tohi’ on seega rohkem soov kui pelk keeld. ‚Ei tohi’ on ka vastuvõetavam siis, kui on olemas püsiv armastus selle hea vastu, mille takistuseks läheb see, mida ei tohi. Ärgem kunagi unustagem vaadata igasugusele halvale ja ebatäielikkusele sellest ‚hea’ vaatenurgast – halastava ja säästva pilguga.

reede, 5. september

On olemas inimesi, kellel on soov elada minevikus! Kuid et seda pole võimalik päris aja telge pidi teha, leiab see soov endale soodsa maa sentimentaalses rännakus. Elav inimene hakkab nüüd lootma selle peale, et ta kuidagi suudab enesele minevikku elavdada ja oma soovidega seda seondada. Kuid lõpuks on vaid idealiseerimine selle suhtes, millesse reaalses maailmas inimesel sissepääsu pole, olgu see lapsepõlv või noorusea unistused – kõik on tagasikippumine. On olemas inimesi, kes tahavad siirduda tulevikku. Need võivad olla igasugused karjääri- lapsed, kes enne aega näevad juba ennast tulevikus eesmärke saavutamas.

Inimene elabki natuke oma minevikus ja tulevikus, see on normaalne, kuid mida teha, et äärmustesse mitte sattuda ega ühest teise mitte langeda?

Appi tuleb Jumala rahu. Mis on aga Jumala rahu? See on Jumal ise koos meiega, tema kohalolek, armu and sinna, kus me oleme. Iga rändur, seda rohkem palverändur, asub teele, mille lõpul on õndsaslik avastamine, et Jumal on temaga, koos, lähedal. Selleks ta rändab, aimates seda enne või teadvustamata, selleks ta rändurina elab.

Otsigem rahu, pöördugem Jumala poole et rahu maitsta. Kuhu poole aga? Tõeline rahu on oleviku maasse peidetud. Muidugi – rahu ootab meid ka tulevikus – taevas, kuid maitseme seda alles siis, kui taevas on meie jaoks juba “nüüd”- alanud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga