oktoober, 14

31. reede

Olete teie kaasosalised mulle antud armus.“

See ongi Kirik, selles ta seisnebki! Seda ütlevad ja igati avaldavad kõik kõikidele, kes ristimise kaudu kuuluvad Kristusele ja Kristus neile. Kui me kuidagi saaksime näha neid armu sidemeid meie seal ja Kristust meie keskel, siis see pilt oleks ämblikuvõrgutaoline, kus need erinevad niidid oleksid pärit valgusest ja Kristuse soojadest tervendatavatest puudutustest. Seda näeme küll, hingamispäeval.

30. neljapäev

Üks suurimaist rõõmupakkuvaist inimkogemustest on kindlasti see, et vaimne sõjavarustus töötab, kui tarvis on. Töötab usk, usukilbina, kuid ainult siis, kui usku kasutame. Töötab tõde, maitseb ja on üsna tugev, aga ainult siis, kui seda kasutame, kui vööd me niudeile. Suurepärane on turvalisuse kogemus tunda seljas õiguse soomusrüüd, aga alles siis kaitseb see meid, kui see pole  enne me käes kasutatud olnud meie egoismi säilitamiseks. See kõik töötab! Aga niisama me sõjavarustust kõrgelt ei hinda, kui võidelda ei viitsi – sellesama usu, tõe, õiguse eest.

29. kolmapäev

Võib tunduda, et apostel Paulus pakub efeslastele ja kirik nüüd meile käitumise reegli, mis kõlab „hea on nagu on“, et kõikidega nõustuda; lastel vanemate tahtmisega, orjadel isandatega, ja üldse, et mitte muuta neid sidemeid, millega oleme seotud ühiskonna elus.

Selle korra vastu astusid paljud revolutsionäärid XVIII ja XIX -ndal sajandil. Sellest saab teada  raamatust „Surmakultuuri arhitektid.“ Nad tahtsid hävitada struktuure, et vabaneks uus inimene, julge, enesekindel, ettevõtlik, aga kas … hea, rahumeelne, kas suutlik armastama? See on juba küsimärgi all.

Püha Paulus, Püha Vaimu ajel hoiatas naiivsuse eest, et mitte loota, et inimene automaatselt saab heaks  ja vabaks siis, kui muutuvad asjaolud. Ta ütleb: Võidelge, et jääda ustavaks tõele, truud Kristusele, siis näete, et Kristuse varal muutub teie süda ja ka väline maailm.

28. teisipäev

Esimest lugemist kokku võttes võime resümeerida, et ei ole me võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud. Mida see õieti tähendab? Tundub, et ebaselge on siin sõna ‘majalised’. Sõna ‘majaline’ tähendab elanikku, aga ka lihtsalt seesolijat, seega kedagi, kes juhuslikult on praegu maja sees; või jälle – kedagi, kes täidab kohustusi majas, pereliikmeks olemata. Selles mõttes sõna ‘majaline’ võib tähendada  isegi vangi.

Niisuguses  kontekstis saame paremini mõista  seda, millele kutsub meid püha Paulus kirjas Efeslastele.

Ennem, meie kõik olime võõrad. Siis saime majalisteks. Meid kutsuti  ristimise kaudu kirikusse. See kirik on nagu maja, kus me majalistena sees  oleme. Osa majalistest tunneb ennast hästi, nagu oma kodus, aga osa, kui mitte nagu võõrad, siis kindlasti mitte ka päris nagu oma kodus.

Ja meie kõik, nii need, kes end hästi tunnevad, kui ka need, kes aeg -ajalt tunnevad end kõhedalt, oleme kutsutud sellele, et meist saaks Jumala tempel, Jumala maja, mitte ainult meile endile, vaid paljudele teistele, kes kogedes tutvust meiega avastavad kiriku esmalt ruumina, siis koduna, siis templina.

27. esmaspäev

Natuke eilse evangeeliumiga seoses. Lugesime, et „üks käsutundja küsis Jeesuse käest, et Teda proovile panna: Õpetaja, missugune käsk on Seaduses kõige suurem?”

Milles see proovilepanemine  võis olla? – küsime imestades. Iga Iisraeli laps täiskasvanutest rääkimata teadis ju sama vastust, millega Jeesus on vastanud! See oli kõikidele selge ja sellest teadsid vastata peast igaüks Iisraelis. Milles oli ometi see proovilepanek? Selles, et paljud variserid kahtlustasid Jeesuse armastuse, mis Tal oli Jumala vastu, tõsidust ja tõelisust. Millega Jeesus äratas sellist kahtlust variseride seas? Sellega, et ta liiga pühendatult armastas inimesi. Ta ohverdas ennast inimeste heaks kuidagi liiga suure hardusega: tervendas haigeid, jutustas neile väsimatult Jumalariigist, viibis pidevalt nende seas, suhtles omamehelikult oma jüngritega ja oli familiaarne patustajate suhtes. Selline inimene ei võinud olla tõeline Jumala armastaja, sest sellisel polnuks aega hulkuda Palestiina maal ja tõelise jumalaarmastajana ei jätkuks tal tähelepanu nii väga inimestele pöörata. Paljud variseridest jõudsid sellele järeldusele, kui võrdlesid iseendid Jeesusega. Neile – vagadele ja innukatele seaduse täitjaile – ei võinud tulla kõne allagi Jeesusepärane hoiak inimeste vastu – ei mingil juhul! Seega, nad mõtlesid, et Jeesus rääkis küll palju Jumalast, aga vaid rääkiski. Tegelikult Jeesus paljude variseride meelest oli see, kes vahetas esimese käsu teisega. See käsutundja tahtis kuidagi seda tõendada.

Kui loeme täna ühe variseri öeldust: «Kuus päeva on, mil tööd peab tegema, tulge siis neil päevil ja laske endid terveks teha, aga ärge tulge hingamispäeval!», näeme, et ka see variser arvas Jeesuse olevat seaduserikkuja, kes armastusest inimeste vastu teotab esimest käsku. Ta eksis rängalt! Nõnda aga, tänini, eksivad rängalt ka paljud.

26. pühapäev

Miks ometi on kaks käsku, mitte üks? Kas inimestel on kaks südant, järelikult üks Jumala armastamiseks – veidi suurem, võimsam, ja teine – väiksem ja nõrgem – teise käsu täitmiseks? Eks ole ju nii, et kes armastab, see armastabki ja tal on armastav süda, ja kes ei armasta, see jätab armastamata? Pealegi on ju öeldud, et kes ei armasta ligimest – kuidas siis see saaks Jumalat armastada? Kuidas siis on?

Vastame sedaviisi, et on inimesi, kes väidavad ja ise enda öeldut väga usutavaks peavad, et armastavad ligimesi, aga Jumalat – sugugi mitte, seda kas ükskõiksusest Jumala vastu või hoopiski teda ära põlates. Kas nad siis ei armasta omi? Armastavad kuidagi küll ja võib-olla mitte vähe. Aga just sellised inimesed – need ligimeste innukad armastajad – väidavad, et justnimelt sellepärast, et nad armastavad omi nii väga, et ole neil varuks teist südant, et veel Jumalat armastada!

Mida vastame nendele inimestele. Kuidas vastame iseendile?

On nii, et kui alustame Jumala armastamisest, siis armastus ligimese vastu on tõeproov armastusest Jumala vastu. Aga kui alustame esmalt ligimest armastamisest, siis olgugi et see peaks aitama kaasa ka Jumala armastamisele, ei käi see automaatselt sellistviisi.

Sellepärast on kaks käsku ühesüdamlikule inimarmastusele, et kui sa armastad Jumalat kõigepealt, siis sinu süda ei lõhkeks kaheks, kui sa püüad ka siiralt südamest oma ligimest armastada. Aga kui inimene otsustab armastada esmalt ligimest, ja siis, ehk näeme, võib- olla ka Jumalat, siis selle inimese süda ähvardab lõhkeda küll. Kahju oleks!

25. laupäev

Kas peaksid meelt parandama suured patustajad rohkem ja väikesed patustajad vähem? Või kas meeleparandamine on karistuseks pandud neile, kes räigelt patustasid, aga teistele, ülejäänud headele – vaimne jumestamine?

Kogemus viitab sellele, et suured pühakud tundsid suuremat tarvilikkust meeleparandamise järele, kui paljud leiged – mitte külmad ega kuumad – kellele meeleparandus oleks võinud tähendada hoopis vaimse elu reanimatsiooni – need ei viitsinud seda.

Ärgu iialgi olgu meie jaoks meeleparandus kauplemise asjaks, ei Jumala ees ega kaasinimeste seas.

24. reede

Kui me vaatame ilmaprognoosi, siis tavaliselt me ei tee seda puhtast huvist, vaid oma plaanide perspektiivist – vaatame, kas ilm üldse lubab meil teostada seda, mida me kavatseme. Kui mitte, siis muudame oma plaane. Tavaliselt ka saame aru, et pole pahu ega häid prognoose, vaid on rohkem või vähem tõenäoliseid. Oleme targad, võttes arvesse seda, mis on arvesse võetatav.

Juhtub, et meil on plaanid ilma suhtes – need on pigem ootused – aga me  ei saa öelda, et ilmal on plaanid meie  vastu.  Kuid tal, kes valitseb kõikide üle oma jumaliku ettenägevusega ja hoiab kõike ja kõiki oma tarkuses ülal, on plaanid meie plaanide suhtes. Kui arvestame sellega usaldusega, mitte aga orjaliku jõutusega – oleme veel targemad ja lisaks õnnelikumad ja vabamad.

23. neljapäev

Kui mina olen sinu vastu ja sina minu vastu – pole hullu, võime vaielda ja võidelda meie erinevate veendumuste nimel. Võime isegi teist lahingule üles kutsuda. Pole hullu! Mingis mõttes on see nähe isegi ilus, kui inimesed astuvad teiste vastu välja oma veendumuste kaitsmiseks. Sellest saab  elu endale veel ühe tervisliku annuse maitset. Palju hullem on siis, kui inimesed on ükskõiksed väärtuste suhtes ja keskendunud üksnes oma mugavuse, turvalisuse tagamisele ning tunnevad kohe tülgastust ja nördimus selle vastu, kes neid tülitab oma veendumuste avaldamisega.

Kui kord tuleb vaielda, pidagem meeles – ehk on see päris hea võimalus ükskõiksusest tõusta järgmisele astmele, ikka – parema poole.

22. kolmapäev

Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!»

Miks peab olema nii vastuoksa – kipub küsima inimene Jumala käest. Kui oleks minu, maailma, teiste, olukordade ja asjuoludega teistmoodi, soodsamalt Jumala tahtmise täitmiseks, siis ma kindlasti teeksin kõik Jumala tahte järgi.

Jumal vastab: nii nagu on, on hea. Ärge öelge, kui oleks teisiti, oleks  parem ja siis me võiksime ustavad olla. Pöörake tähelepanu mitte sellele, mis ja kuidas oleks võinud olla, vaid sellele mis on. Selles maailmas, selles olukorras püüelge ustavad olla, sest mina olen teiega, mitte teie kontseptsioonidega, mitte mõtetega, projektidega, vaid teiega – teie ligi. Olen siin tõena, teekonnana ja eluna.

21. teisipäev

Meil ka „ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas“ kunagi varem, enne, kui me polnud tunnetanud Kristust. Samamoodi pole lootust praegu ka neil (nende jaoks) kes ei tunne Jeesust Kristust „ega Jumalat siin maailmas“.

Kuid Jeesuse läbi on meil Jumal siin maailmas. See on väga soojalt öeldud ja hästi parajalt Kristuse kohta. Ta ongi „Jumal on meiega”. Mitte abstraktselt vaid konkreetselt, siin maailmas. Me kõik elame ühes maailmas, aga neile, kellel on Kristus, on Jumal siin maailmas, aga neile, kes ei tunne teda – pole Jumalat siin maailmas.

Kristusele ustavad pole enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed – sest neil on ‘Jumal siin maailmas’. Evangeelium tunnistab sellest soojast lähedusest veel ilusamalt: Jeesus “vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid” – sest neil on ‘Jumal siin maailmas’.

20. esmaspäev

Jeesus kutsus meest rumalaks, mitte sellepärast, et ta tahtis lõhkuda maha oma vanad aidad, et ehitada uued. Niisugune kavatsus oli mõistlik. Selle kaudu ta sai vältida suure saagi raiskuminemist. Jeesus hindab seda meest karmilt, sest too tahtis oma südame sulgeda kahekordsesse vanglasse. See mees tahtis iseennast mahutada varandusse, ja siis varandust aitade sisse. Seda aga teha ei tohi! Meie tohime oma südame mahutada ainult Jumala südamesse.

19. pühapäev

Juhtub, et reeglit: „Andke siis keisrile, mis keisri ja Jumalale, mis Jumala oma!” tahame meie ellu viia mitte Jumala meele järgi, vaid omal viisil ja süütame Jumalale küünla, aga kuradile köndi. Selline reegel pole isegi mitte  inimeste mõtlemise järgi, vaid selle viimase – kuradi järgi.

– Süüta, süüta küll Jumalale suur ilus küünal, aga keisrile tuleks ka midagi, õiglaselt – sosistab korralikule kodanikule see, kes tahab oma küpsetist sellel kohusetunde koldel endale kah küpsetada.

Ei. Reegel: “Andke siis keisrile, mis keisri ja Jumalale, mis Jumala oma!” ei tähenda seda, mida tahaksime võib-olla, et see tähendaks – pühale rahule ja tasakaalu jaoks.

See tähendab: anna keisrile, mis keisri oma, aga mitte kunagi iseennast, ei keisrile ega riigile, ei naisele ega mehele, ei lastele, ei tööle ega teadusele – sest sa oled Jumala päralt.

18. laupäev

Õige rahu nõuab rahulast. Rahu on armu vili. Seega rahuga on nagu armuga. Kuidas on aga rahuga lugu? Jumala arm valmistab esmalt inimest tulevase armu saamiseks. Arm teeb inimesest armu anuma. Arm on hädavajalik, et inimene saaks olla armuga  täidetud. Ilma selle esmase armuta ei saa  tulevane arm inimeses eluneda ja vilju kanda –  mis on alati Jumala  tunnetamine Kristuse kaudu.

Kui apostlid teretasid majasolijaid: «Rahu olgu sellele kojale!» ja seal vastas rahulaps rõõmsa külalislahkusega, siis oli see jüngritele märk, et nad siseneksid majja, kus Jumal juba ootas neid. See lühike retk oli ka apostlite jaoks armas vihje elukestvast retkest, mis samuti kulgeb inimest saatvast Jumalast – Jumalani, kes ootab majas.

17. reede

Püha Antiookia Ignatius, piiskop, sai kristliku vapruse sümboliks. Tagakiusamise ajal teda mõisteti surma kohtus Rooma amfiteatris. Ta ei põgenenud sõdurite eest, kes saabusid Antiookiasse, et teda kinni haarata, sest ta teadis, et sellel viisil kutsub jumaliku ettenägevus teda Isa koju. Hirmu asemel ärkas temas üleloomulik rõõm ja julgus. Oma viimasest rännakust kirjutas ta kirju kogudustele käendades, et ta meeleldi sureb Jumala jaoks. Ka tänapäeval suudab ta meid käendada: „ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!”

16. neljapäev

Kui on korralagedus, korteris, toas, siis, selleks et kõik korda seada, on vaja erinevaid tegevusi ette näha. Esmalt on vaja otsustada, mis on vajalik ja mis liigne. Teiseks on vaja, et ülejäänud asjad korralikult panna riiulitel, laual, parapedil. Aga isegi, kui kõik asjad seisaksid juba sirgesti – nööri järgi, polnuks sellisel koristamisel suurt mõtet ilma veel ühe vajaliku elemendita. See on kord, mõte! Mõte on see, kuidas sa tahad selles toas end hästi, mugavalt, aga ka funktsionaalselt tunda, nii, et sa võiksid oma korteris puhata, vajalikke töid teha, külalisi vastu võtta, toitu valmistada jne. Mõte on kõige vajalikum. Kui tehakse uue maja projekt, siis just see tuleb esile hädavajalikuna, millist maja üldse vaja on. See on küsimus mõtte kohta.

Kui esimeses lugemises lugesime päris keerulist teksti, väga pikka lauset, siis võib-olla kuulates oleme kaotanud võime järgida sisu ehk just teksti peamist mõtet. Siis on vaja alustada uuesti lugemist, aga lõpust alguseni. Selles lauses on kõik öeldud: „… et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.“

See on koristamise küsimus, paremini võime öelda – korra, rahu, mõtte taastamise, enda uuestileidmise küsimus. Meie isiklikus elus oluline ongi see – otsad kokku siduda. Aga ka maailma, universumi puhul, on see vajalik. See on võimalik ainult Jeesuses Kristuses, see kõiki ja kõige kordaseadmine, et oleks kõik hästi!

15. kolmapäev / Avila püha Teresa

Kaasaegsetele inimestele tundub, et reform peab seisnema selles, et muudetakse printsiibid  nii, et inimesed võivad elada üha enam hõlpsamalt  ja mugavamalt. Püha Teresa, tänase päeva kaitsepühak, oli karmeliitide Ordu uuendaja. Siiski muudatused, milliseid ta algatas, polnud mingil juhul elu kergendus, vaid tagasitulek vaimsusele, mis elustas religioosset elu algusest peale. Ka meie peame taastuma meie algsele innukusele, et korda saata meie elu tõelist reformi.

14. teisipäev

Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud.“

Seadus on hea teejuhataja inimestele ja ühiskondadele. Kuid juhul, kui seadus asendab Kristust, muutub see suuremaks inimese vaenlaseks, sest see ajab Kristusest eemale ja riisub armust. Seda teha saab ainult kõige suurem vaenlane. See on nõnda nagu sõprusega. See ongi vajalik ja hea igaühele, aga kui ta hakkab asendama abikaasa lähedust ja intiimsust, saab ta muutuda nende ühtsuse julmaks hävitajaks.

13. esmaspäev

Miks see sugupõlv oli paha sugupõlv? Vastus on väga lihtne: sest see nõudis tunnustähte, aga mitte selleks, et uskuda, vaid paheliselt selleks, et ei peaks uskuma. Jeesuse õpetus ärritas neid ja nad ei viitsinud seda kuulata. See, et Jeesuse õpetus oli täis imesid, väge, tekitas neis pigem viha kui aitas kaasa kuulamisele. Palugem ka meie tunnustähti, kuid vaadakem, et see oleks selleks et uskuda, mitte vastuoksa!

***

On minugi  südames kohad, ruumid, maad, kus kogu aeg olen nagu see „paha sugupõlv“ , kes alalõpmatult nõuab Jeesuselt tunnustähte, samas  keeldumas tunnistamast neid, mis on juba antud. Ütlen: kui sa oled Jumal, siis tee nii, nagu mina seda sult ootan, et ma võiksin sind mu Issandaks tunnistada. Kui mitte, Jumal, siis ära imesta nii väga, et ma sind ei näe, ja järelikult ei tunnista, ei austa. Teen Jumalast süüdlase minu uskmatuse eest. Ja, kas sarnaselt ei kõnelnud Jeesusega kiusaja kõrbes. „Kui sa oled Jumal …“

***

Elame infoohtruse ajastul  ja mõnikord on vaja öelda, et infoõuduse ehk terrori ajastul. Iga info võib olla tunnustäheks, neid on väga palju ja pakutakse lisaks, aga meist on samuti juba saanud infosõltlased. Kuid on üks küsimus, milleks meil on vaja aina rohkem ja rohkem infot saada. Kas sellest saame targemaks, kas võib-olla paremaks? Meie ajastu inimeste kohta käivad Jeesus sõnad: „See sugupõlv on paha sugupõlv, ta nõuab tunnustähte…“

Mõnikord on nii, et infokultuur on mugav  sellepärast, et annab võimaluse ettekäändeid esitada, et me ei ole midagi teinud  sellepärast, et  meieni ei ole jõudnud mingi täpne teave. Ärgem olgem ahned info peale, vaid palugem, et Jumal annaks meile tarkust hästi elada.

12. pühapäev

Kaalutlemisväärne on see, et kuningas, kes siin on taevariigi võrdkuju, läkitas sulased välja paluma pulma neid, kes olid kutsutud. Sulased kutsusid  kutsutuid. Järelikult need alamad pidid niigi, ilma kutsumata teadma, et neil oli vaja pulma tulla. Seega  läkitatute ülesandeks oli meeldetuletamine, mitte lihtsalt  kutsete avaldamine.

Kas ei ole sama ka meiega? Kui kuuleme, ei kirik kutsub meid millelegi, on see alati see, mida niigi teame, et seda peaksime täitma. Kuid läkitajate kutsete edasiandmine on mitte ainult meeldetuletamine, vaid meis olevale harmooniale kutse avaldamine – käsu ja sisemise veendumuse vahel – selle suhtes, mis on hea. Sest Jumala käest loodud inimene, mitte niivõrd saab olla hea, kuivõrd peab seda olema. Kui ta hakkab uskuma, et ei peaks päris, siis on ta enese suhtes suur petja ning peaaegu sama suur vaenlane, kui see, kes teda sellisele hoiakule kavalalt  on keelitanud.

  1. neljapäev

“Otsige, ja te leiate!” Seda reeglit peavad silmas paljud ja mitte ainult usklike seast, vaid pea iga inimene, sellepärast, et see reegel põhineb inimese mõistlikul loomusel. Inimene teab, tunneb vaistlikult, et ta on suuteline selle leidmiseks, mida tal vaja on. Mõistlikkus on seega tihedalt seotud lootusega. Seda võivad paremini mõista Kristusele ustavad inimesed, sest nad teavad, et otsimise püüdlusel on mõte sellepärast, et kõik reaalsus üleüldiselt on Sõna-mõtte emanatsioon. Reaalsus on selleks, et inimene seda mõistaks.

“Otsige, ja te leiate!” kui lihtne see tundub olevat. Näib, et inimesed ei tee muud, peale otsimise, askeldamise, sagimise, eksimise ja õige tee taasotsimise! Seda küll, aga teisest küljest õigus on ka väitel, et kaasaegne inimene ei otsi midagi. Ootab küll palju, isegi loodab, aga see kõik on lahus otsimisest. Nii räägitakse noorte inimeste põlvkonnast. Loodan, et nii pole kõikidega ja igalpool sellist ilmingut ei esine. Kuid ohtlik see on! Näeb välja, et otsimine ei ole niisama, et see on raske intellektuaalne, eksistentsiaalne ja vaimne töö, mida ei viitsi tänapäeval paljud teha! 

  1. kolmapäev

„Meie isa“ mitte – minu isa. Taevane Isa annab meile meid, moodustab meist – meie. Sellisena, rahvana, hüüame palves: “meie Isa.”

Seda on kaasaegsetel inimestel raske vastu võtta ja sellega nõustuda, eriti nendes ühiskondades, kus on valitsev  selline rikutud, ideoloogiline demokraatia, mille kohaselt meie ise otsustame, kes me oleme, ilma küsimata seda Taevase Isa käest. Vähe sellest, meie arvame ennast olevat pädevad otsustama kelleks taevane Isa tohib olla.

Tegelikult on ju vastupidi. Seda võib jälgida perekonnas. Isegi kui naine ja mees ei mõista iseendid kui Jumala poolt valituid, et kingitusena üksteisele abikaasad olla, siis seda valitud olemist võib päris selgesti näha siis, kui lapsed tulevad maailma. Need lapsed ei ole ju vanemate projektsioon? Vanemad ei tea samuti, kuni viimase hetkeni, missugune see laps tuleb, ei otsusta tema iseloomu jne.

Samuti on Ordu elus. Ordusse astumise hetkel avastavad vennad teisi ja ütlevad siis palves Isale: vaata – niisugusteks Sa oled meid teinud?! Täname selle eest – meie.

  1. teisipäev

“Maarja on valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.”

Võib küsida, kas tõepoolest Maarja on midagi valinud? Ta istus vaid maha Issanda jalgade juurde ja kuulas Jeesuse kõnet! Just nimelt! Seda tehes lootis ta, ja võib-olla juba tollal teadis ta selgesti, et sedasama teeb ta ka igavikus Jeesuse Isa taevases majas. See ongi inimese parim osa – ka meie puhul.

  1. esmaspäev

On lahutamatu side autentse vagaduse ja teiste inimeste teenimise vahel. Preester ja leviit pole näinud sellist sidet ja suhtlesid hädasoleva inimesega nii, otsekui oleks see nende vagadusele ähvardus. Keelates hädasolijale abi ja öeldes ära halastust, jätsid nad seega maha Jumala tõelise teenimise.

Taotlegem, et iga meie kohtumine Jumalaga palvetamises, liturgias, kannaks armastuse vilju ligimese vastu.

  1. pühapäev

Aednikud, kui poega nägid, ütlesid omavahel: „See on pärija! Tulge, tapame ta ära, siis on pärandus meie!”

Soodne võimalus! Kust see meile nii väga tuttavlik tundub? Reklaamidest, erinevatest pakkumistest, aga ka meie endi unistustest ja usust, et on olemas selline soodne hetk, mil õnn hakkab eriliselt meile naeratama; see üksainus võimalus antud selleks, et ilma pikemalt mõtlemata ja kaalutlemata seda ära kasutada. Kuid oluline siin on hästi närviliselt kiirustav ja taganttõukav faktor, et kindlasti peab olema ilma pikemalt mõtlemata ja kaalutlemata! Muidu võib see üksainus õnnehetk haihtuda või plehku panna ning see, mida kindlasti pole siin vaja käiku panna, on südametunnistus. See võib osutuda suureks pidurdajaks ja isegi nurjaajajaks (õnne suhtes).

Hoopis teistsugune on armu käest meile pakutud soodne võimalus, näiteks, meelt parandada. Selle eest oli tänulik kasvõi see pereisa poeg, kes ei tahtnud algul teha isa käsu järgi, sest soodsaks võimaluseks tundus talle loodetavasti miski muu, kuid ta mõtles veidi, kuulatas südametunnistuse häält ja tegi seda, mida tal pärast polnud vaja kahetseda. Või kadunud poeg, kes tänu sellele, et astus oma süüme sisse, pöördus tagasi koju ja tundis ära isa suuremeelse südame ja jäi end õnnelikuna tundma.

See on see tõeline soodne võimalus – leitav ja alati kasutatav mõtlemise ja südametunnistuse hääle abil.

  1. laupäev Püha Franciscus

Iga pühaku elulugu jutlustab meile Jumala ettenägelikkusest. Seda kogesid ka püha Franciscus ja tema vaimsed lapsed. Püha Franciscuse vaimsus vaimustab siiamaani paljusid liigsetest muredest lahti saama Jumala ettenägelikkuse läbielamise kaudu. Kuid rängalt eksib see, kes eeldab, et ettenägelikkuse kaitse all elamine tagab elule soodustusi ja kergendusi. Ei, see annab kaasa vabaduse anni Jumala tahte täideviimiseks ja täielikumaks eluks. Selle pühaku elu oli, kuigi mitte kerge ega ka eriliselt raske, siis kindlasti temale endale huvitav, rikas ja ilus, mille eest ta pidas oma peamiseks kohustuseks Jumalat tänada!

  1. reede

Jumal osutab oma armastust täieliku andeksandmise kaudu, aga samal määral osutab ta samuti seda manitsemise kaudu. Kellegi paadunud süda, kes ei kuula Jumala häält tähelepanelikult, haavab sügavalt Jumala armastust. Siis räägib Jumal- tulvil armastust – välja selle: „häda!”, mille Jeesus ütles Korasini ja Betsaida vastu. See on Jumala karje – täis draamat ja igatsust – inimeste poole, sest nad on eksinud ja jõuavad vaimse hävinguni. See jahmatustäratav „häda!” on tegelikult täis armastust ja manitsus kõikidele, kes täna ei kuula Evangeeliumi sõnu tähelepanelikult.

Siiski, võib-olla selleks, et tähelepanelikumalt Jumalat kuulata, peaksime mõnikord ütlema niisuguseid sõnu Iiobit järgides: „Ma panen käe suu peale.” Ei tasu end õigustada, kuna me ei ole kuulanud Jumalat, rääkivat meile suure armastuse häälega.

  1. neljapäev

Mis on ühine ingli ja lapse vahel? Küsime sellepärast, et kaitseinglite mälestuspäeval kutsutakse missa lugemistes esile laps? “Vaata, mina läkitan sinu eel ingli sind tee peal hoiduma ja sind viima paika, mille ma olen valmistanud.”

Kaitseinglitele usaldatud ülesanne ja sõna ’ingel’ ise ei tähenda mitte niivõrd loomust, kuivõrd ülesannet – ja see on: kaitsta meid teel. Mille eest kaitsta? Mõistagi – ohtudest, kuid mitte mistahes ohtudest, vaid ainult säärastest, mis võiksid meid teelt ära kallutada – teelt aga, mis Jumala käest määratud, mitte meie poolt välja mõeldud. Ühesõnaga – võime öelda, et kaitseinglid hoiavad ehk valvavad teed, mida mööda peakime minema Jumala tahte ja soovide järgi.

Milline on see tee, mille peal inglid meid aitavad? See tee kulgeb lapsest lapseni. „Kui teie ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ Kuidas teisiti võime seda veelgi seletada? See tee kulgeb väikelapse usaldusest kuni täiskasvanud inimese usalduseni. Usaldus ise on samalaadne, aga suuteliseks usaldama peab osutuma nüüd täiskasvanu. Ta usaldab Jumalat täiskasvanuna, täiskasvanu asjadega seoses, aga usaldus ise peab olema samamoodi.

Kui lapsega seoses kuuleme teisel kohal, et oleme kutsutud säärast last vastu võtma, siis võib -olla see tähendab ka seda, et peame omaks võtma,vastu võtma ka selle usalduse tee, mis kulgeb lapsest lapseni. Ja selles aitavad meid suurepäraselt just kaitseinglid!

  1. kolmapäev

Tänapäeva pedagoogiliste printsiipide vaatenurgast hinnanguid andes võiks Jeesusele etteheiteid teha, et ta on küll paha pedagoog. Ta heidutab ja nagu summutab noorte õhina leeke hea poole pürgida. Tema kommentaaridest võib aru saada, et soovijad pole valmis minema sinna, kuhu nad kipuvad. Et nad ei kõlba Jumalariigile juba algusest peale! ? Kuid kes on valmis?

Mis see tähendab, miks Jeesus tundub niiviisi tegevat?

Mõnikord need, kes tahavad Jeesusele järgneda, olgugi et enda teadmata, teevad seda lootuses, et Jeesus järgneks nendele. Oma valmidust deklareerides tahavad nad endile Jumala tuttavlikkust soetada, selleks, et nad edaspidi tohiksid oma tingimusi talle esitada.

Ent Jeesuse ainsaks tingimuseks on, et neil, kes soovivad Talle järgneda, poleks ühtki tingimust, ei alguses ega ka juba hiljem, koos Jeesusega teed mööda minnes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga