märts, 15

27. märts    Jh 10:31-42  

„Uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.»

Kes on Jeesus Kristus? Üks vastustest on see: Jeesus on see, kellega ligi on taevane Isa, nii ligidal, et Isa on Jeesuses, ja Jeesus on Isas.

Üks preester, kes oli väga Jumalale ustav aga samuti humoorikas, kavatses peale palvetamist Kristusele öelda sõnu, mida keegi võiks sõbrale öelda hüvastijätuks: “Jää Jumala juurde!” Loogiliselt see on täitsa absurdne, nimelt, Jumalale soovida, et ta iseenese juurde jääks. Kuid, kui võtame arvesse, et Jeesus on inimene, mitte ainult oli, aga on ja jääb igavesti, siis need sõnad, alles olles ebaloogilised, ometi omandavad mingi tähendust ja mõtekust. 

25. märts    11Lk 1:26-38    

«Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?»

«Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal …»

Püha Vaimu tegemise võrdkuju on tuul, inimese poolt Püha Vaimu armu vastu võtmise võrdkuju on purjepaat. Tavaliselt pole vaja purjetajale seletada, mille printsiibi järgi toimub purjetamine, see on lihtne, siin on puri, vaatad kust ja kuhu puhub tuul, sihitad purje tuule vastu ja purjetad, suunda võid kontrollida tüüri abil. See on kõik!

Võiks ju kristlastele, algajatele seletada sama lihtsalt, vaat, Jumal armastab sind väga, kui sina armastad Teda sama väga, siis kõik toimub nagu tarvis ja Jumal viib sinu läbi surma taevariigi!

Aga tõeline purjetaja teab, et tuult on vaja tundma õppida, ei piisa teadvustega. Kristlus samuti pole instruktsioon, ega armastamine ole seda. Vilunud purjetaja teab, et tuult tundma õppimine tähendab tuulega sõpradeks saada. Samasse on kristlane kutsutud.

Kui pühim Neitsi Maarja küsib nüüd „kuidas see võib juhtuda“ ei küsi ta seda, kuidas mul Jumalat armastada, vaid: kas ma olen see, kohane, kellelt Jumal ootab seda, mida ta kuulutab. „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal …”

Mitte teisiti ka algataja õppib purjetamist, talle seletatakse teooria osa, aga siis ta õpib usaldama tuult, vett, laeva, iseennast, hoolitseva Jumala silma all.

23. märts    Jh 8:1-11

Naise äraminek Jeesuse juurest on samaaegselt ta äraminek patust. Sama on. kui me tuleme Jeesuse juurde ja läheme ta juurest ära, siis peaks see teekond alati olema- eemale patu juurest. Aga kui patu juurest, siis alati Jumala poole. Seega kui me läheme pärast kohtumist Jeesusega ära, on see alati teekond Jumala juurde. Sellised peavad olema meie Jeesuse juurde astumiste ja äraminekute korrad.

21. märts   Jh 7:40-53  

Kas Jeesus, kas Jumal tekitab inimeste seas lahkmeelt? Keegi võiks öelda, et kui Jumal poleks tahtnud, et tema tõttu tekiks lahkmeeli, siis ta oleks võinud end selgemini inimestele ilmutada. Jumal on keeruline – arvavad mõned. Kuid mitte Jumal ei tekita lahkmeeli inimeste sekka, vaid inimesed ise on keerulised, kahemõttelised ja see tuleb ilmsiks eriti Jumala lihtsuse ees.

Mõned ütlevad Jumalale, ütle meile selgesti, kes sa oled, et me teaksime. Aga kas inimene saab aru, kui ta seesmiselt on kahemõtteline, kui iseenda kohta, ta ei tea, kes ta on ja mida ta õieti tahab? Nii et ärgem õigustagem iseennast, et me Jumalat ei tunne sellepärast, et ta on keeruline ja ebaselge, vaid püüelgem iseendid teha lihtsamateks ja puhastagem oma südant.

20. märts   Trk 2:1a,12-22   

Need inimesed, juudid, lugemisest Saalomoni tarkuseraamatust, mida nad teevad? Nad teevad inimese süüdi Jumala läheduse tõttu.

See on uskumatu, aga see raamat, mis sai kirjutatud teisel sajandil enne Kristust, räägib nii otseselt Jeesusest Kristusest, need samad süüdistused, mis on suunatud seal kellegi tundmatu vastu, olid tõstetud Jeesuse vastu. See tähendab: on nii, et meie kõik osaleme Jeesus Kristuse saatuses, et meis on taga kiusatud Kristus, ja kiusatuses Jeesuse vastu oleme meie taga kiusatud. Ja see kiusamine on  seesama – surve meie peale, et loobuksime rääkimisest Jumala lähedusest meie suhtes. Kiusataja, iga kuri vaim, justkui ütleb meile: olgu Jumal teie jaoks püha, olgu tal esimene koht teie väärtuste hierarhias, kartke teda, imetlege teda, ülistage – kuid ärge rääkige, et ta on teie vastu mingi lähedane, ärge rääkige, et ta on teie isa, ja üldse, ei mingil juhul ärge nimetage Jumalat issiks. Seda kiusataja ja süüdistaja ei salli seda põrmugi! Kuid meie jätkame palvetamist: Meie Issi, kes sa oled taevas…

19. märts     Mt 1:16,18-21,24a

Joosepil oli oma plaan, kuid Jumalal oli oma – enne Joosepi oma plaani ning Joosepi suhtes.

Joosep oli alandlik, hea ja tark. Oma kitsikustes otsustas ta selle heaks, et kõike enda plaane kärpida nii, et nad mahuksid Jumala plaanidesse. Tuli välja et see polnud õieti plaanide kärpimine, vaid hoopis suurendamine ja täitsa õidepuhkemine, millest hiljem ta rõõmutses nähes oma eluaias palju vilju.

18. märts      Jh 5:17-30

“Mina ei saa iseenesest teha midagi, ma ei otsi oma tahtmist.”

Oleme harjunud sellega, et selliste sõnadega väljendatakse piiratud vabadust, et justkui normaalselt vabadus nõuaks, et teha kõik iseenesest tegude kaudu, kinnitades oma tahtmist. Kuid Jeesus ütleb: “Ma ei saa tahta iseenesest, ma ei otsi oma tahtmist”. Kas ka see viitab mingile puudusele, saamatusele, piirangule? Mõelgem järele!

Keegi võib öelda: ma ei saa ilma alkoholita elada! – jah, noh siis see pole midagi muud kui orjalik sõltuvus. Kuid kui keegi ütleb: ma ei saa Jumalast lahus elada – iseseisvus temast oleks mul halvem orjusest! Siis see tähendab midagi hoopis muud. Selline on Jeesuse vabadus. Sellises saame osaleda! Kas ehk soovime seda?

17. märts      Jh 5:1-3a,5-16

„mul ei ole kedagi, kes mind aitaks“

Jeesus kord ütles, on esimesed, kes saavad viimasteks ja on viimased, kes saavad esimesteks. See ei tähenda mitte ainult seda, et on võimalik, et inimese saatus võib absoluutselt muutuda, nii, et see, kes nuttis, naerab, ja kes naeris, see järgmine hetk nutab. See tähendab ka seda, et Jeesus on see esimene, kes on ühtlasi viimane.

Haige inimene evangeeliumist ütles: „mul ei ole kedagi, kes mind aitaks“, aga Jeesus tervendades teda ütles sellega, mina olen see keegi, kes sind aitab. Kui pole juba kedagi, pole ühtki – mina olen see üks, see viimane, kes on. Jeesus mitte ei ütelnud talle: pole vaja kedagi, pole vaja inimest, kes sind aitaks, sest mina olen Jumal, ja aitan sind nagu otseselt, ilma inimeste vahenduseta, vaid ta ütles: mina olen see viimane inimene, kes sind aitab. Jeesus on esimene, viimane ja ainus. Tasuks seda me elus märgata.

Pealegi Jeesus on need tervendavad veed, mis hakkavad liikuma. See liikumine sümboliseerib siin halastust, kaastunnet. Selles mõttes tiik ise tuli haige juurde. Palugem, et meil oleks selline usk, et me seda näeksime ja nende vete eest tänaksime Jumalat, need on sakramendid. Mõnikord me tuleme sakramentide juurde, on aga olemas veel nii, et sakrament tuleb haige juurde.

16. märts    Jh 4:43-54   

Oleme harjunud, et püha missa on, teatud kellaajal, teatud kohas, näiteks siin kabelis, kell 12. Ja tuleme missale. Me tuleme Jumala juurde, kes ootab meid, siin, et meiega kohtuda, et meile armu anda. Kuid olgugi et nii ongi, ärgem unustagem, et missa on ka Jeesuse möödaminek.

Jeesus oli Juudamaal, otsustas tulla Galileasse ja kavatses minna edasi. Siis see kuninga ametimees kasutaski  ära soodsat juhust, et Jeesuselt armu paluda.

Võib-olla ka meie peaksime nii missat mõisma. Kui me ei tule missale, on see nõnda, nagu Jeesuse möödaminek läbi meie ümbruskonna. Kui me ei tule tema juurde, ta läheb ära minema muljale teistesse  paikadesse. Aga meie jääme oma probleemidega endiselt sinna, kus need meid piinavad.

15. märts     Jh 3:14-21

See Nikodeemose kohtumine Jeesusega, millest ühte lõiku lugesime täna, algas Nikodeemose sõnadega: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”

Nikodeemos tuleb ise, salamisi, teistest variseridest ja rakstutundjaist lahus, võime öelda – omaenda nimel, kuid räägib: „me teame“. Miks? Sest Nikodeemos teab, et usu küsimus pole ühe või teise inimese isikliku arvamuse vili  ega – veel seda vähem – järeldus. Nidkeemosel on oma mõtted ja kaalutlused, kuid ta ei tulnud Jeesusega vestlema filosoofina. Ta on Iisraeli religiooni esindaja. „Me teame“ ja ta teab seda ka enda poolt, et Jeesus on Jumala juurest tulnud Õpetaja.

Nad teavad – õigemini – Nikodeemos samuti räägib ja mõtleb tõtt, kuid – võime öelda, et ta ei saa õieti aru sellest, mida ta tunneb ja tunnistab. Tunneb, kuid ei tea, mida ta tunneb. Kas see on võimalik ? Religioosses maailmas jah, väga sageli. Ka meiega juhtub nii. Teame, õigesti, kuid õieti ei tea.

Iga Kristusele ustav inimene peab minema taolist teed mööda kui Nikodeemus. Sellest kohast, kus teame, läbi selle – ei tea enam – kogemise, kuni Jeesuse Kristuse tundmise valguse armastuseni, et näha seda, mida muidu teadsime juba varem. Loodame sellele, et tundmine ja nägemine saavad kokku kunagi ka meie elus.

14. märts    22Ho 6:1-6   Lk 18:9-14

 “Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.”

Niisiis, kui ta tuleb ilusa koidupunana, kevadise vihmana, mis toob kaasa nii äraoodatud niiskust, siis teame, et see on tema – meie Jumal, ja võtame teda vastu.

Kuid ta tuleb teisal, seesama – meie Jumal, talve pakasena  või hilissügise sünge niiskusena ja tuhmusena. Kas me võtame teda siis ka vastu? Aga võib- olla me siis isegi ei püüa seda, sest ütleme: ta tuleb nii, nagu ei peaks tulema ja ilmub nii, nagu ei peaks ilmuma. Aga Jumal tuleb nii nagu ta ise otsustab. Kord annab rahu, kord toob rooska. Ta tuleb, et meie võtaksime tema vastu, kas rahu või roosa kujul, kas pole ükskõik, kui tulnu on tema?

13. märts    Ho 14:2-10   Mk 12:28b-34   .

„Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole.“

Kas mitte sellepärast me püüded pöörduda Issanda poole jäävad ilma viljadeta, et pole meil sõnu, mida võiksime kaasa võtta. Tavaliselt on meil palju sõnu, vahel – liiga palju, aga juhtub, et need ei kõlba pöördumiseks Issanda poole. On teadmise sõnad, need ei kõlba! On iseennast õigustamise sõnad, need pole need õiged! On olemas peas, meeles, aga need ei tõuse kõrgusse, vaid jäävad inimeste arusaama ulatusse.

Milliseid  sõnu on siis vaja? On vaja neid, mis tõusevad põhjatust sügavusest. Kust Jumal ise hüüab appi. On vaja neid südameist, neid, mille üle neitsi Maarja mõtiskles oma südames. 

Kui leiduvad need õiged sõnad, teame, et nad pole päris meilt, aga teame ka, et just need on need õiged.

Kas meil on neid, millega tõuseme omadelt asemetelt ja pöördume Issanda poole? Kui meil neid pole, siis palugem nende eest!

12. märts    Lk 11:14-23  

Milline on see tugev mees, kellest tugevamat enam ei leidu? See on see, kelle sõjavarustus pole tema oma, vaid see kuulub tollele, kellest nii maa peal kui ka taevas tugevamat pole ega võigi olla. Just sellepärast Jeesus saatis oma jüngrid nagu lambad huntide sekka ja ütles: Ärge kartke!

Aga kartma peaks küll iga tegelane, kelle jõud tuleb temalt!

11. märts     Mt 5:17-19  

Niisiis tühistamine ja/või täitmine!

Kui seadus on ainult inimeste poolt koostatud ja peegeldab pelgalt inimeste arvamusi, on mõnikord lubatud, vahel – soovitatud, seda kahtlustada, muuta või tühistada, et see poleks koormaks või takistuseks elu jaoks. Mis puutub Jumala seadusse, seda on vaja alati täita.

Üks on aga selge. Seadus pole kunagi selleks, et see muutuks meie jaoks liikumatuks mälestussambaks, jäigaks pühaduse valvajaks. Seadus pole hea ja püha üle valvur, vaid kasvataja. Seadus pole selleks, et meie selle suhtes oleksime korras.

10. märts    Mt 18:21-35   

Me ei pea andeks andma mitte ainult sellepärast, et nii käsib Issand, ja ka mitte ainult sellepärast, et see on hea meid solvanud ligimesele, vaid ka sellepärast, ja eelkõige sellepärast, et see on hea meile endale – see annab rahu, teeb südame kergeks ja vabaks ning avab tee edasiminekule. 

                                                                                     Aive

9. märts      Lk 4:24-30   

Iisraeli rahvas oli uhke selle üle, et nad on valitud rahvas, et nad on erilised ja vist arvasid ka, et see pidi tähendama, et nad on ka teistest rahvaist paremad. Rohkem veel! – nad arvasid, et iga Iisraeli rahva esindaja on parem mis tahes teise rahva esindajast.

Eriline jah! Valitud – tõsi! Aga kas parem teistest? Ei, seda mitte!

Israeli rahval – võime nii öelda – oli naise sündroom. Kui mees pole rahul millegagi seoses oma naisega, kui mehel on pretensioonid naise vastu, siis võib ta seda seedida. Aga naine ei salli absoluutselt mitte kunagi meest ütlevat, et teine naine on parem. See on andeksandmatu!

Samas sündis Naatsaretis, juhtumis, millest kuulsime täna evangeeliumist. Jeesus tuli prohvetina Naatsaretti, oma kodakoju kodukohta, omaste, tuttavate juurde. Kui ta oleks neile rääkinud, et on vaja, et nad meelt parandaksid, siis nad oleksid olnud sellega nõus. Kui ta oleks neid noominud, manitsenud – nad vist oleksid vastanud, jah, tõepoolest, ei ole meiega nii nagu vaja. Aga kuna Jeesus rääkis teistest, teiste  rahvaste esindajatele Jumal osutas armu, seda nad kannatada ei suutnud.

Nad on ju valitud rahvas, nad on erilised, parimad, parem nendest ei tohiks keegi teine ollagi!

Vaatkem, et meie meie erilisust, valitudolu õigesti mõistaksime, eriti kiriku kontekstis.

7. märts    Lk 15:1-3,11-32 

Kujutage ette, milline võis olla järgmine kadunud poja päev pärast isakoju naasmist. Ta ärkas hommikul üles, vaatab, kutsub meelde eilse päeva tähenduse. Naeratab. Ta mõtleb: nii kergelt see kõik läks, täitsa uskumatu. Kui ta oleks teadnud, et nii läheb, kindlasti ta poleks oodanud nii kaua tagasipöördumisega. Mis aga nüüd? Milline on nüüd tema argipäev? Ta tunnistab endamisi, et ta on võõrdunud elust isa juures. Talle meenuvad möödunud aastad. Oli raske küll, vahel isegi talumatu, aga ka huvitav. Oli see adrenaliin, mida nüüd pole. Meenutused ei kutsu nüüd esile iiveldust, nagu tollal, kui ta tundis seda enda tegude ja iseenda vastu. See oli nagu seiklus. Teised poisid küsivad temalt sagedamini: kuidas oli? Võib olla, et pärast mõnda aega hakkab ta tundma endise elu järele mingit puudust. Aga isa mitte ainule polnud armuline, aga ka tark. Ta teadis, et süütunnete  kustutamine ei ravi kohe ja automaatselt saadud haavu. Ta andis talle tööd, et ta tunneks higi maiku.

3. märts     Mt 23:1-12   

Jeesuse kõne rahvale ja jüngritele​ on kui elamise lühikokkuvõte, kantud armastusest ja hoolivusest, varustatud selgete juhistega. Nagu reisil paadis-elureisil, kus kõik üleliigne üle serva saab visatud, et säästa vajaminevat niigi nappi jõudu ja keskenduda kõige peamisele.

See armastus ei käsi ega suru autoriteediga. Küll suudab ta aga ette näha eksirännakuid, kaldumisi tähtsusetuile kõrvalteedele, eesmärgi järkjärgulist kaotamist, umbteele jõudmist – selle kõige eest ta hoiatab ja õpetab ühtaegu.

Reet

2. märts    Tn 9:4b-10;   Lk 6:36-38   

Olge armulised, nagu teie Isa on armuline. See sõna ‘nagu’ ei tähenda seda, justkui me oleksime võinud olla armulised samal tasemel kui Jumal. See ei ole üldse võimalik. See „olge armulised, nagu teie Isa on armuline” tähendab pigem: järgnege mulle! Järgnege minu armulikkusele! Jumala armulikkus on meie ees ja meie taga, kohal ja juures. Sellepärast me saamegi olla armulised ainult Jeesuse Kristuse läbi. See „nagu, Isa on armuline“ tähendab seega : olge armulised, sest teie Isa on armuline, sest me oleme loodud Ta armust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga