teisipäev, 19. mai

Jh 17:1b-11a   Jeesus ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: «Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind, nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha, ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes. Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde.»

Kõik  minu oma on sinu oma, ja sinu oma on minu oma… Sedasama mõtet illustreerib Jeesus tähendamissõnaga kadunud pojast, kus poegade isa (= Jumal) tuletab oma korralikule pojale (= vaga inimene, kes on kade, et patusel hästi läheb) meelde, et tal on kogu aeg kõik olemas olnud, tegelikult. Käesolevas kirjakohas on veel peenem meenutus: „mina olen kirgastatud nendes“. Mitte: meie austame Jeesust; vaid: Jumal-Poeg leiab oma austusväärsuse, auhiilguse, lihtsamalt öeldes doxa kristlastes ja kristlaste kaudu. Nii on ka Jeesuse jumalikkus seotud inimestega, mitte ainult tema inimlikkus.

           Siiri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga