teisipäev, 12. mai

Jh 16:5-11   Jeesus ütles oma jüngritele: «Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: “Kuhu sa lähed?» Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.  Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.»

Eilsest evangeeliumist saime kuulda kaks korda seda väljendit. „Seda ma olen teile rääkinud…” esimene kord: et te ei komistaks; teine kord: et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Tunaeile, pähapäeval kuulsime neid samu sõnu: seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja et teie rõõm saaks täielikuks. Täna jälle: ma seda teile olen rääkinud …

Miks Jeesus räägib nii, esineb sama väljendus? See viitab sellele, et Jeesus pöördus jüngrite poole usaldusega, otseselt, mitte tähendamissõnaga, mitte võrdlusega, tuttavlikult, sõbralikult, sest nemad on tema sõbrad – mitte enam orjad, sest neile on ta andnud teada kõik, mida kuulnud on oma Isalt.

Kas me oleme Jeesuse sõbrad? Kas me tahame neid olla? Jeesus ei saa meid niisama kuulutada sõpradeks, kui meie seda ei soovi ega pürgi läheduse poole. Juudas Iskarioti kõnetas Jeesus – Mu sõber; samal tunni, mil tal peas oli tähtis muu, kui Jeesuse lähedus. Jeesus räägib ka meile, et oleme ta sõbrad. Kas oleme?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga