reede, 8. mai

Jh 15:12-17   Jeesus ütles oma jüngritele: «Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!»

Armastus oli alati inimeste vajadus ja kõrgem soov. See oli seda ka enne Kristust, Kristuse ajal, nüüd ja jääb seda igavesti. Saab siis küsida, mille võrra Jeesus ütles armastuse kohta midagi uut ja enneolematut. Jeesus tulles maailma näitas maailmale kuidas Isa armastab. Ja just selle eest – teda tapeti.

Kuidas, mismoodi, Jeesus osutus oma õpetusega, hoiakuga, oma Isa armastusega nii ohtlikuks?

Jeesus ütles: Teis on tohutu suur soov armastada, janu ja isegi iha, kuid teis pole eeskuju. Armastamise kunst on alati vastus eelmisele tõelisele armastusele, kuid teie olete nagu need, kes tahavad vastata, ent ei tea kellele – ja sellepärast vastate iseendale, tihti peale vastate teis pesitsevatele ihale armastada, janule, hädavajalikule. Ent tõeline armastus ei saa olla vastuseks iseenda armastada vajadusele. Selline armastus ei pane teid end teistele anduma, selline armastus paneb teie südamed kinni.

Nüüdisaegne inimene sarnaneb kellegagi, kellel on armastamise võimeline süda kinni seotud ta enda armastada soovide sidemetega. Inimene ise vangistab oma südant ja ta teeb seda armastuse arvel.

Jeesus ütleb. Armastus on and. Teie ei saa iseendile kingitusi teha, see on võimatu, see on enesepete, võimalik et kõige suurem kõikidest võimalikest enesepetetest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga