reede, 1. mai

Jh 14:1-6   Jeesus ütles oma jüngritele: «Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.» Toomas ütles talle: «Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?» Jeesus ütles talle: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.»

Üks inimene küsis minult, kas ma midagi kardan. Vastasin umbes nii, et täiskavanuna ei karda ma midagi, mis oleks väljaspool mind, aga küll, kui kardan, kardan siis iseennast.

Nii ongi tõepoolest, arvan, et mitte ainult minuga. Noored inimesed kardavad võib olla rohkem seda, et nad ei tule toime millegagi – kohustustega, kooliga, eksamitega, suhetega teistega jne. Täiskasvanud kardavad rohkem iseendid, mitte midagi, ja seda mitte sellepärast, et suur elu eksamite ja ülesannete osa on juba täitud, ja – oli nagu oli, aga see on juba läbi – vaid sellepärast, et nad rohkem endile teadvustavad seda, mida inimene kardab kõige rohkem.

Täna evangeelium on paras vastus täiskasvanute ängile: Mina olen tee ja tõde ja elu.

Noorte jaoks kõik see on enam-vähem eraldi, tee on midagi muud, tõde muud, elu muud. Vanemate inimeste jaoks kõik tasapisi koondub kokku – tee-tõde-elu. Kõik on läbi põimunud.

Vandusega on seotud eelistused: Nad võivad olla targemad noortest sedavõrd, et nad teavad ja tunnevad, et Jeesus Kristus on vastus mitte niivõrd paljudele laiali paisanud küsimustele, vadi ühele. See vastus on: ärge ehmuge – MINA OLEN!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga