esmaspäev, 4. mai

Jh 14:21-26   Jeesus ütles oma jüngritele: «Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.» Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: «Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?» Jeesus vastas talle: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.»

Jumalat armastada tähendab Jumala armastust vastu võtta. Selles on meie armastus, et me võtame vastu meid armastavat Jumalat.

Apostel Juudas küsis: «Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?»

„Mitte maailmale“ sellepärast, et maailm iseenesest et tea, et ta on armastatud. Tõepoolest, maailm seda ei tea, aga maailma jääv inimene, teab seda, inimene tunneb Jumalat. Inimese armastus on vastus Jumala armastusele ja see vastus peab olema mitte ainult inimese nimel, aga ka maailma nimel. Seega inimese kutsumus on olla preestriks. See viitab preestri ülesandele seista Jumala ja maailma vahel, selleks et koos inimesega kõik pöörduks tagasi Taevase Isa koju – inimene koos tema maailmaga – Jeesuse saatel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga