november, 14

30. pühapäev (Advent)

Advent on mitte niivõrd ootamise aeg, kuivõrd lootmise aeg. Lootmine annab ootamisele omapära. Ootamine – mitte lootes –  on alati veidi lootusetu tegevus. See on siis närvide pingutuse aeg – proovilepanek. Selline ootamine ei kasvata meis rahu.

Küsimus, kas me loodame Kristuse peale, kas me seda oskame, ja lootes ootamegi, sõltub seevastu sellest, kas me tunnistame Kristust juba tulnuna. Mida rohkem oleme Teda vastu võtnud, seda rohkem oskame loota ja oodata. Aga kas oleme Teda vastu võtnud? Igaüks las vastata ise.

28. reede

Puu pakatab kevadel, mitte sügisel! Kuid meie oleme harjunud sellega, et ilmalõpp sarnaneb talve tulemisele. Aga Jumala sõna viitab kevadele, kui maailma lõpu ajale.

„Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.” Just see lause aitab meil hästi aru saada sellest, et tõde on ülitähtis, tähtsam asjadest, teistest väärtustest, tähtsam isegi kui meie elu. Miks just nii? Sest Jumal, luues kõik mis on, on seda teinud Sõna kaudu, ja see Sõna jääb igasse asjasse olemise põhjusena. Sellepärast isegi, kui asjad hävivad, ei hävi tõde nende kohta. See käib natuke sarnaselt  meie mäletamisega. Miski on juba möödunud, aga midagi olulist möödunust jääb meie südamesse. Siiski, Jumal mitte ainult ei  pea asju meeles nagu meie. Asjad on olnud Jumalas juba enne, kui need hakkasid eksisteerima. Tänu sellele, võib öelda, et mitte ainult asjad ei püsi oma eksisteerimises tõe toel, vaid ka jõuavad oma tõeni … koos meiega. Sellepärast on mäletamine  kevadepärane tegevus. Kevadel tuleb maailma lõpp.

27. neljapäev

Need pildid, kohutavad ja hirmuäratavad, võivad sarnaneda mõne vana inimese olukorrale, kellel hakkab surmaheitluse aeg. Mõnikord tasuks just niiviisi vaadata inimkonna saatusele, justkui oleks see ühe inimese elulugu. Sellise inimese saatus on maavärinaga sarnane, mil majad, suured ja stabiilsed, kõiguvad, vundamendid lõhestuvad, kõik kivid ja tellised  kukuvad maha. Seda hävitavat protsessi ei saa enam peatada, allakäik on paratamatu jne.

Aga kas pole nii, et just sel hetkel, selline vare, taoline  surmaheitluse seisus  inimene, võib  kuulda Kristuse häält: tõsta oma pea ja vaata üles, sest sinu lunastus läheneb?! Ma arvan, et just nii saab olla. Loodame sellele, palvetame selle eest, et nii oleks. Sellepärast palvetame ju: Maaarja, palu meie, patuste, eest, nüüd ja meie surmatunnil. Aamen.

26. kolmapäev

Jeesus ei tõota oma jüngritele kerget elu. Me järgneme meie Meistrile, kes on selle maailma kriteeriumide pärast – kaotanud. Kuna Jeesus koges kõrvalelükkamist, siis ka Tema jünger peab olema selleks valmis. Eriti valulik ja arusaamatu on sugulaste poolt kõrvalelükkamise kogemus. Jeesus ei tõota ka siin silmapilkset kergendust ja lahendust. Ta tõotab midagi rohkemat – ta ütles: „Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.” Püsige siis Jeesuses, toitudes Tema sõnadest ja Euharistiast, et saaksite tugevateks tema jõu toel katsumuse hetkel.

“Oma vastupidamisega kannatustes te pärite oma hinge.” Mis on see vastupidamine? See peab kõigepealt  assotsieeruma millegagi positiivsega, sooviga vastupidamises kellelegi truu olla. Kutse vastupidamisele on seotud teise üleskutsega: “Jääge minusse, ja mina jään teisse …  jääge minu armastusse!“  Mitte oma armastusse Minu vastu, vaid minu armastusse.

Et vastupidamisega kannatustes pärida oma hinge, on vaja nõusolekut püsida selles, kes me oleme. Mina olen viinapuu, teie – oksad. Jääge minusse, ja mina jään teisse.

Vastupidamine on vajalik abielus truuduses püsimiseks. Õnnes ja hädas.  Vastupidamise saladus kannatustes  on  selles, et ei kuulutata uusi tingimusi selleks, et olla truu.

Kui me püsime oma armastuses Jumala vastu, siis uued tingimused ja asjaolud võivad meie truudust takistada ja koguni meid segadusse ajada. Aga kui püsime Jumala armastuses … siis võime Tema truudusest kosutust saada meie endi truu-olemise  katsumustes ja vaevanägemistes. Jumala truuduses võime puhata juba nüüd, enne kui jõuame selle lõppematule maitsmisele.

25. teisipäev

Lugedes neid kaks tuhat aastat tagasi öeldud Jeesuse sõnu tekib tunne, nagu oleks need öeldud täna, eile või üleeile…Jumala juures ongi tuhat aastat nagu üks päev ja üks päev võib endas kätkeda tuhat aastat. Teated sõdadest, maavärinatest, näljahädadest,  tapvatest nakkushaigustest, imelikest taevastest tunnustähtedest jõuavad meieni iga päev ja üha intensiivsemalt tänu meediavahendite arengule. Sageli ei tea, mis vastab ja mis ei vasta reaalsusele, kui palju ja kelle huvides toimub nende teadete edastamine. Kuidas kõike seda interpreteerida, leida kõige toimuva tähendus? On palju neid, kes pretendeerivad tõe omamisele, koguni tõe monopolile, on neid, kes suruvad oma „tõe“  peale võimukalt. Ja sageli võib neist sõltuda meie elu, ka meie igapäevase leiva saamine. Me ei tohi lasta end eksitada neist, kes ütlevad endid olevat lunastajad. Ja iga päev tekib vajadus kõigi nende tulijate seast leida Jeesuse- hea karjase hääl, leida, kuidas Tema meie juurde tuleb. Ja see polegi ehk nii keeruline siis, kui oleme palves, kui mõtleme õhtuti nendele hetkedele  päeva jooksul, mil Ta tahtis meie juurde tulla, kui püüame Teda leida meid ümbritsevates inimestes, kohtumistes, elusündmustes. Millal me oskasime ja millal ei taibanud end Temale avada.

Palun meile kõigile eristusvõimet Sest  nii hea kõikides ümbritsevates ärevuste, kannatuste, ruttamiste, uudiste, tööde ja puhkamiste kirevuses (omamoodi „revüüs“)  oodata koos Jeesusega. Avaneda Temale, valmistuda ja minna koos Temaga, Tema juhtimisel vastu Kohtupäevale. Valmisolek on kõik…

Lembit

24. esmaspäev

Erinev on külluse määr. On olemas küllus sellest, et kõht on täis, on rahaline õitseng, on emotsionaalne küllastus, on kaubamaja täis kaupu, aga on ka tühja kiriku ruum, mis on Jumala olemasoluga täidetud, on ka õndsad – need vaimus vaesed, kelle päralt on taevariik. On olemas täius, mis ajendab oksendamist, on olemas aga küllus, mis annab rahu ja ajendab meid Jumalat tänama ja õnnelik olema.

23. pühapäev

Teada täpsamalt, mida peaks Jumalale ustav inimene tegema, millal, mil tingimusel, millistel olukordadel ja asjaoludel, mil määral, et taevariiki jõuda, pole nii hädasti vaja. On teadmisest olulisemad asjad, need on: usk, lootus ja armastus.

Õpetagu meid seda täpsustamisest hoolimata parajal ajal õigeid asju tegema kaks Piibli tegelast: Siimon Küreenest ja Veronika. Esimene ei teadnud, kuidas peaks ta käituma, aga alistus sõdurite käsusõnale ja kandis Kristuse risti. Alles ristiteel  sai ta aru, et ta asub parajas ajas ja teeb parajat tegu, mille valgusel sai ta näha selgemini kui kunagi varem ja või olla ka kunagi hiljem, enda elu mõtet.

Teine – Veronika, teda polnud enne juhendatud, mismoodi sel hetkel peaks käituma. Kuid tegi mida vaja oli, geniaalse täpsusega, ja ta süda tunnistas talle, et see on see kõige õigem kõikidest tema elus tehtud tegudest.

Seda nimetatakse teoloogia keeles sisekaemuseks! Paluge seda andi endile, paljudele me seas.

22. laupäev

Saduserid mõistsid taevast maa poolt seadustatuna. Nende jaoks oli see loogiline, kuna – mõistagi –  esimene saab seadustada järgnevat, mitte vastupidi. Aga nad eksisid väga. Inimkonna lugu, ja üldiselt, selle meie maa lugu, hakkas kulgema enne meid ning meie identiteeti, see kes ja mis me oleme, on Jumala olemuses varjatud. Siis see, kuidas on asjad taevas, on rohkem Jumala kavatsustega seotud kui meie olevikuga. Oleviku vili on surm, Jumala armu vili on elu. Sest Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal!

21. reede

Tihtpeale, kui anname heakskiitvaid hinnanguid kellelegi silmapaistvale isikule või pühakule, siis nagu automaatselt tahame viidata selle isiku tegudele, saavutustele, sellele, mida see inimene on teinud. See pole vale lähenemine, sest viljadest tunneme ära inimest ja head teod tunnistavad tema teenete üle. Aga kui tahame ise selle tegelase sarnasteks saada, siis küsime, kuidas on selleni jõutud, et see inimene osutus oma tegudes nii heaks, kes on teda aidanud, kelle sisendusel on ta nii väljapaistvaks saanud.

Ja siis siseneme inimese saladuse alasse, sellesse inimese intentsioonide, salajaste mõtete, vaikimise maailma, kus inimene oma sisemas templis, mis on tema hing, kohtub Jumalaga.

Nii oli Neitsi Maarjaga. Püha Vaimu ajel pühendas ta ennast Jumalale, arvatavasti siis, kui ta oli alles laps. Seal ja tollal, kogu intiimsuses, kohtumises Jumalaga, leidis aset tema pühaduse algus.

Kui hea, et meil on hing, mis on tempel, kus viibib Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, kus viibime ka meie, palves, adoratsioonis, sest sealt sünnime aina uuesti, mitte (niivõrd) sellele, et väljapaistvate tegude kaudu olla imetlusväärsed, vaid sellele, et meie meie süda ja meel veel rohkem kuuluksid Jumalale.

20. neljapäev

Paljud nii Vanatestamendi aja, Kristuse maise elu aja kui ka praeguse aja pühad mehed ja naised said pühakuteks, peamiselt seepärast, et nad oskasid tunda Kristuse soosingu külastamisaja. See on otsustav meie elukestva palverännaku moment.

Tasub meelde tuletada rumalaid neidusid; alguses nende väljavaade pulma jõuda oli samasugune kui tarkade oma, aga hukutavaks osutus see, et heast tahtest ja kavatsustest hoolimata läks nurja peamine, nimelt, nad jätsid kahe silma vahele peigmehe soosingu külastamisaja.

Olgem ettevaatlikud, valvsad, aldid armastama.

19. kolmapäev

Usus alluvus ja usaldus lähevad koos üksteisega. Usaldus ei vabasta meid kuulekusest. Mõnele inimestele tundub, et kui me usaldame Jumalat ja Jumal usaldab meid, siis kuulekus, ja veel rohkem alluvus, ei ole enam vajalik. Aga see pole nii. Esialgu me peame alandlikult kuulda võtma kõike, mis Jumal meile räägib ja käsib, isegi siis, kui me ei mõista, et see peab olema kõige parem meie jaoks. Me peame seda tegema Jumala jaoks, mitte meie jaoks. Ja siis osutub, et nii tehes me viime täide seda, mis on kõige parem meile, ja tunneme, et seda me tõepoolest igatsesime, kuigi, võib juhtuda, et enne me ei teadnud seda nii selgesti. Kõige paremaks kuulekuse ja usalduse eeskujuks sai Jumalaema. Vaatame teda ja õpime temast.

18. teisipäev

Sakkeus, ülemus ja rikas mees, käitub tol päeval kiiresti ja otsustavalt kui poisieas. Ta “jookseb”ja “ronib”.Täna pole väline hoiak talle oluline, on midagi tähtsamat. Kas ta annab endale sellest aru? See on mingi sisemine sund.

Sakkeuse vahetule käitumisele vastab Jeesus samasuguse intensiivsuse ja tõtliku rõõmuga. ”Tule kiiresti, täna pean ma …”.Tänaaeg on saanud eriliseks mõlemile. Mõlemad leidsid kellegi.

Juba kodus, jälle kiiresti, peab Sakkeus südamelt ära rääkima kõik, vabastama end endise elu koormavast lastist, sellest mis südant vaevab. Siin on keegi, kes mõistab! Ja avaneb Sakkeuse hing, nüüd juba lapse oma.

Olgu “täna” ikka meile oluline.

Reet

17. esmaspäev

Mõnikord kaua me hüüame Jumala poole ja ei tunne Tema kohalolekut ega kuule Tema vastust. Kõik ümberringi tundub ütlevat, et pole mõtet enam ja rohkem Jumalat segada. Siiski see on väärt, et me ikkagi püsime Jumalat oodata, sest ta ilmutab end hetkel, mida ta ise on valinud. Meid päästab meie usk, mis avaldub kannatlikkuses palvetamise ajal.

Tänase evangeeliumi psalmi sõnad väljendavad seda hästi :

Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!

Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!

Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?

Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks…

Miks just need sõnad? Sest Jeeriko on kõige madalamal asetsev linn üle kogu maailma. Ja seepärast sellel linnal on teatud sügav sümboolne tähendus. Sellelt maalt tõuseb anuvaid hääli Jumala poole: Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Psalmi autor väljendab seda, mida kogevad paljud. See linn sümboliseerib inimeste viletsust ja häda. Just teel Jeruusalemmast Jeerikosse ründasid röövid inimesi, kelle peale halastas hea Samaarlane. Seal võime ka  näha Sakkeust, kes oli tölnerite ülem ja väga rikas mees, kuid vilets oma tegudes. Ta ronis puu otsa üles, et Jeesust näha, aga Jeesus ütles temale, “Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!” See on ka väga sümboolne sündmus. Sakkeus püüdis oma madalusest Jeesuse poole jõuda, aga Jeesus sõnadega: tule kiirest maha! ütelnud temale, et enne on vaja oma madalust kogeda. Seal on võimalik Jeesust kohata, kuna ta on meie madalusse tulnud enne meid, et sealt meid välja viida oma kõrgusesse.

Ka tänane pime hüüdis: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!»

Kus on meie Jeeriko, kus on kaasaegne Jeeriko? Igalühel on oma Jeeriko, ja sealt peame ka meie hüüdma: „Jeesus halasta! Ja vii meid Jeruusalemma”.

16. pühapäev

Ettevaatlikkus on ilus ja tarvilik, kuid mitte tuhvlites. Ettevaatlikkus on ilus ja tarkuse tunnustäheks mägedes. Kui aga ettevaatlikkus peaks teenima selle tagatisena, mis meil on – siis kaotame selle, mida me ettevaatlikkuse tõttu vastu võtta ei suuda. Enamasti kaotame rängalt!

Kord, ühe väga rikka mehega lugu oli selline, et ta – vaeseke – ei suutnud uskuda, et keegi võiks tahta temaga vestelda ilma et ta ei saaks temalt tüssata ja temast raha välja ei meelitaks. See inimene oli haledalt üksildane! Teda ei tüssanud mitte tema rikkus, vaid ta vaesus.

15. laupäev

“Mine oma isanda rõõmupeole!”

Kas on võimalik, et keegi Jumala armuande saanu, võiks kunagi osaleda rõõmupeol, kuna ta praegu ei tunne mingit rõõmu seoses Jumalaga tema käest saadud andide pärast, ja üldse  teda Jumalaga seondavate sidemete pärast? Kas me tunneme rõõmu Jumalast, mitte mõnikord, mitte üldiselt, aga nüüd, novembrikuus, kas või läbi väsimuse, aga ikka?

14. reede

„Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.„

Meie enda elu pole meie käes ehk küll nii võib häirimatul eluperioodil vahel tunduda. Seevastu, kui me elu teeb ohtliku pöörde ja elu tundub meil käest (milles see ei asu) libisema, siis kogeme täis hirmu aga õnnistatud läbielamust, mille tagajärjel avastame (lõpuks ometi!), et – see tõepoolest polnud meie käes. See on alles avastamine! Seda soovitame kõikidele ja igaühele!

13. neljapäev

Kristus on väga kontrastne. „Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval“, aga samas „peab ta palju kannatama ja see sugupõlv tunnistab ta kõlbmatuks.“

Tal on vägi, aga ta ei kasuta seda. Ta kasutab küll hiljem, aga nüüd peab ta kannatama ja inimeste poolt surmanuhtluse ära teeninuks peetud saama. Täna me ütleksime, et ta käitub ebaratsionaalselt, ebapragmaatiliselt. Nii, meie vist võiksime sobitada Kristuse iseloomustamiseks veel palju samasuguseid ‘eba-‘ sõnu, et viimaks konstateerida, et on täitsa võimatu Kristusest aru saada.

Tegelikult Jeesus on kõigis, mida ta teeb samasugune; ta ei kõhkle, ei kahtle, ei sõltu teiste arvamustest ja tõekspidamistest, ei ole tujukas…, sest ta on tervenisti Isa tahtmises ja armastamises. Aga see kontrastsus? Öelgem nii, et kui ta osutub nõrk olevaks, siis nii on selleks, et meid säästa, aga kui ta on  täies jõus, siis et meid kaitsta vägivallast, mis võiks meid elust igavesti põrgu kukutada.

12. kolmapäev

Jumal päästab meid oma halastust mööda, pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seega on vaja eristada pesemist uuendamisest ja seejärel mõista neid kokku viia kui kahekordset jumaliku armu tegutsemist meis. Jumal peseb meid patu roojasusest, ja siis uuendab meid, et me kasvaksime armastuses. Pelgast pesemisest ei piisa, on veel vaja, et Püha Vaim uuendaks meid.

Kui me pihil käime, siis kogeme pesemist ja mõnikord ka tunneme seda oma südameis. Uuendamine järgneb pesemisele. Seda me võime kogeda pärast pihti. Uuekssaamise tunnus on rõõm ja selle rõõmu autentsuse märk – tagasihoidmatult meist välja purskuv tänulikkus. Kui me lubame ennast pesta, aga ei oota ega looda uuendamist, siis see rõõm aegamööda soikub ja me muutume jälle roojasteks.

Nii oligi selle samaarlasega, kes tänulik ainsana tuli tagasi Jeesuse juurde ja sai uuendatud. Need üheksa said pestud puhtaks oma haigusest, aga ei saanud vaimsel moel uuendatud ja ühendatud sellega, kes on hingede tervis.

11. teisipäev

“Kes teie seast…”?

Jumal ise! Jeesus vastas sellele küsimusele viidates iseenda peale. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.”

10. esmaspäev

Me mõistame tihti usku rohkem kui väge ja vähem kui tunnetamist. Võib-olla see lause lubab meil nii arvata: «Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: «Juuri end üles ja istuta merre!» ja see kuulaks teie sõna.“

Imetleme, kui suur vägi on siin usul? Ja tõsi, see vägi on suur, aga see on Jumala tundmisele allutatud. Usklike inimese vägi seisneb ju selles, et ta tunneb Jumala tahtmist, aga mitte selles, et ta demonstreeriks oma väge Jumalalt küsimata, kas see väe avaldamine on või pole Jumala tahtmist mööda.

Usu vägi avaldub rohkem siis, kui inimene meelt parandab, ja vähemal määral siis, kui ta ütleb puule, et see end merre istutaks. Samas vaimus rääkis Jeesus teises kohas: “ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!”

9. pühapäev

„Eks teie tea, et te Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab?“ Seda meie, kahjuks, tihti ei tea, ja kui teame, siis ei pea meeles, unustame. Jah, inimene unustab, kes ta on – liiga sageli. Selle unustamise otsene tagajärg on see, et inimene elab ennast välja, ta unustab iseenda maha. Ta ei ole enam see, kes ta on. Ta võõrandub iseenesest – millal? Siis, kui ta ei ela Püha Vaimu templina.

8. laupäev

Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist.

Kas need Jeesuse sõnad tähendavad seda, et: otsusta ometi, kas üht või teist; valikut hea poolt või halva poolt,  tõe või vale teenimist, kuulumist ühele või teisele? Tundub, et just nii  peaksime seda mõistma. Kuid ei! Sellepärast, et kui valime kahe elemendi vahel, kas-või vahel, siis alati kinnitame me iseennast kui üleval olevat nende elementide suhtes.  Aga kui valime tõe, hea, kuuluvuse Jumalale, siis pole nii, et selle valiku tagajärjel seame end hea ja tõe üle. Vastupidi, me  asutame  ennast selle, mida valisime, teenimisele, kuid niimoodi, et selle teenimise viljad muutuvad meie rõõmuks ja auhinnaks.

Aga kui valime halva, vale, kurja, siis võib küll meile tunduda, et sellega rakendame halva, vale, kurja meie kasuks teenimisse, järelikult justkui kinnitame me iseenda üleolekut nende elementide suhtes, aga selle teenimise viljad tähendavad meie endi orjastamist ja isiklikku destruktsiooni.

7. reede

See evangeelium on korruptsioonist. Mitte ainult mõisavalitseja ei olnud õiglane, aga ka võlglased ei olnud, nõustudes mõisavalitseja pakkumisega. See on päris laiduväärne asi. Aga miskit head oli siiski mõisavalitseja käitumises ka. Mis see oli? See, mida teoloogias nimetatakse: pikaperspektiivseks mõtlemiseks. Muide, seda pikaperspektiivset oskust kasutab inimene niigi, tavalisel moel, äritegevuses. Kuid ta peab  seda õppima ka vaimse elu praktikas rakendama. See ebaõiglane mõisavalitseja oli selles mõttes tark, et ta võttis arvesse mitte ainult seda, mis kohe ähvardab ohuga, vaid ka  seda, mis järgneb peale isanda viha vaigistamist.

6. neljapäev

Palju on kadunuid, aga mitte mulle. Nad on kadunud kellelegi teisele: laps, keda ma ei tunne – mingile tundmatu emale.

Iraagis tulistavad süütuid, aga me ei tunne neid. Mu kadunud mobiiltelefon tähendab mulle rohkemat muret, kui vaesed Iraagi inimlapsed. Muide, mida ma võiksin nende inimeste heaks teha? Pole aimugi. Üht tean ma aga küll, et praegu pean kohe asuma oma telefoni üles otsima.

5. kolmapäev

Kujutagem ette, et keegi ostis küünlaid, ega mõtle neid süüdata, sest nad ehk muutuvad lühemaks,  ja ta veel seletab, pidades ennast mõistlikuks, et mitte selleks ta ei ostnud neid, et neid süüdates kaotada.

Samamoodi käituvad need, kes ütlevad enda kohta: kohe peale oma lapse armastan ma  kõige rohkem Issandat Jumalat! Ja nad peavad ennast tasakaalustatud viisil väga mõistlikeks ja on igati enesega rahul!

4. teisipäev

Kojaisand on Jumal, kutsutud on juudid. Nemad aga ei võtnud Teda vastu. „Ta oli maailmas … ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:10-11). See avas paganatele tee Kirikusse.

Jumal kutsub ent siiani kõiki. Kuid inimesed ei kuule seda kutset, ja kui nad kuulevad, siis ei tunne nad kutsujat ära. Ja kui nad ka tunnevad, siis ei hooli nad sellest kutsest. Või arvavad, et küll jõuab, teinekord. Inimestel on maapealsete asjadega nii palju tegemist, et Jumala jaoks ei jää aega. Aega ei jää eriti enam millegi jaoks, ka teiste inimeste jaoks, isegi kõige lähedasemate. Mida edasi, seda rutem aeg lendab. Maakera on otsekui hakanud kiiremini pöörlema. Kuid kui külla kutsutakse, siis on viisakas minna. Kui korduvalt minemata jätta, siis võib juhtuda, et enam ei kutsutagi.

Aive

3. esmaspäev

Võime täna küsida, millised on meie heade tegude motiivid? Need arvatavasti on erinevad ja tohivad sellistena olla. Omakasupüüdmatus on päris kahtlane idee, sest tehes head, olen ju huvitatud heast osa võtma, ja see on normaalne ja just hea! Kes armastades jääb nii, et ei looda armastust vastusena endale saada? Armastus, mis armastuse kasu ei oota on aher (viljatu). Kes külvab vilju ootamata?

On siiski vaja teha vahet, eristada, et “kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu”.

Ei tasu loota, et lihalikust saame vaimset, aga vaimsest tasub oodata vaimset ja ka õnnistust lihalikule.

2. pühapäev

Jeesus on terviseks mitte ainult surmale kui sündmusele, vaid igale suremisele. Inimesed surevad täna mitmeti, nagu varemgi oli, aga tundub, et täna suur osa inimesi jääb surmavalt haigeks IGATSUSETUSEST. See on päris tõsine surmaleviiv haigus, mil inimene ei osaka igatseda millegi järele ning paljusid rebib see elust täna. Jeesus, päästa meid sellest hirmsast suremisest!

1. laupäev

Taevas. Taevas, see on sisendus (inspiratsioon) maalikunstnikele, luuletajaile, kirjanikele, paljudele teistele. Aga tegelikult keegi ei tea täpselt, kuidas ja mis – taevas on. Ei ole siiamaani meieni tulnud ükski telesaade sealtpoolt – taevast, ükski reportaaž. Mis parata? Jääb ainult fantaseerida.

Lisaks püha Paulus ütleb selgesti: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud”. Aga just  – “selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Võib olla siis mitte kunstnike vaimuanne, vaid Jumalat armastajate armastus saab meile näiteid tuua taevast. Kes nad on need armastajad? Mõningatega elasime ühe katuse all.

Vaat, ühest küljest, meie ei tea midagi, vaid jääb see kunstnike aimdus, aga teisest küljest, me elasime nendega, kes mitte ainult ei teadnud midagi taevast, vaid kuulusid taevasse.

See on see pühadus, tavaline nagu see maa, ja ühtlasi ei sellest maailmast, argipäevane ja selline, “mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud”

Jah, sest pühadus on Jeesus Kristus, tõeline inimene ja tõeline Jumal, kellega pühakud elasid ühe katuse all, ja kellega me samas võime koos elada, et teised teadsid midagi taevast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga