reede, 19. juuni

Mt 6:19-23   Jeesus ütles oma jüngritele: «Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?»

Silm on ihu lamp, mis paistab mitte niivõrd väljaspoole kui sissepoole. Natuke pahupidi! Kuidas seda mõista? Raske on seda seletada, raske ette kujutada, ent proovigem.

Appi tuleb valguse ja varjuga seotud kogemus. Kui evangeelium ütleb, et „kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis“ siis mulle tundub, et juttu on valgusest, mis on suunatut inimese sissepoole.

Kristus on see valgus, ta sära paistab ja valgustab meid. Kuna meie pole läbipaistvad, siis valgus paratamatult tekitab varju. Kui otsides ja küsides: kes me oleme? samastame end kogemata oma varjuga, siis vaatame pimedusse. Kas see tähendab, et meie peaksime oma pilku suunama valguse poole, mitte enda vaju poole? Samuti mitte! Teame, et selline vaatamine on asjatu. Valgus pimestab meid ja ei näe me samuti midagi.

Mis siis? Peaksime vaatama enda ja maailma peale Jumala pilguga. Kas on see üldse võimalik? Jah! Nii vaatavad lapsed, näevad ennast vanemate pilgus… ja vastu võtavad. Ka meie peaksime samamoodi tegema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga