juuni, 15

esmaspäev, 8. juuni

Mt 5:1-12   Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: «Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.»

Küsimus. Miks peab olema jutt õndsusest ebameeldiva kõrvalmaitsega vürtsitatud? Miks peab olema õndsaks olemisega seotud see miski negatiivne? Seda rohkem paneb see imestama, et see negatiivne pole mingi väike kibekas maik, tänu millele toit võidab enesele kokkulõppes huvitavama maitse. See kibe, negatiivne, kannatustega seotud kogemus sarnaneb pigem elu sisuga, kui kõrvalmaitsega.

Küsigem aga: mis on see, mis enamasti maitseb inimestele kõige rohkem? Vastus võib olla vapustama panev. Neile maitseb nende endi tulevik – täpsemalt – unistused tuleviku kohta. Need on alles magusad! Olevikus olevat reaalust inimesed eriti ei armasta, sest sellega kaasa käiv kibedus on tõesti kibe. Sellepärast paraku see, mis inimestele maitseb kõige rohkem on illusioon. Just illusioon maitseb – mitte illusioonina – vaid niinimetatud elu projektina.

Jeesus õpetab meile illusioone vältima!

esmaspäev, 1. juuni

Mk 12:1-12   Ja Jeesus hakkas ülempreestritele, kirjatundjatele ja vanematele mõistu rääkima: «Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: «Ehk nad häbenevad mu poega!?» Need rentnikud aga rääkisid omavahel: «Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!» Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.» Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.

Nad tahtsid enda kätte haarata seda, mida Jumal tahtiski neile kingina anda, ja mitte ainult varandust, vaid Poja, et nad võiksid koos temaga kõige üle valitseda, ja et neile kuuluks õigust isa armastatud olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga