reede, 24. juuli

Mt 13:18-23   Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu. Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik – kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada. Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks. Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.»

On väärt endale teadvustada seda, et kus pole sõnu – seal pole ka tõde ja vale. Aga kus on sõnad, seal on küll võimalus valetada, aga samuti ja kõigepealt on võimalus valest jagu saada – just sõnade abil. Ja see võit ei tähenda ainult nulli – seal, kus enne valetamise tõttu oli miinus, vaid see on vabadus ja pääste – ja vabadus ei ole miinus, vaid pluss.

Ilma sõnadeta ei ole usku. Püha Paulus õpetab meid, et „usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.“

Tänasest evangeeliumist saame teada, et tõe sõnad on meile antud. Alati. See, kas need sõnad teevad meid vabaks, sõltub sellest, kas me hoolitseme sõnade eest. Sõnad on antud, aga meie peame neid jälgima, peame küsima, kus meis on Kristuse sõnad, kas läksid kaotsi meie hoolimatuse, unaruse ja pealiskaudsuse tõttu. Peame muret tundma siis, kui need sõnad ei anna vilju ei muuda meie elu paremaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga