kolmapäev, 22. juuli

Jh 20:1.11-18   Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: «Naine, miks sa nutad?» Tema vastas neile: «Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.» Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: «Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?» Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: «Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.» Ja Jeesus ütles talle: «Maarja!» Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: «Rabbuuni», see tähendab «Õpetaja». Jeesus ütles talle: «Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.» Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: «Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.»

Maarja Magdaleena on üleni oma kannatuses. Ta näeb seda mida näevad tema silmad, ta näeb oleva olukorra paratamatust, see pilt,  mis on tema ees on läbipaistmatu, pole näha avatud taevast. Väljend: „oli alles pime“ ei käi ainult ilma kohta, vaid selle kohta, mis on Maarja Magdaleena hinge ilm. Sellepärast ta nutabki.

Kuid ta jääb seisma, ei põgene, on selles pimeduses mingi aimdus, et kohe koidab, et taevas avaneb, et pidi saabuma lahutuse valgus. Ja justkui keset pimedust, keset kurva paratamatust, keset tühjust, kest nutmist hakkab ta märkama esialgul ingleid, siis aedniku, siis Jeeesust. Aga ta märkab samuti ennast, leiab ennast Jeesuse hüümisest: «Maarja!», Ta leidis Issanda, Armastatu ja ta ei saa teistmoodi teda kustsuda, kui oma ema ja isa keeles, oma lapsepõlve ja oma vanavanemata keeles: «Rabbuuni».

See veestlus tähendab palju rohkem kui vaid selgus, vaid lähedus, intiimsus. Maarja Magdaleena süda hakkab uuest elama, ja südames hakkab uuesti elama tema „Rabbuuni“.

Jäägem seisma ka meie, kui on vaja siis pimeduses, asjaolude ja olukordade paramatuses, tühisuses, keset nutmist, sest seal koidab lohutav päike – meie „Rabbuunni“.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga