esmaspäev, 27. juuli

Mt 13:31-35   Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: «Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.» Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: «Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.» Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: «Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale.»

Paljude tähendamissõnadega Jeesus tahab öelda, et taevariik on meie sees. Taevariik on miski, mis on Jumala päralt, temast lähtuv, kuid see pole miski väljaspoolt inimest olev. Taevariik väljendub kõige tõelisemalt mõtlemise viisi kaudu. See, kelle mõtlemise viis sobitub Jumalariigi omaga, see  saab sellest aru, see aimab selle saladuse olevat tema enda elus. See, kes mõtleb jumalariigipäraselt, see saab selle saladuse üle anda ka teistele, selle mõtlemisega teisi nakatada. Seda tegi üks koguduse preester.

Tema juurde tuli kord üks noormees, kes ei uskunud ei Jumalasse ega kirikut. Tal suri ta isa, kes samuti kiriku elust ei teinud väljagi. Kuid isa palus enne surma, et tema üle palvetaks kiriku teenija. Noormees tuli preestri juurde ja tahtis asja korraldada võimalikult asjalikult vältides ebamugavaid küsimusi. Ta alustas küsimusega: kui palju läheb matuse eest maksma. Kui preester hakkas pikalt rääkima, et seoses sellega, et ta isa ei osalenud kiriku elus, ei toetanud kogudust nii nagu teised, ja et ei tekiks ebaõiglust, tal olevat väga kahju, aga …

Noormees, olles veendunud, et preester ilmselgelt tahab rohkem raha kui tavaliselt tuleks maksta, katkestast preestri jutu ja karjus vihaselt – kui palju siis?!

Aga preester vastas, et justnimelt, ta tahtis öelda, et kahju, aga ta ei saa talt mingit annetust vastu võtta, sest kuna rahast oleks küll mingi kasu kogudusele, siis kindlasti see tooks kaasa suurt pahandust ja kahju selle noormehe hingele ja nõrgendaks niigi kehva noormehe usku.

Koguduse kantseleist ära minnes noormees oleks pidanud kergendust tundma, kuid ta tundis end väga halvasti, palju halvemini, kui siis, kui tal oleks tulnud maksta palju raha matuse eest. Ta tundis end alandatuna aga ühtlasi teadis ju, et preester ei alandanud teda, vastupidi – ta suhtles temaga väga hoolikalt ja siiralt.

Ta küsis enda käest: mis loogika see on, mis mõtlemise viis see selline on?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga