jaanuar, 15

31. jaanuar

“Jüngrid võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli.”

Mulle tundub, et siin on teatud seos kahte tõsiasja vahel: nimelt, et jüngrid võtsid Jeesuse kaasa ja, et nad pärast osutusid nii argadeks ning nendeks, kellel pole usku.

Arvatavasti jüngrid võtsid Jeesuse kaasa nii, et neil ei tulnud sugugi pähe, et on hoopis vastupidi, et Jeesuski võttis neid enesega kaasa. Ja tõepoolest, ainult sellepärast võisid nad Jeesuse enesega kaasa võtta, et nad said ennem Jeesuse poolt kaasa võetud.

30. jaanuar   Mk 4,26-34   

Eile lugesime sellest, et lamp pole voodi alla panemiseks. Ja siis kuulsime neid sõnu: “kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!” See aitas meil aru saada, et see valgus on Jumala Sõna, kes on jalale lambiks ja valguseks teerajal.

Tänase evangeeliumi kirjakoht otseselt järgneb eilsele. See maa peale visanud seeme tähendab Jumala Sõna. Mitte alati on see meie jaoks selge ja arusaadav, mitte alati on see nagu valgus, mida endale tahaks. Seepärast  ei viitsit me tihti seda vastu võtta.

Siis on vaja meeles pidada Jeesuse õpetust, et mõnikord on vaja oodata – talunikumoodi – südamesse kui maasse juuri ajavat sõna. Ärgem unustagem, et koos valgustava Sõna saame alati iga viljakuse kuninga – Püha Vaimu – hõngu.

29. jaanuar   Hb 10:19-25;   Mk 4,21-25   

Huvitav, kuid orginaalis tõlkes mitte niivõrd lamp tuuakse, kui lamp tuleb ise. Ja siis tehakse sellega majamehe tahtmise järgi, kas pannakse see voodi alla, või lambijalale. See lamp on siis rohkem keegi, vähem miski. Kui valgus, mis meil on, on kellegi kalli kohaloleku sära, siis on meil kergem leida talle õiget kohta meie seas, enamasti laua juures. Kui aga valgus, mis meil on, ei viita kellegi  poole, kes tõi enesega valguse sisse, siis kasutame valgust meie meelt mööda ja kohati on meil lihtsam ja kasulikum seda lauasahtlisse panna.

27. jaanuar    Hb 10:1-10;   Mk 3,31-35  

Tõeline sugulus ulatub veresidemetest kaugemale. See, et usu- või mõttekaaslased on lähedasemad kui veresugulased, polegi nii harv juhus. Kahtlemata armastas Jeesus oma ema ja sugulasi, kuid Ta tahtis näidata, et veel kallim on Talle Isa ja Tema kuningriik. Need, kes tunnevad ära Isa tahte oma elus ja teevad selle järgi, pärivad kuningriigi, kus ei tehta vahet sugudel ega vanusel, kus pole ei mehi ega naisi, ei orje ega vabu, vaid kõik on Jumala lapsed, kelle soontes voolab Kristusega üks veri.

       Aive

26. jaanuar     Lk 10:1-9   

Lause: „Jumala riik on teile lähedal!“ on meeldetuletamine meie peamise elueesmärgi kohta, kuid selline, mis on leib näljasele, või öömaja eksirändurile, kes nii ammu eksleb, et ei mäleta, kuhu ta õieti suundub.

25. jaanuar    Jn 3:1-5,10;   1Kr 7:29-31;    Mk 1:14-20   

Meeleparandamine peab olema väga raske ülesanne, sest mitte ju meele väljalülutamise abil tuleb inimesel seda korda saata, vaid selle sama meelega, mis peab parandatud saama. Kas meie parandamiseks kohutmõistetud meel, on suuteline ennast parandada, kas ta ehk ei hakka pigem tegelema enese ja seega ka enda haiguse kaitsmisega ja vana staus quo säilitamisega?

Võib hakata, kuid saab ka endaparandamise tööle asuda, sest inimestel on veel teine enda olemuse põhi, oma vaimse tervise mälu, mis ulatub kuni paradiisini. Selle mälu toel saab inimene tahta endale sellist reformi, mis on väljendatud Jeesuse sõnadega: “kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.” Jah, meie meel saab endale seda tahta, ja sellisel puhul  õnnis on inimene!

24. jaanuar    Hb 9:2-3, 11-14;   Mk 3,20-21   

Inimestel on vara väita, et inimloogika vaatenurgast, Kristuse öeldu on ebaloogiline, inimarusaama tasemelt – Kristuse tehtu on arutu jne., kuni selle arutuse astmeni, et inimestele hakkab tõsiselt tunduma, et kui tal tuleks olla jumal, küll olekst ta kindlasti parem praegusest.  

Mõelgem, kui suureks rumaluseks võib küll ‘inimtarkus’ osutuda, kui selle allikaks kuulutab inimene ennast – enda jaoks.

23. jaanuar    Hb 8:6-13;   Mk 3,13-19

“Jeesus läks üles mägedesse … “selleks, et tema juurde kutsutud läheneksid ka üks-teisele omavahel.

“… ja kutsus enese juurde …” Jeesus ei kutsu selleks, et ülesandeid jagada, ega tähenda see kutse esmalt väljaspool midagi tegemist, vaid tähendab – Jeesuse juurde jäämist. Ja isegi siis, kui Jeesus ütleb: minge, ma läkitan teid kuningriiki kuulutama, apostlid peavad jääma Jeesusesse sisimas.

22. jaanuar     Hb 7:25-8:6;   Mk 3,7-12   

See väike paat on vajaliku distantsi sümbol Jumala ja inimeste vahel. See vahemaa Jeesuse ja rahva vahel on selleks, et inimeste lähenemine Jumalale oleks viljakas. Inimeste lähenemine Jumalale pole ju sellistmoodi, et mida kiiremini, seda paremini ja mida lähem, seda parem. Läheneme Jumalale mitte niivõrd maapinnalist teed pidi, vaid südame, mõtete, kavatsuste puhastumise teed mööda.

21. jaanuar     Hb 7:1-3, 15-17;   Mk 3:1-6  

Aga nemad jäid vait … Ja variserid läksid kohe välja ning langetasid koos Heroodese meestega Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb hukata.“

See variseride vaikus on pahaendeline. Mitte iga vaikus ei ole pahaendeline, vaid pimeduses viibivate oma. On olemas ka heaendeline vaikus, mis on valguse saatel. See variseride vaikus võttis nõutuse, abituse kuju. Variserid ei tea, mida vastata, ei tea, mida arvata, kuid  nad on valmis midagi tegema, hästi kohe! Nende südamed on täis raevu ja samuti täis pimedust.

Selline meele seisund, millesse jäid variserid, on eriti ohtlik. Ka meie sattume võibolla mõnikord sellisesse meeleseisundisse, mil päris ei tea, mida arvata; pea tühi, süda tuim…  Siis on raske, ja tundub, et väljapääs on midagi tegemises. Tahame tegemisega iseendid aidata. Teeme siis midagi, otsustame… kuid, sagedamini – pimesi. Teeme midagi, mida hiljem kahetseda tuleb. Aga sellistes olukordades on vaja eriti Jumalat usaldada. Isegi kui tundub, et ka tema vaikib, siis see vaikus on kindlasti heaendeline, küll näeme Jumala tegutsemise õnnistatud vilju me elus varem või hiljem, olgu! sest ta tegutseb sagedamini salamisi, meile nägemata.

20. jaanuar    Hb 6:10-20;   Mk 2:23-28   

Inimese Poeg on meie isand, ka hingamispäeva isand. Tema tunneb meid paremini kui keegi muu. Ta ei kiirusta kustutama hõõguvat tahti. Kui meil on nälg või puudus, küsime Temalt nõu. Nälga-puudust on mitut moodi. Siin on vaja ka kannatlikkust. Tema on viidanud ka Taaveti väga otsustavale resoluutsele käitumisele puuduse korral. Ta ei taha, et heituksime, tarduksime raske olukorra sees. Liigutav on, et Tema jaoks ei ole viljapeade katkumine mingi tühine kolmandajärgu tegevus, vaid armastades inimest põhjendab Ta sellegi ära. Pilt – viljapõld ja Jeesus koos jüngritega sellest läbi minemas, kõrge taevas ja muld taldade all on kui hoolivuse võrdkuju.

Reet

19. jaanuar  Hb 5,1-10;   Mk 2:18-22  

 “Keegi ei kalla värsket veini vanadesse nahklähkritesse…”

Keegi ei kalla, tõepoolest, kuid Jeesus kallab! – kallab meisse, kes me oleme vanadad nahklähkrid, oma kohaloleku värsket Isa tundmise veini. See värske vein on Jeesus ise, mitte selles mõttes, et värske vein oleks väärtuslikum vanast –  ei pruugi nii olla – aga selles mõttes, et Jeesus on see vein, mis veest muutus parimaks veiniks Kaana pulmas. Oleme vanad nahklähkrid, oleme Aadama lapsed ja sellistena tuleb meil uut Aadamat – Jeesust Kristust vastu võtta. Kuidas see võimalik on? Uus Aadam teab seda!. Kas meil, nahklähkritena, on põhjust karta, et läheme katki? Jah, muidugi. Aga kui püha Paulus rääkis: See aare on meil aga saviastjates” ei ütelnud, et kahju, vaid, et “võrratult suur vägi  oleks Jumala oma ja ei midagi meist.” Samamoodi on meie vanade nahkadega, ärgem kartkem  – Jeesus tuli ju selleks, et meist uus loodu saaks.

17. jaanuar    Ef 6:10-13,18;   Mt 19:16-21  

“Võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus.” Justnimel, võtke kätte! Mitte rahulduge sellega, et teid pidi ju Jumala armastus kaitsma, mis ongi püsiv ja tohutu suur, mida te endile teadvustate või isegi olete selles veendunud. Võtke ometi kätte Jumala sõjavarustus, ja sedagi – kõik sõjavarustus! Võtke kätte mitte niivõrd kõvasti nagu tahaksite iseendid kätest kinni hoida, vaid palju kõvemini, sest teist iseendi jaoks pole kaitsjat, vähemalt pimeduse maailma valitsejate vastu – kindlasti mitte!

16. jaanuar    Hb 4:1-5,11;   Mk 2:1-12   

“… kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti.”

Advendi ajal väga tihti kuulsime sellest, et Jumala tulekut sümboliseerib taeva avanemine, kust tuleb maa peale Jumala arm nagu kaste. Kui Jeesus oli ristitud Jordanis, taevas avanes. Sellele taeva avanemisele peab ka inimene avanema.

Täna näeme, kuidas näeb välja inimeste ees lahti tehtud taevale avanemine. Näeme, et see pole ainult jaatav valmidus, külalislahkus Jumala armu vastu, vaid väga konkreetne leidlik ja loominguline tegevus ja riski peale väljaminemine.

Taevas on lahti, aga enne kui teeme lahti väljaspoolseid katuseid, et taevale viidata, peame sisemisi katuseid lahti tegema, mis peale patu on ka jõudeolek, julgusetus, heidutamisele alistumine, rusutus…

15. jaanuar    Hb 3:7-14;   Mk 1:40-45   

Pidalitõbistel oli rangelt keelatud läheneda tervetele. See pidalitõbine ei pidanud seda keeldu silmas, vaid ta tuli Jeesuse käeulatuse kauguseni ja põlvili heites palus abi, palus tervendamist. See, et see inimene nii otsustas, oli meeleheite tunnusmärk. Aga selline käitumine võis olla ka tingitud arvestusest, et nakatamise oht teeb survet Jeesuse peale, et too teda tervendaks. Muidu, kui see manööver ei töötaks, teadis haige, et ta riskib mingi karistusega, kuid suuremat pidalitõvest niigi ei ole.

Jeesus tervendas teda. Kas haige pealetikkuva käitumise tõttu? Võib olla. Jeesus ütles kord: „taevariiki rünnatakse ja ründajad kisuvad selle endale.“ Kui see inimene tõepoolest mõtles endamisi: kui Jeesus ei tervenda mind, siis mina nakatan teda pidalitõvega – siis Jeesuse vastus oli: Igal juhul, mina nakatan sind mu armuga!

14. jaanuar    14. Hb 2:14-18;   Mk 1:29-39   

Palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid. Sellest võiksime järeldada, et Jeesus tervendas ämma, et ta teeniks. Ma arvan, et see ei ole nii, Jeesus ei ole omakasupüüdlik ega vaata inimest pragmaatiliselt. Ta tervendab, sest ta armastab. Kuid saame ka väita, et Jeesus tervendab millekski, nimelt selleks, et inimene võiks ka armastada, ja üks armastuse viisidest on teenimine. Jeesusel pole midagi vaja meist peale selle, et me suudaksime armastada. Aga see ei ole omakasupüüdlikkus vaid armastuse nõudlikkus.

Meie ka tahame terveks terved olla, aga kas me seda tahame, et rohkem armastada, ehk  et rohkem oma armastuse tegudega teiste eest hoolt kandma? Miks ma tahan terveks terve olla? Milleks? Kui ma seda tahan lihtsalt selleks, et parem on olla terve kui mitteterve, siis see ei ole päris hea motivatsioon. Juhtub ju mõnikord, et tervist kasutatakse, et Jumalast eemalduda. Siis Jumal ei soovi, et see inimene terveks saaks.

12. jaanuar    Hb 1:1-6;   Mk 1:14-20   

Kui Jumal poleks meid silmitsenud, siis kindlasti poleks meie tema sõnadest midagi aru saanudki või oleksime mõistnud neid pahupidi. Tema vaatamine on enne sõnu, mitte ainult tänase evangeeliumi juhul, vaid alati. Otsigem Jumala palet, otsigem Jumala pilku! Siis saame sellest, mida ta meile räägib, palju rohkem aru.

10. jaanuar    1 Jh 4:19-5:4;   Lk 4:14-22   

Kõige intensiivsem Jumal on olemas alati praegusel ajahetkel sellepärast, et tema olemus on selles, et ta on. Jumal oli ja Jumal tuleb – need väited lähtuvad ja sõltuvad sellest, et Ta on – nüüd. Aga see on tema nüüd – mitte meie. Ent tema ‘nüüd’ juurest saame me leida enda elu jaoks ‘nüüd’ elamise kinki. Taevas on selles, et meie nüüd elu sattub kokku Jumala omaga.

8. jaanuar     1 Jh 4:7-10;   Mk 6:34-44   

See on väga inspireeriv, et eestikeelne tegusõna ‘sündima’ viitab nii sündmusele kui ka sünnile. Arvatavasti on nii, et eestlase meeles tähendab sõna’sündima’ sedasama, mis on parasjagu toimumas ja see peab ka olema sündimas. Seega ei ole sündmustel ainult kuupäev ja sisu, aga on ka vaimne side Loojaga, kes sünnitab ehk taasloob meid. Igal sündmusel on aga niiöelda juur, algus või algpõhjus, mille abil me võime olla aina rohkem ja rohkem osalised selles, mis sünnib.

7. jaanuar   1 Jh 3:22-4:6;   Mt 4:12-17,23-25  

Kristlased ei peaks maailmast olema. Samuti ei tasuks neil mõelda ja rääkida maailma kombel.

Meie kutse on saada selleks, kes me algselt juba oleme. See kõlab kummaliselt, kuid nii on. Oleme ju Jumalast, aga me kutse on Jumalast elamises. Saab ju Jumala käest elu saanuna elada ka nii, justkui me ise oleksime endile elu andnud. Seda tõsiasja pannakse proovile negatiivsel viisil rohkem, kui positiivsel moel. See tähendab, et kui elame Jumala armust, ei tunne me seda selgelt, kuid kui hakkame elama, ammutades iseenesest või mistahes teisest jõust, siis tunneme, et aeglaselt muutume selleks, kes me ei ole.

6. jaanuar      Mt 2:1-12   

Toetudes kogemustele ja juhindudes intellektist…Hommikumaa tarkade puhul täpsemalt: toetudes usule ning juhindudes intellektist ja teadmistest. See on üks tee Jumala juurde, mõnedele inimestele – näiteks sellisele inimtüübile, nagu nemad olid – ainus võimalik. Uskuda ja panna usk proovile teadmiste valguses, teadmisi omakorda mõõta usuga; inimmõistuse võimaluste piires püüda mõista seda, mida nad usuvad, ja ühtlasi uskuda seda, mida nad täielikult ei mõista.

                                                                                                               Siiri

5. jaanuar    1 Jh 3:11-21;   Jh 1:43-51

„Kain oli kurjast ja seepärast ta lõi maha oma venna.“

Kuidas seda mõista, et Kain oli kurjast? Mida on ta teinud nii halvasti? Ta tahtis ju ainult Jumalale ohvrit  tuua nii nagu tema vend Aabel. Kuid „Issand vaatas Aabeli ja tema ohvri peale, aga Kaini ja tema ohvri peale ta ei vaadanud.” Kain pani seda pahaks nii Issandale kui ka Aabelile.

Jumal vaatab ohvi ja ohverdaja peale, mitte ainult ohvri peale . Issand ei näinud Kaini ohvritoomises seda, mis on iga ohverdamise süda – tänulikkust, mis seondudes kokku ohverdaja ja ohvriga  moodustab ohvritoomise, mis on Issandale meelt mööda. Kaini ohver oli võib-olla sama väärtuslik kui Aabeli oma, kuid ohverdaja ise oli enda ohvrist lahus.

Kain tahtis olla hea, kuid Issanda ees, või Issanda jaoks, mitte aga Issanda käest – saanuna.  Seevastu Aabeli ohver oli tänulikkuse avaldamine selle eest, mida ta Issanda helduses oli saanud.

Ka meil on vaja vaadata, et meie vagadus oleks alati tänulikkusest. Peame meeles pidama seda, et Jumalat kiidame kõige rohkem siis, kui tänulikult Tema heldusest võtame vastu Tema ande. Kui teadvustaksime endile alati seda, et iga hüve tuleb taevast, siis meie ohvrid oleksid alati Jumalale meelepärased.

4. jaanuar    Jh 1:1-18   

Alguses oli Sõna. See tähendab, et alguses oli Mõte. See oli algusest peale. See tähendab, et Mõte on ka nüüd, seesama, mis oli alguses.

Meie ei anna mõtet ei maailmale ega iseendile. Mõistagi, kohalikes olukordades, praktiliselt, saame justkui anda elule mõtet juurde, või jälle endi elu mõttest ära röövida. Aga see sõltub sellest, kas oleme  algset elu mõtet avastamas või mitte! Niisiis, kas avastame või ei märka, kas rõõmustame leitu üle, või vabastame ennast igasugusest enne meid olevast mõtte otsimisest ja rajame omaenda elu mõtet, mida pole vaja avastada ja mille üle ei saa mingit tõelist rõõmu tunda.

See Sõna, mis oli alguses, paneb rõõmust ja heameelest kilkama neid, kes seda otsivad.

3. jaanuar   1 Jh 2:29-3:6  Jh 1:29-34 

Elame ajal, mil, vähemalt kasvatamise alal, on unarusse jäetud sellised põhitegurid, nagu õige käitumine, Jumala nägemine ja tundmine, lootus. Nende asemel hinnatakse kõrgelt ambitsiooni mõjutavat jõudu, rahalist perspektiivi ehk väljavaateid, haridust, tegemise tõhusust, ühiskondliku status quo saavutamist ja säilitamist j.n.e.

Tänases lugemises apostel Johannese esimesest kirjast pöördub aga meie tähelepanu just sellistele väärtustele ja vahenditele, mis aitavad kaasa inimkasvatamisele vabaduses. Need on õige talitamine, Jumala tundmine, lootus. Johannes ütleb, et nendel abivahenditel on tohutu suur mõju ja jõud.

Miks siiski kaasaegsed inimesed neid alahindavad?

Üks vastustest on see, et meie ise väga tihti näeme nendes väärtustes ainult eeskujulikku jõudu ja tähendust, aga see ei ole primaarne. Tähtsam on see, et lootuse ja Jumala tundmise kaudu me sünnime Temast, kes on Õige, kes on Tõde, kes on Lootuse allikas, kes on ainuüksi hea. Kui loeks ainult eeskuju, siis hinnaline on kohe matkimise osavus.

Teiste autoriteetide järgimine on alles siis kasulik, kui järgneme sellele, kellele järgnevad need, keda meie autoriteetideks peame. Aga kui nad puht matkivad…?

2. jaanuar    1 Jh 2:22-28;   Jh 1:19-28   

Äärmiselt huvitav ja õpetav Ristija Johannese juures on see, et küsimusele: Kas ta on Eelija? vastas ta: Ei ole! Kui aga me seda tunnistust Ristija Johannese kohta võrdleme Kristuse omaga, siis tuleb välja, et Johhanes on see Eelija. Jeesus tunnistas seda nende sõnadega: Tema on Eelija, kes pidi tulema.

Mis siis, miks Jeesuse ja Ristija Johannese tunnistused ei klapi kokku? Tuleb välja, et Ristija Johannes on ebausutav Jeesuse Tunnistaja, sest kuidas võib teise kohta tunnistada keegi, kes ei oska õigesti tunnistada enda kohta? Aga ei! Me teame ju, et just Ristija Johannes oli ustav Jeesuse eelkäija ja tunnistaja.

Kuidas seda seletada? Suhteliselt lihtsalt. Ristija Johannesele pole üldse oluline, kes ta on enda meelest. Ta polnud kõrbe läinud enesetunnetuse järele; ta polnudki mingit filosoof ega guru. Ta teadis, et ta on hüüdja hääl. Otsimata ennast, ta otsis ja leidis Jeesuse ja näitas teda rahvale.

Nii ongi ka paljudega, ja nii võib juhtuda ka meiega, et kui me otsime eelkõige iseennast, väga raske on meil siis Kristust leida. Aga kui ennekõike otsime Kristust, ja soovime meie nimesid temalt saada, siis leiame tema, ja teda leides, leiame ka iseendid. Meie nimed on peidetud temas. Piisaku sellest!

1. jaanuar    4Ms 6:22-27;   Gl 4:4-7;   Lk 2:16-21   

Vaim hüüab: „Abba! Isa!”, hüüab isegi siis, kui meie ei hüüa koos Temaga. Siiski, kui meie ei hüüa, meie ei ole Jumala lasteks, vaid oma vanemate lasteks, nad sünnitasid meid ja nendest võtsime endale liha, geneetilise koodi ja kasvatuse. Oleme siis oma aja lasteks, oma kultuuri, oma rahvuse lasteks, ja lõpuks oma eksimuste ja edukuste lasteks. Ja nii on alati. Teatud määral nii peabki olema. Siiski kui meie ei ole sellest üle Jumala lasteks, see kõik, need raamid, mis koosnevad vanemate, kultuuri, geneetika ja meie oma käitumise meisse tulnud mõjust – vangistavad, kitsendavad ja piiravad meid, meie hinge.

Vaim hüüab, et me oleme pojad. Kui meie koos ei hüüa, siis see reaalsus, et oleme Jumala lapsed, tundub olevat miski ebareaalne ja tihtipeale absurdne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga