detsember, 14

31. detsember    1 Jh 2:18-21;   Jh 1:1-18   

Homme, kui ma pole uuem, kui mu homne uus päev, siis tõepllest ma olen juba vana ja raugastun. Kristuses saan olla sellistmoodi uus. 

30. detsember     1 Jh 2:12-17;   Lk 2:36-40   

Naisprohvet Hanna (Anna), kel on sama nimi, mis Maarja emalgi, ruttas Templisse Jeesuslast vaatama ning kõneles siis sellest kõigile. Ta nägi Jumalat, sest oli ööd ja päevad paastunud ja palvetanud. Paastugem ja palvetagem meiegi, et Jumalat näha ja sellest teistele rääkida, kuulutada Häid Uudiseid. 

                                                                                                                  Aive

29. detsember    1 Jh 2:3-11;   Lk 2:22-35   

Mida tähendab vaga inimene? Juutide jaoks on vaga inimene see, kes regulaarselt palvetab ja saab osa jumalateenistusest. See on väga oluline ja iseloomulik märk ja vaga inimese tunnus. Pole oluline, kas kellegi nägu näib vaga, ei ole oluline, mida keegi mõistab iseennast, oluline on see regulaarsus, millega ta palvetab ja teenib Jumalat. Aga selle regulaarsusega võib olla ka seotud teatud pealiskaudsus, millest vaga inimene peab rangelt hoiduma.

Siimeon oli vaga. Tema kohta kuulsime, et ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Näeme, et ta mitte ainult polnud vaga, vaid ka tundlik Püha Vaimu aje suhtes. Talle õnnestub teha kõik parajal ajal ja täpselt seda, mida on vaja. Selles seisneb tõeline vagadus, regulaarses palvetamises, ja tundlikkuses hetkede vastu, mil Püha Vaim ajendab tegema Tema püha tahet.

28. detsember   Srk 3:2-6, 12-14;  Kl 3:12-21;  Lk 2:22-40   

Tänased lugemised käivad Jumalalt saadud kutsumuse ja sellele vastamise kohta – nii Neitsi Maarja kui ka Joosepi puhul. Milline lugu on kutsumusega? See on väga keeruline ja ühtlasi lihtne asi. Keeruline sellepärast, et meil on päris raske täpsemalt teada, milline on Jumala soov meie konkreetse elu suhtes. Jumal ei räägi meiega nõnda nagu Neitsi Maarjaga ingli kaudu ega nagu Joosepiga unes. Aga kutsumusega on ka väga lihtsalt käia meil selles mõttes, et meil pole üldse vaja selle küsimusega tegeleda. Pole meil vaja ka seda täpsustada. Seda, mida vaja on, on sellele usaldusega jaatavalt vastata. Kasvõi sellisel viisil nagu vahel vastame lapse kõnele, millest me päris aru ei saanud. Vastame siis ometi: jah, nu vaata, kuidas! Ja see vastus last rahuldab. Tundub, et Jumal on ka päris rahul siis, kui samamoodi vastame temale – ikka jaatavalt.

27. detsember  1Jh 1:1-4;   Jh 20:2-8   

Kristliku sümboolikas omistatakse pühale Johannesele kotka märki. See lind oskab kõikehõlmava pilguga haarata nii hästi kaugeleulatuva maastikku, kui ka kõige tillukesemaid üksikasju. Just kotka pilguga läbistab ta Jeesuse isiku ja elu. Mis võimaldab talle sellist nägemist ja tundmist? See on armastus Jeesuse vastu, ja veelgi enne Jeesuse armastuse avastamine enda ja kõikide vastu. Jah, tõeline armastus viib sügavamale tundmisele Jumala suhtes, ja sellisest armastusest lähtuv tundmine ületab teaduslikku tundmist ja uuringut. Tõeline teoloog on see, kes endasse imeb Jumala armastuse.

Nii saagem sülelaste sarnasteks, nad oskavad imada. Õppigem ka meie imama püha Johannese käest. Aga täiskasvatuina võime ka Jumala tundmiseni jõuda maitstes head Jumala armastuse veini.

24. detsember   2Sm 7:1-5,8-12,14,16;  Lk 1:67-79   

Vaikimine, Sakariase oma, meie oma. Vaikimine saab vahel olla rohkem värviline ja ilmekas, kui hõiskamine. Vaikimine võib aga olla ka tuim ja hingetu. Milline see meie oma oli? Kas üldse oli? Vaikigem veel täna, kuni õhtuni, et hõiskamine oleks puhas ja et hing meis laulaks!

23. teisipäev   Ml 3:1-4,23-24;   Lk 1:57-66   

Tihtipeale, kui soovime endile või teistele rahu, mõistame rahu sedagi, et ei juhtuks me elus midagi, mis poleks soovitud ja ettenähtud.

See-eest Jumal, rahu kuningas – tuleb nagu tuulepuhang, nagu ta tuligi Sakariase ja Eliisabeti juurde.

Kui igatseme rahu järele, kas mõistame seda rohkem viljakuse ja rõõmuga  seotuna, või rohkem sellega, mida nimetame prognoseeritavaks ja vastuvõetavaks eluks?

22. esmaspäev   1Sm 1:24-28;  Lk 1:46-56   

Madalus ehk alandlikkus näib olevat ebapopulaarne. Kardame seda, et teised tallavad meid, kui tahavad. Nii juhtubki! – siis, kui me alandlikkus on võlts. See provotseerib jõhkrust ja sünnitab meelenukrust jõhkruse ohvri juures. Siiski on ka selline alandlikkus, mis rõõmustab ja toob kaasa tänulikkust. Maarja oma madaluses laulis rõõmu hümni:

«Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast« … Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.”

Milles oli Neitsi Maarja rõõmuäratav madalus? See oli selles, et ta astus enda väärikusest veidi eemale selleks, et paremini näha, milles see seisneb, ja kust see pärit on.  

Kui inimene ei taha iseenda väärikuse, tähtsuse kaalu alla lasta,  siis ta justkui katab enesega Jumala ja ei näe ei väärikust ega madalust – ei õiget ega üldse.

20. laupäev    Js 7:10-14;   Lk 1:26-38   

Pühim Neitsi Maarja on erakordne, süütu, pärispatuta, kelles armastus Jumala vastu on Püha Vaimu leek. Me tihtipeale ei lase Pühal Vaimul meis põleda armastuse leegiga, mis ühineks Püha Vaimu omaga, vaid süütame väikese leegi, meie väikese oma armastuse leegi. Kui kahju!

19. reede    Km 13:2-7,24-25;  Lk 1:5-25 

On kaks olukorda, kaks inimest: Pühim Neitsi Maarja ja Sakarias, aga üks ingel – kuulutusega tulnud. Nad mõlemad ei teadnud, kuidas see, mida ingel ennustas võiks olla. Aga Neitsi Maarja oma teadmatuses avaldas usaldust. Seevastu Sakarias oma teadmatuses mitte niivõrd ei aja nurja sõnumi täideviimist, kuivõrd välistab ta iseennast kahtleva hoiaku kaudu selles sündmuses osalusest. Ta ei suutnud usaldava jah sõna öelda, seega peab ta nüüd vaikima.

Samuti ongi meiega, usalduse puudus tähendab Jumala kiitmise suhtes me vaikust – kuni ajani, mil see on meile taasantud!

18. neljapäev   Jr 23:5-8; Mt 1:18-24  

„Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane“

Joosep oli õiglane! Mida see tähendab? Palju rohkem, kui seda, et ta oli enda käitumises ja otsustes kuulekas Seaduse ees. Õiglane, see sõna viitab alati suuremeelsusele, õilsusele.

Joosep ja Maarja oli kihlusega ühendatud. See on seaduslik rituaal, see oli avalik, mitte privaatse iseloomuga sündmus. Kihlusega olid seatud teatud õigused ja kohustused. Kuid Seadus on raam selleks, et inimesed võiksid suhtes teineteisega avaldada ja kehtestada armastust ja suuremeelsust. Raam on vajalik, et moodustada ruumi, kuid ruum on selleks, et seda täita, just armastuse, suuremeelsuse, õiglusega.

Nad olid kihlatud seadusliku akti jõul, kuid armastuse jõu allikas pole seadus, vaid inimsüda, mis on külalislahke koht Jumala ja inimeste v. astu. On väga tähtis see, et Joosep, täbaras olukorras, ei otsi lahendust, mis on sellistel puhkudel ette määratud. Ta valib lahenduse, mida ütleb talle ette tema süda. „Ta ei tahtnud Maarjat avalikult häbistada, sellepärast võttis ta nõuks ta salaja minema saata.“

See oli see, milleks oli suuteline Joosepi süda, ja olgugi, et see otsus pole lõplik, see pole ka eksimus. Ei, pigem just selle suuremeelse otsuse kaudu lubas Joosep Jumalal tegutseda. Ja see on õigluse teenus.

Samuti meie, kui oleme õiglased, siis sellega me mitte niivõrd ei tee alati  lõplikke  õigeid valikuid ja otsuseid, kuivõrd anname Jumalale ruumi, ruumi meis ja meie seas, selleks, et ta tegutseks.

17. kolmapäev   1Ms 49:1a,2,8-10;  Mt 1:1-17   

Jeesuse sugupuu. Jeesust tutvustatakse meile paljude inimeste reas, ja võime öelda, et Jeesus ise teeb end tuttavaks meile nõnda, et vaataksime teda seoses nendega, kes elava puuna kujundavad tema sugupuud. Mis see tähendab? Teame, et nende inimeste seas olid nii head ja pühad inimesed, kui ka õelad ja sunnikud. Ja olgugi, et nii oli, ütles Jeesus nende kõikide kohta: See on minu perekond.“

Aga kui meie tahaksime näha sugupuud alates Jeesusest kuni meieni, siis peaksime tunnistama, et see pilt on sama. Ristimise kaudu Jeesusele kuuluvate seas on samuti õelad ja head inimesed. Ja Jeesus ütleb täna: „See on minu perekond.“ Kui hea!

Siiski püüdkem olla Jeesusele veidi sarnasemad, tänulikult, mitte aga väikesehingeliselt ja kartlikult.

16. teisipäev   Sf 3:1-2,9-13;   Mt 21:28-32   

Poja viinamäele minek on ülesande täitmiseks, mille on andnud Isa. Minemast takistada saab meid suutmatus. Aga ülesanne jääb. Sf 3,2 “Ta ei ole liginenud oma Jumalale”. Liginedes muudame oma sisemist asukohta – tuntavalt iseenda jaoks. Jumala suunas ja koos sellega kaasinimeste poole. Need kaks on koos alati.

Töö viinamäel on püüd iseennast muuta – Jumala leebes läheduses, võimalus, “mis vabastaks meid hirmude, soovide ja vaenude orjusest” (P.Tillich).

Raske on palvetada üleolevate, tõrksate ja vaenulike eest. Me tahaks silmad kinni panna. Aga nii kivineme ise. Kui jätame viinamäele minemata, on teistel jälle raske palvetada meie eest. “Inimene on kui jõudude võitluspaik, mis on suuremad kui tema” (P.Tillich). Püüda nüüd palvetada soojusega tõrksa vastu, nüüd ja edaspidi ja jäädagi nii … Kas on nii võimalik võita hirm, arusaamatus ja vaen, oma hinges ja leida tõeliselt iseennast?

“Ärge suruge alla iseendas või teistes ülevoolavat südant, ennast pillavat enesestloobumist ja vaimu, mis on kõrgem kui kõik mõistus!”(P.Tillich).

                                                                                                                 Reet

15. esmaspäev   4Ms 24:2-7,15-17; Mt 21:23-27                                                                 

Arvamine, mõtlemine, mõistmine ja mõtisklemine – selleks on inimene suuteline ja selle kaudu inimene võib tõele läheneda. Need võimed pole mitte ainult praktilise elu otstarbeks vajalikud vahendid, vaid ka inimese vagaduse vahendid. Ainult et esmalt on vaja eristada siirast arvamist, mõlgutamist ja mõistmist kaalutlevast arvamisest, mõtlemisest, kalkuleerimisest.

Variserid üldse ei kaalutle seda, kas Johannese ristimine on taevast või inimestest. Mõlemad võimalikud vastused näivad neile piinlikud ja soovimatud. Nende vastus: Meie ei tea – tegelikult tähendab: „meid see ei huvita, ega me ka ei hooli sellest, kust Johannese ristimine on. See vastus tähendab seda, et iseendi arust nad asuvad tõe üle, üle nende kõigi inimeste, kes saabusid Johannest kuulama, nad on nendest üle, kes meeleparandamist vajavad. Seega ärgem olgem meie nende sarnased!

14. pühapäev  Js 61:1-2a,10-11; 1Ts 5:16-24; Jh 1:6-8,19-28

Püha Johannes jääb varju. Kuid ta pole peidetud varju, vaid valgusse. Kui ta oleks peidetud varju, siis see tähendaks, et ta läks sinna, kuhu valguse sära ei jõua. Aga ta oli peidetud valgusse. Ta oli läbipaistev.

Võime siiski küsida, kas see ei ole mingi utoopia, inimene ei saa olla läbipaistev. Inimene on inimene, konkreetne, heade ja halvade külgedega, koguni mitteläbipaistev.

Aga kala, väike kala, kui see on vees, paistab olevat nagu veest kootud. Mitte ainult vesi on kala ümber ja ringi, aga tundub, et ka kala sees. Aga kui kala tõmmatakse välja, on see teistsugune, koguni mitteläbipaistev. Kui kala visatakse vette, see jälle on nagu veest, läbipaistev. Sama oli püha Johannesega. Sama võib olla ka meiega. Kui oleme armu seisundis, oleme nagi kala vees. Kui kaotame selle seisundi, oleme nagu kala kaldale tõmmatud.

13, laupäev  Si 48:1-4,9-11; Mt 17:10-13

Nii erinevad pildid, Eelija esimesest lugemisest ja see – evangeeliumist. Kas tõepoolest see on üks ja sama Eelija? Aga muidugi! Elija “prohvet otsekui tuli”, kes “Issanda sõnaga sulges taeva” oli see, kes ei tahtnud enam elada, nähes, kuidas kõik tema tulised püüdlused läksid nurja:  “Iisraeli lapsed on hüljanud Jumala lepingu, nad on kiskunud maha Jumala altarid ja on mõõgaga tapnud Jumala prohvetid.” Iga inimene, kes tahab olla Jumala tööriistaks, peaks kogema ka seda, et ta ilma Jumalata on mittekeegi! Selline on Jumala prohveti tee. Kes tahab Jumala tööriistaks saada, peab selleks valmis olema.

12. reede

Oleme siis laste sarnased. Võiks tunduda, et see kõlab etteheitena Jeesuse suust. Aga kas me ei ole sellised? Oleme küll, kui solvume, kui tahame suured olla, kui seisame peegli ees, kui oleme üliväga tõsised – oleme ülepingutatud ja naeruväärsed. Ei, see pole etteheide, et me oleme laste sarnased. Etteheide on selles, et olles nagu lapsed, äkitselt muutume suurteks ja tõsiseks kohtumõistjateks ja süüdistajateks. «Tal on kuri vaim.» «Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!»

Jäägem pigem nagu on väiksed lapsed, keda kutsutakse taevariiki samamoodi nagu vanemad kutsuvad oma lapsi: tulge sööma! Ärgem muutugem kibestunud, küünilisteks targutajateks.

11. neljapäev

Ristija Johannes mitte niivõrd ei olnud keegi, kuivõrd ei tahtnud olla keegi iseenesest. Sellepärast oli ta keegi, kellest suuremat polnud tema kõrval.

10. kolmapäev

Meil on vaja puhata, et jõudu koguda tööle – nagu öeldakse: – jõudu tööle! On siiski olemas ka nii, et välja puhatud, meil ei ole jõudu elamiseks. Perspektiivide puudus, eesmärgi puudus, kaotused ja ebaõnnestumised põhjustavad, et meis ei ole lootust. Siis inimene arvab, et parem on pigem koormatud ja vaevatud olla, kui välja puhanud, aga tühjusega südameis. Meist saavad siis tihtipeale töönarkomaanid.

Miks me oleme nii väsinud, mitte ainult kehaliselt, aga samuti vaimselt? On koormad, milliseid panevad teised meie õlgadele, sõnade kaudu, oma põlgliku käitumisega, aga on ka koormad, milliseid meie ise enda õlgadele paneme. Ja need koormad on tihtipeale seotud meie mõistmisega iseenda kohta ja iseäranis Jumala kohta. Oleme väsinud, koormatud ja vaevatud peamiselt sellest, et meie ei tunne Jumalat sellisena, nagu ta on. Kas kardame teda, kas põgeneme temast eemale, või süüdistame teisi ja iseendid, nähes Jumalas ainult kohtumõistjat.

Mõistes Jumalat valesti, ei suuda me ka iseendid paremini mõista, aga suutmata endid vastu võtta, ei saa me ka teisi vastu võtta. Ja ring on suletud. Oleme väsinud. Ja siis kuuleme neid sõnu: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“

9. teisipäev

Jumal ei kiusa kedagi, ja Jumalat ei kiusa keegi. Kui keegi hukka läheb, siis ainult oma vabal valikul ja oma vabal tahtel; ta ei hoolinud sellest, sõdis vastu sellele, mis on Jumala lõplik tahtmine tema suhtes – lunastus, pääsemine, rahu siin maa peal ja igavene õndsus pärast surma. Nagu eksinud või karja juurest põgenenud lammas, kes poeb otsija, hea karjase eest kadakapõõsasse peitu ja loodab midagi muud, aga rumalalt loodab, võibolla vabadust, nii nagu rumal loom sellest aru saab? Ilma karjaseta, ilma korraldusteta, ainult oma tahte ja arusaamade väel… Kuni selgub, et ainult iseendale lootes sureb ta nälga ja janusse, või langeb kiskjate ohvriks.

 Siiri

8. P.N.Maarja pärispatuta saamine

Pühim Neitsi Maarja leidis seda, mida ta otsis, ja mille järele ta igatses – Jumala armu. Aga veel tähtsam ja olulisem on see, et ta otsis Jumala palet ja Tema kohalolekut Jumala armu abil, mis juba enne oli Maarjale   antud. Ja veel olulisem on see, et Jumal ise otsis Neitsi Maarjat, et valida teda Jumalaemaks. Näeme hästi, kuidas Jumala armu toimimine on põimitud inimliku toimimisega. Jumala vabadus äratab üles inimeste vabaduse, ja selle vabaduse pärast, inimene otsib Jumalat  ja leiab Tema ja Temas leiab ka oma veelgi rohkema vabaduse. Seesama on armastusega, lootusega, tänulikkusega.  Me peame Pühmalt Neitsi Maarjalt õppima loobumist staatilisest vaatest Jumala armu toimimisele meis, et ka meie vastus saaks olla rohkem dünaamiline  ja elav.

7. pühapäev

“Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema rada!” Issandale!? Meie? Tema raja peaksime tasaseks tegema? Kuidas? Kuidas saame valmistada Issandale teed, kui teame, et ainus tee, mida mööda ta tuleb meid päästma ja milles on meile ligipääs Isa koju, on tema ise, Jumala Poeg. Kuidas saame Kristust Teena valmistada?

Kuid mitte ilmaasjata ei rääkinud Jeesus igale tervenenule: “Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!” Usk, mis meil on Jumala heldusest, on siiski meie oma. Usuga valmistame Issandale tee, ilma usuta ei saa ta meid päästa ega öelda: “Mine rahuga!”

6. laupäev

„Muidu olete saanud, muidu andke!“ Enne, kui mõtleme asjadele, mida teiste käest saada ja teistele üle anda, mõelgem sellele, et muidu oleme iseendid saanud. See minu elu tõepoolest on minu oma. See, et olen kutsutud enda elu üles ohverdama ja koos selle kõigega, mis ma olen – Jumalale kuuluma – ei tähenda ei mingil juhul seda, et ma pean ennast omandamisest loobuma! Vastupidi, teadvustades endale, et minu elu on mulle tühistamatult antud, olen kutsutud selle kui tänuohvri Jumalale ohverdama. Jumal tahab ainult, et meie loobuksime sellisest oma enda elu omandamisest, milles inimene kardab vaesustumist.

5. reede

Pime inimene, enne, kui ta hakkab kisendama Jumala poole, peab oma teadvustamises kasvama selleni, et ‘näha’, avastada ja siis ka tunnistada, et ta ongi pime. Kui pimedus tähendab armutut elu, ilma Jumala valguseta kõndimist, siis mitte kohe, mitte algusest peale inimene ei näe seda, et ta pime on. Kaua ta seda lihtsalt ei näe. Oma pimeduse nägemine saab alguse alles siis, kui inimene hakkab muretsema selle pärast, et ta ei erista head – halvast, et armastab tühja, et otsib valet.

Siis ja alles siis ta saab kisendada: „Jumal, appi!“ või «Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Kisendab, sest temas kasvab igatsus, et näha head, et heale ja ilule järgneda, et Jumala Palet näha!

4. neljapäev

Tõde on kalju, mille peale ehitatud maja..(mille peal iga maja…) iga maja jääb püsima igavesti. Aga mis on tõde? Mil on tõde?  Tundub, et tõde on siis, kui on reaalsus ja sõna, mis on esimesele ustav, mis ei valeta  reaalsuse kohta, vaid sellele kuulekalt järgneb. Aga on vastupidi. Tõde on siis, kui reaalsus kuulelikult järgneb Sõnale. Sestap ongi sõnakuulelikkus, mitte – reaalsusekuulelikkus.

3. kolmapäev

Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“

Vist tahame öelda, et see, et kõnnime pimedas orus, on veidi vastuolus sellega, et Jumal kannab hoolt meie eest, et Ta on tõepoolest Hea karjane. Aga Jumal,  hea karjane, kannab hoolt meie eest. Ta teeb seda kõigepealt selleks, et me läheksime teed mööda, eesmärgi poole, Tema poole. Aga Ta mitte ei hoolitse  meie eest selleks, et me jääksime sinna, kuhu meil on heameel jääda. Sellepärast ka pimedus on hea, et selle taustal näha valgust, mis lohutab meid, aga ka julgustab minemisele ja ahvatleb endale lähenema.

Kui meil oleks hea, poleks ka vaja juhatajat, ta häiriks meid, ja meie  ei saaks sellest aru, mida ta meilt tahab.

Aga nii ongi ju paljude jaoks, et nad vaatavad hämmastunult Jumala poole, või pigem nende poole, kes Jumalast räägivad, küsides, mida teie meilt tahate, miks te meile Jeesusest jutustate, milleks seda tarvis on?

2. teisipäev

Tihti on nii, et Jumal avaldab end just harimatutele. Targad, võimekad, andekad võivad arvata, et neile piisab iseenda tarkusest. Kuid „tarkade tarkus kaob“, nagu ütleb Jesaja (29:14). See teeb uhkeks ja hukutab nad. Need aga, kes maailma silmis ei ole targad, oskavad sageli kuulda Jumala häält. Jumal rõõmustab nende üle ja nende päralt on Taevariik.

Aive

1. esmaspäev

“Ütle ainult üks sõna…” Jeesus on see Sõna. Väeülem palus Jeesuse käest: “Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!” Me võime paluda: Ütle ainult üks sõna ja ma hakkan elama teistmoodi, ütle ainult üks sõna, ja ma olen nüüdsest peale truu oma abikaaasale. See üks sõna kõlbab veel paljudele muudele vajadustele. Sest see üks sõna on Jeesus ise. Kellel see nimi on,  on võti paljude suletud uste avamiseks. Sellist sõna omada on kasulikum, kui et kellelgi oleks kullast kala.

Ent nii vähe inimesi teab seda. Sestap meie maailm ongi nii vaene ja vilets.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga