aprill, 15

22. aprill      Jh 6:35-40   

„Kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.“

Nägemine ja uskumine. Imestame, sest oleme harjunud mõistma nii, et seda, mida näeme, pole tarvis uskuda. Seda, mida näen – ma näen ja pole vaja seda uskuda, kuid võin uskuda justnimelt seda, mida ei näe. Teiste sõnadega, olgugi, et ma ei näe – usun ikkagi! Apostel Toomale ütles Jeesus ju: „kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” ja veel seda: ära ole uskmatu, vaid usklik!

Milline  osa on siis nägemisel ja usul Jumala ära tundmises? Kui me vastandame nägemist usule, siis tavaliselt nägemine on pelk nägemine, vaatamine. Kuid Kristus, kes enese kohta ütles: Mina olen elu leib, teeb vihjeid, et leib ei ole vaatamiseks, vaid kätte võtmiseks ja söömiseks. Ei keegi ei vaata leiba, kuidas see ilus on, noh peale selle juhtumi, kui keegi on näljane, leib aga on klaasi taga ja pole raha, selle ostmiseks. Aga kui nägemine tähendab elu kogemust, elu maitset, elu proovile panemist, siis nägemine on nagu leiva söömine.

Samuti usku peaksime mõistma avaramalt. See ei seisne selles, et ma usun, et on nõnda nagu räägitakse. Usk on pigem selles, et elame tuginedes Jeesuse elule.

Niisiis nägemine ja uskumine kohtuvad ja täiendavad üksteist. Sellepärast saab oletada, et uskuda on raske selle jaoks, kes pole veel usuelu korralikult maitsnud. Aga peaaegu ettekujutamatu on, et keegi, kes oli juba maitsnud usuelu maitset ühenduses Jeesusega, et see kunagi võiks tuvastada, et selline elu on ikkagi ilma maitseta ja tühi.

20. aprill    Jh 6:22-29    

Peamine küsimus elu kohta pole niivõrd: ‘kuidas elada’? kuivõrd: ‘kuhu elada’? Vastuse asemel: ‘hästi’, või ‘huvitavalt’, kohasem vastus on – ’igavesele elule’. Meie maine elu naturaalsel moel ei muundu igaveseks eluks. Alles siis meie elu saab muunduda igaveseks eluks, kui läheme Jeesuse juurde ja ohverdame usaldusega Talle meie elud. Alles siis teostub üleminek maisest elust igavesele elule .

Sedasama näis Jeesus rääkida rahvale: „te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“

Teisisõnu: otsige sellist toitu, mis on ühtlasi teeviidaks ja jõud selleks, et teaksite mille poole elada, ja et teil oleks selleks jõudu.

18. aprill   Jh 6:16-21  

Tahame Jeesust meiega kaasa võtta, kui märkame, et ta jõuab me elu lähedale. Kuid mitte meie ei võta teda meiega kaasa, vaid tema meid. Seda aga näeme vist selgesti alles kaldale jõudes, kus teda näeme meid ootamas.  

17. aprill    Jh 6:1-15   

Ühel poisil oli unenägu sellest, et üks kerjus ilmus ühel kohal, kus oli kogunenud palju inimesi ja palus armuandi. Järjekorras tuli ta inimeste juurde ja anus. See viis aga, kuidas ta kerjas oli kummaline, sest ta ei palunud leiba või vett ega rääkinud oma hädavajalikkusest, vaid nagu küsis igaühelt, mida see tahaks talle anda. Inimesed reageerisid erinevalt, mõned saatsid teda eemale, mõned teadmata, mida anda, andsid mingi krossi, keegi leiba, keegi saiakest. See kerjus lähenes ka poisile. Poisil aga polnud midagi mis kõlbaks armuannina. Lõpuks andis ta metalpalli, mis tal juhuslikult osutus taskus olevat. Kerjus tänas ja läks ära. Selline unenägu poisil oli.

Tohutu suur vapustus oli tal järgmisel päeval, kui ta missa ajal nägi, et preestril, kes armulauda jagas, oli kerjuse näoilme.

Huvitav, milline näoilme oli tollel poisil, kellest Jeesus palus kaks kalakest?

16. aprill     Jh 3:31-36   

Kes ei usu Pojasse, see ei sure kohe ära ega pole ta lõplikult oma uskamatuses surnud, vaid – ta ei näe elu. Tema peale jääb Jumala viha!

Ikkagi on see Jumala viha, kes elu annab! Selles ongi lootus!

15. aprill      Jh 3:16-21    

 Aga kes teeb tõtt …

Kuidas saab tõtt teha? Imestame! Kas tõde pole see, mis on meist sõltumatu, mida me ei saa mõjutada ega muuta, mis on alati enne meid, seega enne meie tegusid. Kas pole nii, et tõde on meist üle. Kuidas siis saab inimene tõtt teha?

Samamoodi kui inimene saab ilu teha ja sellele osutada oma tegude kaudu. Niisama kui inimene saab ise ilus olla.

Kui on aga nii, et iluga on sama lugu kui tõega, nii et kui saame olla ilusad – saame ka olla tõelised, siis suvatsegem märgata, et ilus saab ainult osaleda, meie elu, meie teod, meid endid iluga kooskõlastada. Muidu ei saa. Ei saa vägisi, ei saa raha eest, ei saa võimu kasutades, et saa käskides, ei saa surudes. Muidu kõik tahaksid ilusad olla, aga mitte kõik seda ei ole. Niisiis, tõtt teha on ka tões osaleda. Mitte nii, et meie mõjutaksime tõde, vaid et tõde mõjutaks ja muudaks meid ja teeks meid tõe sarnasteks. See saadetakse korda Jumala armu läbi. Lubagem ka meid endid tõe poolt mõjutada, siis ka meie teeme tõtt.

14. aprill    Jh 3:7-15   

Nikodeemos tuli Jeesuse juurde, sest ta otsis tõde. Ta oli aga õpetaja. Võiks öelda, et õpetaja ülesanne on õpetada, mitte õppida, ja kui ta siiski alles õpib, siis see tähendab, et ta ei ole hea õpetaja, et ta ei tunne tõde, et ta alles otsib. Mis see õpetaja on, kes möönab, et ta ei tea. Jeesus ütleski talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?“ Aga Jeesuse sõnad polnud taunitavad. Nikodeemus oli parem õpetaja kui need, kes enam ei otsi, kellel tundub, et nad juba teavad kõik, kes ainult õpetavad.

Ometi pole hea õpetaja see, kes ei otsi, kes ei küsi, kes ei tunnista, et ei tea. Nikodeemus osutus parem õpetaja teistest ja sellest tunnistavad tema sõnad, kui ta kaitses Jeesust öeldes: „Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?” või siis, kui ta tõi kaasa sada naela mürri ja aaloe segu.

13. aprill     Jh 3:1-8

«Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.»

Nikodeemos imestas öeldu üle: «Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?»

Jeesus vastab: muidugi, see ei ole mõeldav maisel kombel, see pole sündimine füüsilises kategooriades. Kuid ometi, Jeesus ei nimeta seda teisiti, vaid kasutades sõna ’sündimine’. See ei ole ’otsekui’ sündimine, see ei ole miski ainult sündimisele sarnane. Ei ole see näiv sündimine, vaid õige uus sündimine. Reaalne!

Kui arutleme vaimsetest asjadest, tihtipeale läheme oma otsingutes nii kaugele, et tulemusena sõna kaotab oma tähendust ja sidet reaalsusega, nii, et kõik on relatiivne, kõik on ’otsekui’ ja ’nagu’.

Seevastu Jeesus mitte ainult ei rääkinud Nikodeemosele tegelikust sündimisest, vaid teegi, et Nikodeemos ise sai uueks inimeseks, mida saame evangeeliumi lehekülgedes selgesti näha.

10. aprill      Jh 21:1-14   

See on väga eriline, et jüngrite kohtumised Ülestõusnuga sünnivad niisugustes asjaoludes, mida me võime iseloomustada õnnetustena. Jeesus üllatab! Kõik sünnib teisiti, ebatavaliselt, mitte nii nagu see peab sündima, vähemalt jüngrite meelest. Aga samaaegselt Jeesus end ilmutab harilikemas situatsioonides. Seesama sünnib ka praegu, meie elu asjaolud ei saa Jeesust haarata, kuigi Jeesus on just nende sees.

8. aprill    Lk 24:13-35   

Milline on meie palve elu, milline palve kogemus? Seisame Jumala ees, põlvili, istukil, püsti, või kõndides kuskil pargil, ja tihti peale alustame kohtumist Jeesusega palju küsimusi esitamisega? Muidugi visakalt ja alandlikult, mitte uhkeldusega – vagalt. Aga sageli tuleb välja, et me tegeleme enesehellitusega ja palve muutubki kohtumiseks enesega.

Seevastu peaksime me palve alustama kuulates neid küsimusi, millega Jeesus alustab kohtumist meiega. Tema juures on ju algatus, ta ise liitub meiega me teekonnal. Mida ta küsib? Sageli: mis lahti on? Või nõnda nagu Aadama puhul: kus sa oled? Või ka: kuhu sa lehed? Jumal tahab kuulda meie seletusi. Seletada püüdes tuleb meie peale mingi valgus, mingi teistmoodi selgus, millega me siiamaani ise püüdlesime iseennast mõista, trööstida, ja siis saame aru, et see on Jeesuse vastus, Tema seletus.

Laskem Jeesusel meid küsida!

6. aprill     Jh 20:11-18

Ülestõusnud Kristus hüüdis: „Ära puuduta mind!“ See tähendab: ära hoia minust kinni, ära klammerdu mu külge! Ma kuulun kõigile, ma olen kõigis, mind tuleb leida igast inimesest!

Me ei tohi Jumalat ainult endale hoida, me peame Teda jagama teistega. Kuid seetõttu ei saa me Temast vähem osa – Jumal on nii suur, et Teda jätkub kõigile.

                                                                                  Aive

Vaikne Neljapäev

Keegi küsis: mis on tõde? Tõde on see, mida Jumal mõtleb…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga