püha Vincentius Ferrerius

Püha Vincentius Ferrerius sündis Valencias 23. jaanuaril 1357. aastal. Tema isa oli Inglise-Šoti päritolu aadlik ja ema hispaanlanna. Vanemad olid tuntud oma vooruslikkuse ja almuste andmise poolest. Aasta lõpus oli neil komme anda almuseks kõik, mis oli õnnestunud alles jätta pärast hädavajalikke kulutusi perekonna tarvis. Kaks nende poegadest said Kirikus väljapaistvateks inimesteks: Bonifaciusest sai kartuuslaste kindral ja Vincentiusest pühak.

Vincentiusel oli algusest peale kalduvus õppimisele ja vagadusele, mida arendasid töökus ning hea haridus. Kirgede allutamiseks paastus ta lapsepõlvest saadik igal kolmapäeval ja reedel. Alati tundis ta kõige õrnemat hardust Kristuse kannatuste vastu. Pühimat Neitsit austas ta kui oma vaimulikku ema. Nähes vaestes Kristuse liikmeid, kohtles ta neid suurima kiindumuse ja armastusega. Vanemad otsustasid, et Vincentius jagaks nende vara heldelt almusteks. Nad andsid talle kolmandiku oma omandist, mille ta kõik nelja päevaga vaestele jagas.

Kaheteistaastaselt alustas ta filosoofia- ja neljateistaastaselt teoloogiaõpinguid. Neis mõlemas tegi ta nii kiireid edusamme, et seitsmeteistaastasena näis ta olevat jõudnud meistritasemeni. Samal ajal pälvis ta oma vagaduse pärast silmapaistva pisarate anni. Kui isa soovitas tal valida orduinimese, vaimuliku või ilmiku seisuse vahel, siis vastas Vincentius kõhkluseta, et tema palavaim soov on pühendada end Jumala teeninimisele püha Dominicuse ordus. Vanemad viisid ta rõõmuga Valencia dominikaani kloostrisse, kus ta 1374. aastal sai kaheksateistaastasena ordurüü.

Olles võtnud püha Dominicuse endale eeskujuks, liikus ta täiuslikkuse teel üllatavalt kiirelt edasi. Palve- ja meeleparandusharjutustele lisas ta Pühakirja õpingud ja meditatsiooni ning kirikuisade lugemise.

Varsti pärast igaveste tõotuste andmist määrati ta filosoofialoengute pidajaks. Loengute viljana avaldas ta traktaadi „Dialektilised eeldused“. Siis saadeti ta Barcelonasse, kus ta jätkas skolastilisi harjutusi ja jutlustas samal ajal viljakalt Jumalasõna, eriti suure nälja ajal. Ta kuulutas ette, et õhtul saabub kaks viljaanumat, et linnale kergendust tuua. Nii ka juhtus, vastu kõiki ootusi.

Seejärel saadeti ta Leridasse, Kataloonia kõige kuulsamasse ülikooli. Seal jätkas ta oma apostlitööd ja skolastilisi dispuute. Kahekümne kaheksa aastaselt sai ta doktorikraadi.

Piiskopi, vaimulike ja Valencia rahva pealekäimisel pöördus ta koju tagasi. Ta jätkas loengute ja jutlustamisega nii nähtava Jumala õnnistusega, et saavutas suure kuulsuse kogu piirkonnas.

Otsekui alanduseks lubas Jumal Saatana inglil teda piinata tugevate lihalike kiusatustega ja täita ta meeled räpaste mõtetega. Vaenlane lootis teda pigem häirida kui ahvatleda. Ka üks rikutud naine, kes tundis pühaku vastu pahatahtlikku kirge, teeskles haiget ja lasi teda kutsuda pihi ettekäändel. Ta kasutas seda ära, et rääkida talle oma pahelistest kalduvustest, ja tegi kõik, mis tema võimuses, et pühakut ära rikkuda. Vincentius tundis surmahirmu. Kuna ta oma alandlikkuses ennast ei usaldanud, siis põgenes ta sõnagi lausumata. Selle peale õnnetu naine vihastas ja laimas teda. Kui teda ei usutud, siis hakkas naine selle üle mõtisklema, sai aru oma süüst ja väljendas avalikult oma kahetsust. Pühak andestas talle meelsasti ja ravis meeltesegadust, millesse naine oli langenud.

Relvad, mida Vincentius kuradi vastu kasutas, olid palve, meeleparandus ja pidev valvelolek oma emotsioonide üle. Tema süda oli alati kinnitunud Jumalasse ja ta tegi kõigist oma õpingutest, töödest ja teistest tegevustest pideva palve. Sama tegevust soovitab ta kõigile kristlastele oma raamatus „Traktaat vaimuelust“, kus ta kirjutab: „Kas sa soovid õppida oma kasvamiseks? Saatku pühendumus kõiki sinu õpinguid ja ära õpi nii palju, et saada õpetatuks, vaid pigem et saada pühakuks. Küsi nõu rohkem Jumalalt kui raamatutelt ja palu Temalt alandlikult arusaamist sellest, mida sa loed. Õppimine väsitab ja kurnab meeli ja südant. Mine aeg-ajalt neid värskendama Jeesuse Kristuse risti jalamile. Mõned hetked puhkust Tema pühades haavades annavad värsket jõudu ja uut valgust. Katkesta oma tegevus lühikeste, kuid tuliste palvehüüatustega. Kunagi ära alusta ega lõpeta oma tööd palveta. Teadmine on Valguse Isa and. Seepärast ära pea seda ainult omaenda mõistuse või usinuse teoks.“

Vincentius koostas alati oma jutlusi krutsifiksi jalamil, nii selleks, et paluda ristilöödud Kristuselt valgust, kui ka selleks, et ammutada sealt tundeid, millega ergutada kuulajaid meeleparandusele ja Jumala armastamisele.

Nii elas püha Vincentius kuus aastat Valencias, kus ta kannatas kuradite ja ihulike inimeste suure tagakiusamise all, kuid oli kõrgelt hinnatud vooruslike seas.

Kardinal Pedro de Luna, paavsti legaat, saadeti Prantsuse kuninga juurde ja ta nõudis, et pühak temaga kaasa tuleks. Kardinali tegevus oli täiesti ilmalik, Vincentius aga hoolitses hingede pöördumise ja Jeesuse Kristuse huvide eest. Tema töö viljad Pariisis ei olnud väiksemad kui need olid olnud Hispaanias. Peaaegu neli aastat hiljem läks kardinal tagasi Avignoni. Püha Vincentius keeldus tema kutsest kaasa minna ja läks tagasi Valenciasse.

1394. aastal, suure kirikulõhe ajal, valisid pärast Clemens VII surma prantslased ja hispaanlased Pedro de Luna paavstiks (tegelikult oli ta antipaavst), kes võttis endale nimeks Benedictus XIII. Ta käskis Vincentiusel tulla Avignoni ja tegi temast oma esimese teoloogi – Püha Palee meistri. Pühak püüdis Benedictust veenda, et see teeks skismale lõpu, kuid sai ainult lubadusi.

Samal ajal tegeles Vincentius oma tavalise tööga ja pööras oma jutlustamisega Avignoni linna. Ta igatses üksinduse vaba õhku ja läks lossist oma ordu kloostrisse. Benedictus pakkus talle piiskopkonda ja kardinalikübarat, kuid ta keeldus kangekaelselt kogu ametiaust.

Pooleteise aasta pärast palus Vincentius tungivalt, et ta nimetataks apostlikuks misjonäriks. Levinud veendumuse pärast tema pühadusest ei tahetud tema soovile vastu seista, kartuses, et see oleks sama, mis taevale vastu seista. Nii täitis Benedictus tema palve, andis talle oma õnnistuse ja tegi temast apostliku misjonäri ning oma legaadi ja vikaari.

Ametiülesandeid täites alustas Vincentius 1398. aasta lõpus teekonda Avignonist Valenciasse. Ta jutlustas igas linnas imelise viljakusega. Inimesed, kes olid teda kuulnud ühes kohas, järgnesid talle hulgakaupa teistesse kohtadesse. Avalikud liigkasuvõtjad, jumalateotajad, langenud naised ja teised kalestunud patused olid tema kõnedest innustatud meelt parandama. Vincentius pööras ümber tohutu hulga juute, moslemeid, hereetikuid ja skismaatikuid.

Ta käis kõigis Hispaania provintsides peale Galiitsia. Siis läks ta tagasi Prantsusmaale ja tegutses Languedoc’is, Provence’is ja vanas prantsuse provintsis Dauphiné’s. Sealt läks ta Itaaliasse, jutlustades Genova rannikul, Lombardias, Piedmontes ja Prantsusmaal Savoies. Samuti külastas ta Saksamaal Ülem-Reinimaad ja käis Flandrias.

Tema misjoni kuulsus oli nii suur, et Inglise kuningas Henry IV kirjutas talle kõige aupaklikumate sõnadega, paludes teda tungivalt ka oma valdustes jutlustada. Et pühakut Prantsusmaalt ära tuua, saatis kuningas sinna laeva ja võttis ta vastu suurimate auavaldustega. Vincentius andis nõu kuningale ja tema alamatele ning jutlustas Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa suuremates linnades. Tulnud tagasi Prantsusmaale, tegi ta sedasama Gaskooniast Pikardiani.

Mitmed sõjad ja õnnetu kirikulõhe olid põhjustanud kristlaskonnas palju korralagedust. Suur teadmatus ja šokeeriv kombelõtvus valitsesid paljudes kohtades. Sellises olukorras oli Vincentiuse tugev, kõuehäälne jutlustamine hädavajalik (mitte ainult kasulik), et aidata nõrku ja äratada patuseid.

Tema jutluste tavalised teemad olid patt, surm, Jumala kohus, põrgu ja igavik. Vincentius kõneles niisuguse energiaga, et täitis ka kõige tundetumad õudusega. Ükskord kui ta Toulouse’is jutlustas, siis värises kogu kuulajaskond hirmust. Tema jutlustel inimesed sageli minestasid ja tihti oli ta sunnitud peatuma, et koguduse nuuksed ja oiged vaibuksid.

Vincentiuse jutlused ei olnud mitte ainult pateetilised, vaid suunatud ka mõistusele. Neid toetas suurepärane arutlusjõud ning Pühakirja ja kirikuisade autoriteet, mida ta täiuslikult mõistis ja kasutas siis, kui olukord nõudis.

Tema imetegijaand ja meeleparanduselu pühadus andsid tema sõnadele suurima kaalu. Reisidel ja keset väsitavat tööd ei söönud ta kunagi liha, paastus iga päev peale pühapäeva ning kolmapäeviti ja reedeti elas vee ja leiva peal. Nii tegi ta nelikümmend aastat. Ta magas õlgedel või oksaraagudel.

Suure osa päevast veetis ta pihitoolis uskumatu kannatlikkusega. Seal lõpetas ta selle, mida oli kantslis alustanud. Muidugi ei olnud ta selles töös üksi. Viis dominikaani venda ja mõned teised preestrid olid kogu aeg koos temaga.

Ehkki tema jutluste mõjul andsid tuhanded oma vara vaestele, siis enda jaoks ei võtnud ta midagi vastu. Püha Vincentius oli piinlikult täpne, kasvatades oma südames kuulekuse voorust ning vaesuse vaimu. Seepärast ei võtnud ta kunagi vastu mingit kõrget ametikohta Kirikus ega ülema kohta ordus.

Niimoodi töötas ta peaaegu 20 aastat Hispaanias, Mallorcal, Itaalias ja Prantsusmaal. Vincentius ei olnud tugev mitte ainult sõnades, vaid ka imetegudes. Ta tervendas muuhulgas lombaka poisi Juan Soler’i, kelle arstid olid ravimatuks tunnistanud ja kes hiljem sai kuulsaks ja Barcelona piiskopiks.

Vincentius käis Aix-en-Provence’is ning Piedmontes ja selle lähedal asuvates piirkondades Itaalias. Ta viibis nii paavsti kui ka antipaavsti valitsusaladel. Mõlemal pool võeti ta austusavaldustega vastu, kuigi põhiliselt kuulus ta antipaavsti valitsuse alla.

Savoie’s ja Dauphiné’s käies leidis ta oru, mille nimi oli Vaupute ehk Kõlvatuse org. Selle elanikud olid andunud julmusele ja häbiväärsetele himudele. Kuna nende kombed olid metsikud, siis ei riskinud ükski evangeeliumiteener nende seas viibida. Vincentius oli täiesti valmis kannatama kõike, et võita kuradi käest hingi, isegi kui paistis, et need juba täiesti talle kuulusid. Ta läks sinna rõõmuga, vaatamata ohule, ja pööras nad kõik nende vigadest ja pahedest. Seejärel muutis ta oru nime Valpureks ehk Puhtuse oruks.

Vincentiuse kirjast kindralile 1403. aastast loeme, milline oli pühaku päevaplaan reisides: kõigepealt pühitses ta lauldavat Missat ja seejärel jutlustas kaks või kolm korda päevas. Jutlusi valmistas ta ette teel olles.

Samas kirjas mainis ta, et pööras paljusid hereetikuid, keda ta kohtas Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi piiril. Ta kinnitas, et nende hereesia peamine põhjus oli teadmatus ja juhendaja puudus, ning hüüdis: „Ma punastan ja värisen, kui mõtisklen hirmsast kohtumõistmisest, mis ähvardab Kiriku ülemaid, kes elavad mugavalt rikastes paleedes, sellal kui nii palju Kristuse verega lunastatud hingi hukkub. Ma palun lakkamatult lõikuse Issandat, et Ta saadaks häid töömehi oma lõikusele.“

Peale selle kirjutab ta, et tal õnnestus lepitada Guelfid ja Ghibellinid, kuulsad Põhja-Itaalia suguvõsad, ja kehtestada Lombardias üldine rahu.

Tunnistajad ütlevad, et pühakul oli keelteand ja et kui ta jutlustas Valencia dialektis, mis oli tema oma, või ladina keeles, siis said temast aru kõik inimesed, sõltumata päritolust.

Antipaavst Benedictus XIII käskis tal tulla Genovasse, lubades lahti öelda pretensioonidest paavstluse suhtes. Vincentius kuuletus ning näitas Benedictusele skisma kurjust, mille koorem jääb üksnes antipaavsti kanda. Kahjuks rääkis ta kurtidele kõrvadele. Rohkem edu oli tal Genova rahvale jutlustades. Peale seda reisis Vincentius jälle läbi Prantsusmaa, Flandria ja Inglismaa.

1408. aastal sai mauride kuningas Granadas teada püha Vincentiuse kuulsusest ning kutsus ta oma õukonda. Pühak jutlustas Granadas moslemitele suure eduga evangeelimi ja pööras paljusid. See kestis seni, kuni mõned ülikud sundisid kuningat teda ära saatma, kartuses, et nende religioon täiesti hävitatakse.

Järgnevatel aegadel näevad Vincentiust jälle mitmed kohad, millest ühes, Kataloonias, kordas ta Jeesuse järel leibade paljundamise imet. Kõikjal, kus ta oli, tervendas ta paljusid haigeid. Valencias andis pühak kõnevõime tagasi tummale naisele, kuid käskis tal oma hinge hüvanguks alati vaikida ning kiita Jumalat vaimus. Seda lubas naine ka teha.

Paljudes Hispaania piirkondades jutlustades, rääkis Vincentius tihti juutidele, kes Jumala väel pöördusid. Toledo juudid, olles võtnud vastu ristiusu, tegid oma sünagoogist kiriku. Salamancas läks pühak ristiga käes sünagoogi ning, täidetud Pühast Vaimust, pidas nii liigutava jutluse, et juudid, kes olid alguses üllatunud, soovisid jutluse lõppedes kõik ristimist ja tegid samuti sünagoogist kiriku ning andsid sellele Püha Risti nime.

Samas linnas nägi Vincentius tapetud mehe keha surnuraamil. Ta käskis surnul üles tõusta ja see elustus hetkega. Selle mälestuseks püstitati sinna paika puust rist.

Sel ajal puhkes Aragoni kuningriigis tõsine tüli, mis puudutas troonipärijat. Kui Saragossa piiskop tapeti, siis tekkis mäss Kataloonia kandidaadi vastu. Püha Vincentius oli üks kuuest inimesest, keda paluti komisjoni liikmeks. Pühak toetas Ferdinandi, kes oli järgmine seaduslik troonipärija. Ferdindand saigi troonile ja tegi Vincentiusest oma jutlustaja ja pihiisa. Samal ajal jätkas aga pühak ka oma tavalisi tegemisi üle kogu Hispaania ja lähedal asuvatel saartel. Näis, et talle pakkus rohkem naudingut õpetada harimatut karjast mägedes kui jutlustada õukonnas.

Kui Vincentius märkas, et antipaavst Benedictus XIII ei taha lahti öelda paavstiametist, siis soovitas ta kuningas Ferdinandile loobuda kuulekusest antipaavstile juhul, kui see keeldub tunnustamast Konstanzi kirikukogu. Ferdinand tegi seda piduliku ediktiga. Pühak püüdis innukalt, et terve Hispaania kuuluks nende hulka, kes tahtsid Konstanzi kirikukogu läbi taastada ühtsust Kirikus. Ferdinand saatis pühaku Konstanzi, et ta oleks tema esindaja kirikukogul. Vincentius asus teele, teel aga jutlustas Hispaanias, Languedoc’is ja Burgundias. Kirikukogu isad kiirustasid teda tagant. Paistab aga, et pühak ei jõudnudki kunagi kohale.

Jutlustamisega oli Vincentius nii hõivatud, et jättis järelpõlvedele suhteliselt vähe kirjutisi. Peamised nendest on „Traktaat vaimuelust“, „Lohutus kiusatustes usu vastu“, „Traktaat skisma vastu“, „Traktaat juutide vastu“, jutlused ja seitse kirja.

Vincentiuse viimased tegevuspiirkonnad olid Bretagne ja Normandia. Burgundiast tõid teda sinna Jean V, Bretagne’i hertsogi, tungivad kutsed ja pühak võttis neid Jumala tahtena. Tee peal võeti teda kõikjal vastu kui taeva inglit. Igal pool ravis ta haigeid ja pööras patuseid. Vannes’i linnas, kus elas hertsog, osutasid vaimulikud, aadlikud ja amentnikud tema teenete tunnustamiseks talle suurimat au.

Püha Vincentius jutlustas linnas kolm viimast paastuaja nädalat 1417. aastal. Peale selle reisis ta Bretagne’is ringi ja teda kuulsid ning tema imede tunnistajad olid kõik piiskopkonnad, linnad ja maakohad. Vincentius oli siis kuuekümneaastane. Tema vanus ja haigused ei kahandanud tema innukust ja töökust. Ta juuris välja pahesid, ebausku, igasuguseid väärnähtusi. Tal oli õnn näha kommete üldist muutust kogu provintsis.

Bretagne’ist kirjutas ta Kastiiliasse kirju, milles ta julgustas piiskoppe, aadlikke ja Kastliilia regenti lahti ültema Pedro de Lunast kui antipaavstist ja tunnustama Konstanzi kirikukogu. Nad kõik saatsid Vincentiuse soovitusel sinna saadikuid, keda seal rõõmuga vastu võeti. Kui kirikukogu valis uue paavsti Martinus V (mis tegi lõpu kirikulõhele), siis uus paavst kirjutas pühakule ja kinnitas oma saadiku kaudu kõiki tema misjoniülesandeid ja -võimu.

Normandia oli sel ajal Inglise kuninga, Henry V valitsuse all. Ta palus Vincentiusel tungivalt laiendada oma tegevust ka sinna provintsi ja niimoodi tegutses pühak ka seal. Normandias, suure hulga silme ees, tervendas pühak voodihaige, kes oli lamanud 18 aastat, ja tegi loendamatul hulgal teisi imesid. Igal pool külvas ta vihkamist kohutkäimise, vandumise, valetamise ja teiste pattude, eriti jumalateotuse vastu.

Püha Vincentius oli siis juba kurnatud ja nõrk ega saanud toeta sammugi astuda. Niipea aga kui ta kantslisse astus, rääkis ta sama suure jõu, tulisuse, kõneosavuse ja innustusega kui ta seda tegi oma noorusaastatel.

Kui ta lõpuks täiesti nõrgaks jäi, siis veensid kaaslased teda oma maale tagasi pöörduma. Vincentius asus teele eesli seljas, mis oli alati olnud tema tavaline reisimisviis. Neile tundus, et nad on jõudnud juba kaugele, kuid äkitselt leidsid nad end jälle Vannes’i linna lähedalt. Nähes, et tema haigus ägeneb, ütles pühak kaaslastele, et Jumal on valinud selle linna tema matmiskohaks.

Palaviku kasvades valmistus pühak surmaks vagadusharjutuste ja sakramentide harda vastuvõtmisega. Ta julgustas piiskoppi, vaimulikke, linnajuhte ja aadlikke, kes teda külastasid, säilitama oma töö vilju nende seas, olema vastupidavad voorustes ja lubas nende eest palvetada Jumala trooni ees. Et pärast tema surma valitseks rahu, mida ta oli alati soovitanud jutlustes, otsustas pühak, et lähima dominikaani kloostri prior valiks talle matmiskoha. Vincentius nägi ette, et läheb Issanda juurde kümne päeva pärast.

Tema sõnad kannatustes ei väljendanud kaebusi, vaid tänulikkust Jumalale, et Ta jagas temaga risti sarnaselt Tema Pojaga. Teravamaid valusid ei talunud ta mitte ainult kannatlikult, vaid ka rõõmuga. Tema palve ja ühendus Jumalaga kestis lakkamatult.

Viimasel elupäeval käskis pühak endale lugeda Issanda Kannatustest ja luges patukahetsuspsalme, tihti ekstaasis peatudes. Püha Vincentius suri 5. aprillil 1419. aastal. Paavst Calixtus III kuulutas ta pühakuks 1455.

Püha Vincentiuse suur alandlikkus sai nähtavaks keset austus- ja kiiduavaldusi, mis teda saatsid. Järgmised sõnad tema teosest „Traktaat vaimuelust“ väljendavad pühaku siiraid tundeid: „Kogu minu elu pole muud kui lehk. Ma olen üleni nakkus nii hingelt kui kehalt. Kõik minus eritab riknemishaisu, mis tuleb minu pattude ja ülekohtu jäledusest. Mis veel hullem, ma tunnen seda lehka endas iga päev kasvavat ja üha talumatumalt uuenevat.“ Vincentius kinnitas, et sügav juurdumine alandlikkuses on kõigi vooruste eeldus, „sest kui keegi uhkelt vaidleb või vastu räägib, siis seisab ta alati ukse taga. Kristus, alandlikkuse meister, avaldab oma tõde ainult alandlikele ja peidab end uhkete eest.“

Vincentius teeb kokkuvõtte, et täiuslikkuse tee seisneb kolme asja vältimises ja kolme asja harjutamises. Nõnda tuleb vältida välist meelte hajevilolekut üleliigsetes tegevustes, igasugust sisemist salajast südamekõrkust ning mõõdutut kiindumist loodud asjadesse. Samal ajal on vaja harjutada siirast igatsust teiste põlguse järele, kõige tulisemat pühendumist ristilöödud Kristusele ja kõigi asjade kannatlikku talumist Kristuse armastuse pärast.

Kasutatud kirjandust

Rev. Alban Butler, The Lives of the Fathers, Martyrs, and Other Principal Saints, Dublin, 1866 ja New York, 2010. [kodulehel:] http://www.bartleby.com/210/4/051.html#txt1

One thought on “püha Vincentius Ferrerius

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga