katkendeid “Dialoogist”

Mu heldus teeb nõnda, et kingib aina rikkalikumalt vaimseid ande õiglasele hingele, kes minu armastuse pärast tegi ennast paljaks maistest hüvedest, öeldes lahti maailmast, selle mõnudest ja ka oma tahtmisest. Need, kes nii rikastavad oma hinge ja nõndaviisi avardavad oma südameid mu armastuse sügavikus, kaotavad igasuguse mure enda eest selle määrani, et nad ei muretse enam maiste hüvede pärast ja nad ei suuda isegi enestele mõelda. Siis ma võtan nende vaimsete ja maiste asjade tüüri oma kätte. Väljaspool minu üldist ettehooldust ümbritsen ma neid erilise hoolega; minu Püha Vaimu heldus muretseb nende eest ja teenib neid.

Kui õnnelik on see hing, kes viibides alles surelikus kehas, maitseb juba surematut hüve! Ta võtab kõike vastu austusega; vasak käsi ei lähe raskemaks kui parem käsi: ta võtab vastu ühtviisi nii vaevanägemise kui ka hingekosutuse, nälja ja toidu, janu ja joogi, külmuse ning soojuse, alastioleku ning riietuse, elu ja surma, austuse ja teotuse, kurbuse ning rõõmu.

Alati on ta tugev, rahulik, häirimatu, sest ta on asetatud elava kalju peale. See hing märkab usu valguses, vankumatu lootusega, et ma annan kõik selles samas mõttes teie päästmiseks ja näen kõik ette. Suurtes katsumustes annan ma suurt julgust ja ma ei anna kellelegi raskemat koormat üle selle, mida hing suudab kanda, kui just ei juhtu, et ta tahab seda vastu võtta minu armastuse pärast. Minu veri tõendas, et mul pole hea meel patustaja surmast, vaid sellest, et patustaja  pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Just selleks, et ta elaks, saadan talle seda, mis temaga juhtub.

Inimhing tunnetab ära selle Tõe, see hing, kes tegi ennast paljaks iseenesest ja seega leiab põhjuse rõõmustada kõiges, mida ta näeb või aistib, nii eneses kui ka teistes. Hing ei karda kaotada väikeseid asju, kuna usu valguse läbi on kinnitatud suuredki asjad.

Kui auline on see pühima usu valgus, milles ta nägi, tundis ära ja jäädavalt tunnetab mu Tõe. See valgus tuleneb Pühast Vaimust, heast teenijast. See on üleloomulik valgus, mida hing saab minu heldusest, arendades minu käest talle antud loomulikku valgust.

***

Tõelise valgusega valgustatud inimene ei vaata tagasi, vaid, ära tundnud ennast  ja Jumala heldust, läheb edasi sellist teed mööda ja sedaviisi, kuidas kõndisid helde Jeesus ning ta jüngrid, talle järgnedes. Jeesus saab eesmärgiks ja sihiks inimeste jaoks. Et seda saavutada, et jõuda sellise õndsaliku lõpuni, kõnnib inimene sihikindlalt otse sel teekonnal nii suure himu ja armastusega, et ta enam ei muretse ega pelga mitte millegi pärast. Ei pöördu ta teelt tagasi isegi siis, kui teel on ogad, kitsused või röövlid.

Armastus vabastab inimese orjalikust pelgusest ja hirmust, juhtides ta nende jälgedel, kes järgnesid Kristusele. Inimene tunneb ära ja näeb, et sündisid nad samuti kui tema, kasvasid üles ja sõid samuti kui tema, ning et tolles ajas leiab ta sama palju Jumala suuremeelsust, nagu ta leiab täna.

***

Kogu usk tugineb sõnakuulelikkusele ja just kuulekuse kaudu te osutate, et olete ustavad. Mu Tõde seadis üles seaduse käsud kõikide jaoks, ilma erandita. Kõige olulisem neist on: armastada Mind üle kõige ja ligimest kui iseennast. See ettekirjutus on nii tihedas seoses kõikide teistega, et ei saa täita üht, teisi täitmata, ega hooletusse jätta üht, ilma kahtluse alla seadmata kõiki teisi. Kes täidab esimest, täidabki teisi. Ta (inimene) on mulle ustav, armastab Mind ja järjest armastab mu loodut. Seega inimene on sõnakuulelik, allub seaduse käskudele ja loodule alandlikkuse ning kannatlikkusega minu pärast, pannes vastu kõiksugustele inimeste poolt tulevatele kannatustele ja mõnitustele.

See kuulekus on nii üllameelne, et selle kaudu saate te armu, samas kui sõnakuulmatuse kaudu tõmbate endasse surma. Ent ei jätku sellest, et kuulekus eluneb mu Sõnas. Teie peate seda täitma. Kord ütlesin juba sulle, et kuulekus on võti, mis tegi taeva lahti, ja selle võtme usaldas minu Poeg oma asetäitja (paavsti) kätesse. See asetäitja paneb selle võtme teist igaühe kätte siis, kui te võttes ristimise vastu, tõotate saatanast, maailmast ja selle võlust ning mõnust lahti ütlemist. Selle allaheitlikkuse tõotamise kaudu saab  igaüks kätte kuulekuse võtme ja seega on igaühel see enda käsutuses. See on üks ja sama Sõna võti. Kui inimene usu valguses, armastuse käega, ei ava selle kuulekuse võtmega taeva väravat, siis ei astu ta taevasse iialgi, kuigi minu Sõna on juba selle värava lahti teinud. Olen loonud teid ilma teieta, kuid ilma teieta ei suuda ma teid päästa.

Peaksite kandma käes seda võtit; peaksite kõndima, mitte istuma. Edasi – mu Tõe, Jeesuse näidatud teed mööda! Asume teele! Jätke kõrvale loodud asjad, mille külge klammerdute südametega nagu teevad narrid, kes matkivad vana inimest, oma esivanemat ja kisuvad kuulekuse võtme roojasuse porri, rikkudes seda enesearmastuse roostega. Tuli Sõna, minu ainusündinud Poeg, kes võttis kätte selle kuulekuse võtme, puhastas selle jumaliku armastuse tules, tõmbas porist välja – üles, et oma verega puhtaks pesta, õgvendas võtme sirgeks oma õigluse mõõgaga, kui oma keha alasi peal tagus ta meie õelused välja…

Inimene, sõge, üle sõgedate! Lõhkudes võtit, ei hoolitse sa isegi selle eest, et seda parandada! Kas sa tõesti arvad, et sõnakuulmatus, mis pani taeva kinni, saab seda lahti teha? Kas arvad, et sama uhkus, mis sai taevast maha paisatud, leiab sinna juurdepääsu? Kas tõepoolest loodad, et katkise ja räpase riietusega lastakse sind pulma? Kas usud, et surma patu ahelatega seotud olles suudad sinna jõuda ja võtmeta väravat avada? Ära kujuta ette, et see on võimalik, muidu saad petetud. Sa pead ahelad purustama, surmast, patust end üles tõstma püha pihi kaudu, sellega seotud meeleparanduse, patukaristuse ja tõotusega enam mitte patustada.

***

Püha Vaim on inimese jaoks ema, kes teda toidab minu jumaliku armastuse rüpes. Püha Vaim tegi inimese vabaks, isandaks, lunastades ta ära enesearmastuse orjusest. Sest seal, kus põleb mu armastuse tuli, ei saa enam olla enesearmastuse vett, mis muidu kustutab hinges ära selle magusa tule. Püha Vaim, see teenija, keda minu Ettehooldus andis inimesele, riietab inimest, toidab, joovastab magususega, annab küllaga tema rüppe rikkuse.

Inimene – kõike kaotades – leiab kõik üles. Enesest täiesti lahti riietudes – saab minuga riietatud. Muutudes kõikides asjades teenijaks alandlikkuse kaudu, muutub isandaks, allutades endale maailma ja oma meelelisuse. Tehes ennast pimedaks oma kasu suhtes,seisab kõige puhtamas valguses. Kaheldes endas, saab kroonitud elava usu krooniga ja täideviidud lootuse tõotusega. Ta maitseb juba igavest elu, olles vaba kannatusest ja ängistavast kurbusest. Igas asjas mõistab ta midagi head olevat, sest kõiges avastab ta mu vaba tahtmist ja näeb usu valguses, et tahan ainult inimese pühitsust, sestap ongi ta kannatlik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga