püha Siena Katariina õpetusest

Püha Katariina väljendab meeleldi oma visioone ja mõtisklusi piltlikult ja sümboolselt. Pildid ja sümbolid räägivad Jumalaga kohtumisest paremini kui teaduslikud traktaadid. Müstik elab läbi seda, mida sõnad ei suuda väljendada. Pühaku tutvumine Jumalaga ei ole sama, mis filosoofilised püüdlused Teda tundma õppida. Püha inimese armastus paneb usu liikuma ning tegutsema, nii et valmivad parimad usu viljad.

Püha Katariina nimetab usku „mõistuse silmateraks“. Müstik tutvub sellega, mida ta armastab. Ta näeb samu tõdesid, mida näeb iga usklik, aga kohtumine Jumalaga lubab tal neid mingil viisil puudutada, nii et ta saab neid seletada ja selgitada paremini kui inimene, kes teab neid ainult õppimise kaudu. Püha Siena Katariina mõtiskles samade dogmade üle kui meie, kuid tema jaoks olid need otsekui tulest loodud.

Püha Katariina ei ole jätnud meile oma müstilise õpetuse süstemaatilist esitust. Ta ei kuulunud mitte ühtegi siseelu kooli ega rajanud ka ühtegi uut. Kogu Katariina elu oli pidev ekstaas, kõrgustesse tõusmine, eriliste armude vastuvõtmine, füüsiline ja vaimne piinlemine ning ka suure rõõmu ja lohutuse leidmine. Kõigest sellest andis ta edasi ainult väikese osa, me saame aga aimata selle rikkust.

Me leiame Katariina vaimse elu jälgi Dialoogis Jumala Ettehooldusest, Kirjadest, mille Katariina dikteeris, ja Palvetest, mida kirjutasid üles tema sekretärid. Katariina oli harimatu naine, kes oli tundlik ja tuline. Seega on tema kirjeldused lihtsad, kuid samal ajal ka väga värvikad.

Nagu iga püha inimese puhul, nii keskenduvad ka kõik Katariina mõtted Jumalale ja Temaga ühendumisele. Ta janunes kogu aeg põhiliselt ühe asja järele: olla üks Jumalaga. Suuremat janu ta ei tundnud. Olla koos Jumalaga on talle kõige tähtsam asi, mis eelnes igale tegevusele. Otsene kontakt Jumalaga oli Katariina õpetuse ja tegevuse peamine innustus.

Jumala ja inimese suhet määrab ja kinnitab kahesugune teadmine: Jumala ja iseenda tundmine, see tähendab Jumala kõikvõimsuse ja iseenda nõrkuse tundmine. Selle tulemus peaks olema Jumala armastamine ja enda ebatäiuslikkuse tunnistamine. See ei vii lihtsalt teadmiste kasvamisele, vaid üha suurema armastuse poole. Katariina kordab tihti sõnu, mida ütleb talle Kristus ekstaasis: „Mina olen see, kes on, ja sina oled see, kes ei ole.“ Kristus ei eitanud inimese väärtust, vaid rõhutas sellega inimese sõltumist Jumalast. See sõltumine ei seisne inimese vangistamises või alandamises, vaid armastuses. Jumal lõi inimese ainult ja üksnes armastusest. Armastus aga annab alati vabaduse ruumi. Tänu Jumala armastusele saab inimene olla vaba ja sõltumatu kõigest, mis ei ole Jumal. Jumala armastus tegi nii, et inimene sai Looja sarnaseks. Inimeses asuv Kolmainuse kujutis on tema kolm võimet: mälu, mõistus ja tahe. Pühak nimetab neid kolmeks hinge väravaks. Mälu säilitab Jumala headuse ja armastuse tegevust, mõistus tunneb Jumalat ja tahe ärgitab inimeses tahtmist armastada Jumalat üle kõige.

Jumal andis inimesele armastuse pärast vabaduse, see vabadus aga tähendas, et inimene sai tõsta mässu Jumala vastu. Selle tulemusel langes inimkond patu vangistusse. Jumala armastus aga selle tõttu ei nõrgenenud, vaid pani Jumala inimesi vangistusest välja lunastama. Lunarahaks oli Jumala Poja veri. Lunastaja saatmine tuli just sellest samast tulisest armastusest, mis põles Jumalas loomisteos. Seepärast oli lunastamine mingil moel taasloomine, mille läbi Looja taastas inimese algse ilu ja Jumala-sarnasuse. Katariina ütleb, et Jumala armastus oli nii suur, et „sundis“ Teda alandlikult taluma solvanguid ja piinu ning seejärel hirmsat ristisurma. Naelad ei suutnud – ütleb Katariina – hoida Jeesust ristil (ehk suutsid need seda teha röövlite puhul), vaid ainult armastus vangistatud inimsoo vastu.

Kui Kristus kõik inimesed välja oli lunastanud, siis sai Temast Vahendaja maa ja taeva vahel. Kristuse vahendamistegevust väljendab Katariina silla kujutise kaudu. See sild on ehitatud maiste kiusatuste ning himude kiirevoolulise jõe üle ning viib maalt taevasse. Inimene saab alati astuda sellele sillale, et vältida surma patu keerukohtades ja jõuda Jumalani „kuiva jalaga“. Isegi kui ta vette kukub, siis saab ta haarata kinni silla tugisammastest ja uuesti üles ronida.

Piltlikult seletab püha Katariina ka vaimse kasvamise etappe. Teda aitab selles ristilöödud Kristuse kuju. Esimest etappi kujutavad Kristuse jalalabad. Inimene armastab siis Jumalat omakasupüüdliku armastusega, kuid kui ta juba tuli Kristuse risti juurde, siis tähendab see, et ta ikka otsib Jumalat. Teist etappi kujutab odaga läbistatud Kristuse külg. See on puhastamise aeg, mil Kristuse veri puhastab inimese tahet ja inimene hakkab armastama Jumalat sõbra armastusega. See on hetk, kui Jumal veel vaikib, inimese mõistus on suures pimeduses, kuid patune inimene läheb Jumala armastuse poole, mis tuleb Kristuse haavatud küljest. See on just veri Kristuse küljest, mis meid sel ajal puhastab. Püha Katariina visioonides on Kristuse külg nagu taeva värav, mille kaudu lähevad sisse kas üksikud inimesed või terve inimkond. Viimane ühendumine Jumalaga ja kohtumine Temaga näost näkku toimub siis, kui inimene jõuab ristilöödud Kristuse huulteni. Siis ta armastab Jumalat ustava, pojaliku armastusega. Sel ajal tuleb inimese peale suur rahu ja lohutus. Inimene elab siis surematute toidust, sest ta suhtleb Jumalaga ja muutub läbinisti ühenduse kaudu Sellega, kes on. Just sel hetkel läheb täide inimese südame suurim igatsus, „et elu neelaks ära sureliku“ (2 Kor 5:4).

Püha Katariina kirjutistes leiduv müstilise ühenduse kirjeldus on üks parimaid ja sügavamaid terves katoliiklikus müstikas. Inimese raske pääsemine omakasupüüdliku egoisti hoiakust alandliku ja armastava poja hoiakuni on tegelikult inimese tee pühaduseni, mis seisneb ühenduses Jumalaga armastuses. Inimese täiuslikkust mõõdetakse tema armastuse täiuslikkusega. Juba meie loomise algusest peale otsutab armastus selle, kes me oleme. Nõnda on armastus inimese elu põhiline väärtus. Katariina ütleb, et inimene elab väärikalt ja kasvab ainult siis, kui ta armastab ja et inimest iseloomustab kõige paremini see, mida ta armastab, ja see, kuidas ta armastab. Seepärast julgustab püha naine igas kirjas armastama Jumalat ja ligimest ega mitte maist rikkust ja au, mis on mööduv nagu tuul.

Armastus inimeses on tugev ja puhas, kui ta hoiab kindlalt käes kaheteralist mõõka – vooruste armastuse ja pahede vihkamise mõõka. Selle mõõgaga saab tappa pattu. Patt on Jumala reetmine ja Jumala loodu väärikusest lahtiütlemine. Patt rikub inimeses Jumala kuju ja sarnasust. Patt on loobumine kutsumusest armastusele ja ühendusele Jumalaga. Ent igal patusel säilib ebapuhtuse ja pori kihi all sarnasus Loojaga. Looja armastab inimest, isegi kui ta on mässu tõstnud, ja ootab tema tagasitulekut. Seepärast tuletab püha Katariina patustele meelde Jumala halastust ning kohtleb neid austusega, mida võlgnetakse igale loodule, ehkki noomib neid samal ajal rangelt. Katariina on sügavalt veendunud, et patt et õigusta vihkamist ega põlgust inimese vastu, mille näite leiame tema kirjast lõbunaisele. Patune saab alati tagasi võita algse ilu ja puhtuse, kui ta peseb endalt maha pattude pori Kristuse Verega, mis on valatud „armastuse tulega“. Kristuse Verel on selline vägi, sest Ta valas seda armastusest.

Kristuse Veri on Katariina jaoks väline, aineline Jumala armastuse ja armu märk. Püha müstik ütleb, et Veri katab meid armurüüga. Sellest ajast peale kui Jeesus suri ristil kõikide inimeste eest, saab iga inimene tulla Jumala juurde ainult ja üksnes pesemise kaudu tema eest valatud Veres. Patust pestakse Verega ning kõrvetatakse tulega. Nõnda on püha Katariina meelest piht vere- ja tuleristimine. Veri rahuldab inimese janu ühineda Jumalaga. Katariina tihti korratud julgustus kasta end Kristuse Verre on julgustus anduda täiesti Jumalale ja leida Temast naudingut.

Kristuse ristil valatud Veri määrab inimese päästetee. Sellel Verel on nii suur vägi, et see päästab iga inimese kuni maailma lõpuni. Armastus muudab ja veri puhastab, seega kordab Katariina tihti lihtsuse ja jõuga, et ei saa olla armastust ilma vereta ega verd ilma armastuseta. See tähendab ka seda, et Jumal, kes armastab inimest, kutsub teda enda juurde ning ootab tema armastuse vastust.

Veri on käegakatsutav Jumala abi tõend, sest inimene saab võtta endale Vere soomusrüü ja selles võidelda oma kolme peamise vaenlasega: maailma, ihu ja Saatanaga. Siis tuleb inimene tagasi oma Loojaga ühenduse juurde, millest ta leiab sõnulseletamatut õnne ja rahu. Kristuse armastusest valatud Veri on Katariina jaoks nii keskne teema, et tema õpetust on nimetatud „purpurseks teoloogiaks“.

Kristus ütles kord Katariinale: „Mina olen tuli ja teie olete sädemed.“ Igas inimeses hõõgub Jumala armastuse tuli, isegi siis, kui sinna on riputatud pattude või ükskõiksuse tuhka. Kui aga see säde lõkkele lööb, siis suudab ta süüdata kogu maailma. „Kui te olete seda, mida te peaksite olema, siis te panete põlema terve Itaalia.“

Vere ja tule and õhutab märtrina oma verd valama, see tähendab olema oma armastusega Jumala armastuse tunnistaja. Märterlust mõistab Katariina kahekordselt: üks, milles märter valab oma verd sõna otseses mõttes, ja teine, mis on inimeste päästmise piinava igatsuse veretu märterlus. Temale endale anti just see teine märterlus, ehkki ta palus armu valata verd Kiriku eest.

Elu ja tegevuse ruum ja kõige tähtsam perekond oli Katariina jaoks Kirik, keda ta tavaliselt nimetab Kristuse Mõrsjaks. Ta hoolitses tema eest rohkem kui oma linna ja Itaalia eest. Kirik oli talle eelkõige varamu, milles hoitakse Kristuse Verd. Kirik jagab inimestele „elu Leiba ja annab juua Verd“, tänu millele iga inimene saab maitsta Jumalat. Katariina julgustab oma kirjades niihästi munki kui ka ilmikuid tihedale Altarisakramendi vastuvõtmisele, mis oli sel ajal haruldane. Tema jaoks oli see loomulik Kristuse Vere suure väärtuse tõttu.

Kirik on Katariina jaoks see, keda Kristus ühendas endaga armastusest ja kes vastab Talle oma armastusega. Seepärast igaüks, kes teenib Kirikut konkreetsel, just sellel ega mitte teisel ajal, ja just nendel ega mitte teistel tingimustel, teenib Kristust ennast. Katariinale on ilmne, et Kirik, Vere ja sakramentide varamu, viib alati inimeste päästele, isegi siis, kui teda raputavad tülid või nõrgendavad saamatud ja korrumpeerunud juhid.

Katariina eristab Kiriku missiooni ning preestriametit konkreetsetest, ebatäiuslikest inimestest. Paavst on tema jaoks alati Kiriku pea, Kristuse asemik, kes hoiab verevaramu võtmeid. Katariina arvab, et paavstile võlgnetakse alati austust ja kuulekust, ehkki näeb selgelt ja ei kahtle kritiseerimast oma aja paavstide nõrkusi. Katariina nimetab demoraliseerunud prelaate ja karjäärihimulisi kardinale kõdunenud taimedeks Kiriku aias ja kehastunud kuraditeks, kuid ta kordab pidevalt, et inimlike puuduste tõttu ei vähene Kiriku aias „Vere viljad“. Paavst on tema jaoks „maapealne Kristus“ ja preestrid „teised Kristused“, kes on kutsutud võitma patusurma ja ellu äratama surnuid. Seepärast on iga mäss paavsti vastu mäss Kristuse enda vastu ja preestrite tagakiusamine Kristuse enda tagakiusamine. Samuti on kuulekus paavstile kuulekus Kristusele endale.

Kirik on kõikide ühine kogukond. Igaüks võib osa saada Kiriku aaretest, aga igaüks peaks ka hoolitsema kogu Kiriku eest. Igaühel on Kirikus oma roll. Katariina tuletab meelde paavstile, et ta on hingede ega mitte linnade valitseja, ja maistele valitsejatele, et nad ei peaks hoolitsema mitte ainult riigi heaolu ja rahu eest, vaid ka oma alamate pääste eest. Pühak on veendunud teoloogide ja õpetatud munkade tähtsas rollis Kiriku elus. Kõikidele meenutab ta pidevalt nende suurt vastutust nii kohaliku kui ka üleilmse Kiriku eest.

Kiriku saladuse seletamisel kasutab Katariina viinapuuaia kujutist. On üks suur viinapuuaed, mis koosneb mitmest väikesest aiast. Väike aed on igaühe töö oma pääste kallal. Suur aed on üleilmne Kirik. Ei piisa ainult oma enda aiaga tegelemisest, vaid on vaja ka valvata, mis juhtub ligimeste aedadega. Samuti, kui ma lasen oma aias umbrohul vohada, siis ka minu naabri aed võib kergesti umbrohust risustatud saada.

Kui Kirikus on kriis, tülid ja lahknemised, siis ei peaks ta olema vähem armastatud, sest siis vajab ta rohkem julget tunnistust ja märterlust kui rahu ajal. Kriisi hetkel on Kirikul vaja tõe tunnistajaid, kes on valmis hülgama mugavust ja rahu, välja kannatama solvanguid ja väljanaermist ja isegi andma oma elu Kristuse Mõrsja teenimisel. Katariina ise ei lasknud vaimul norgu vajuda, kui paljud tema püüdlustest ka ei luhtunud. Ta oli kuni lõpuni veendunud, et see on igal juhul viljakas Kiriku teenimine. Tema meelest teenivad tunnistaja kaotus ja ebaõnnestumine Kiriku kasvamist ja need tugevdavad teda rohkem kui viljatud arutelud ning protestid, milles ei ole tulist armastust.

Kristuse rist on Katariina jaoks Jumala armastuse ning võiduka kannatamise väe õppetool. Ristilt õpetab meid Kristus, mis on lunastamine ja kuidas elada läbi kannatusi. Ta ei vabastanud ei ennast ega meid kannatustest, vaid kasutas neid ja tegi viljakaks. Kristlaste jaoks on kogu Kristuse elu õpetus ja eeskuju. Eeskujuks on ka Kristus, keda piitsutati, kes kandis risti, keda solvasid rahvahulgad ja kes suri ristil. Kristlane peab jäljendama Kristust, et jõuda ühenduseni igavese Isaga. Seega ei saa kristlane hüljata kannatust, alandamist ja tagakiusamist, vaid peab neid vastu võtma ning läbi elama ristilöödud Lunastaja eeskujul.

Püha Katariina järgi on kannatus möödapääsmatu teel päästeni, juhul kui seda elatakse läbi koos Kristusega. Pühak ei soovita kannatusi otsida või neid suurendada, vaid suhtuda neisse, mis on, kui andi, mis võimaldab järgida Kristust ning Temaga ühineda. Jumal saadab kannatusi, et kergendada inimesel alandlikkuses, kannatlikkuses ja armastuses täiuslikumaks saada, et ta saaks sarnasemaks Kristusega. Seepärast ei ole siin maailmas kannatus ainult karistus, vaid eelkõige väljavalituse märk ja pühitsemise vahend. Kannatus annab meile võimaluse hävitada egoistlikke piiranguid, mis hoiavad inimest maa lähedal. Kristus pani kannatuse anumasse igavese elu jõu. Just seepärast ei ületa inimene koos Kristusega kannatades mitte ainult iseennast, vaid isegi oma maised piirid ning aja.

Oma kirjades väljendab Katariina kaastunnet oma sõpradele, sugulastele, lesknaistele ja sõjaohvritele, aga kutsub neid üles lähedasele ühendusele süütult piinatud Jumala Pojaga. Rist on voodi, milles kristlase hing saab puhata, ja laud, mille taga saab ta toitu. Katariina ütles enda kohta, et kannatused olid talle toiduks, pisarad joogiks ja higi palsamiks. Osalemine Kristuse kannatustes annab osalemise Tema auhiilguses. Jumala armastus ei aita mitte ainult taluda kannatust, vaid ka rõõmustada tulevase ülestõusmise üle. Kui kannatust elatakse läbi usus, on selles alati rõõm. Katariina ütles: „Kui te pühas usus püsite, siis teie südamesse ei tule kunagi kurbus.“

Kannatuse – nagu palvegi – saab ohverdada ka teiste inimeste või terve Kiriku eest. Seepärast on Kiriku eest ohverdatud kannatus viljakas Kiriku teenimine. Nii nimetas Katariina Kiriku teenimiseks oma viimast haigust ning piinlemist kirikulõhe pärast. Maailma silmis oli Katariina tegus ainult siis, kui ta palju liikus. Tema enda õpetuse järgi oli ta tegus ja viljakas ka siis, kui ta vaevu jalul püsis. Lisaks oli talle alati tähtsam sisemine kasvamine kui väline aktiivsus, mis oli lihtsalt sisekaemuse ja palve loomulik järeldus.

Püha Katariina kirjutised väljendavad tema tulist armastust Jumala vastu, kuid ka armastust inimeste vastu, kellega ta tahtis jagada rõõmu suhtlemisest Jumalaga. Seepärast me teeme õigesti, kui me võtame pühaku sõnu vastu samas vaimus ja eesmärgil, millega need on öeldud – et saada paremaks, pühamaks ja Jumalale lähedasemaks.

Tekst on koostatud raamatu Św. Katarzyna ze Sieny, Listy Ludmiła Grygiel’i kirjutatud sissejuhatuse alusel.

One thought on “püha Siena Katariina õpetusest

  1. Ilusat püha Siena Katariina päeva!
    Vihma küll sajab, taevas nutab, kuid need on kevadised rõõmupisarad, mis kastavad Jumala viinapuuaeda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga