püha Rosa Limast

Jeesus, Jeesus, olgu Jeesus alati koos minuga.

Püha Rosa  Limast sündis 20. aprillil 1586 ja suri 24. augustil 1617. Ta oli Dominikaani Kolmanda Ordu liige ja esimene Lõuna-Ameerikast pärit pühak, kes kuulutati õndsaks 1667. ja pühakuks 1671. aastal. Ta on Lõuna-Ameerika kaitsepühak. Samuti on tema kaitse all tikkijad, aednikud, lilleseadjad, õmblejad ning inimesed, keda naeruvääristatakse nende jumalakartlikkuse pärast, kes kannatavad perekonnatülide all ja kes võitlevad edevuse vastu. Püha Rosat kujutatakse Jeesuslapsega süles, okaskrooniga, ankruga, ristiga, roosiga või roosikrooniga. Tema mälestuspäev on 23. augustil.

1530. aastate alguses, mitte palju rohkem kui viiskümmend aastat enne Rosa sündimist, tulid esimesed eurooplased Hispaaniast ja Portugalist Lõuna-Ameerikasse. Koos nendega tulid ka vaimulikud viima katoliku usku Uude Maailma. Dominikaanid olid neist esimeste seas. Nad õpetasid, jutlustasid, õppisid kohalikke keeli, püüdsid võita indiaanlaste armastust ning usaldust, ning hakkasid varsti ehitama kirikuid, haiglaid ja koole. Kümme aastat hiljem rajas Hispaania kuningriik Peruu viitsekuningriigi, mille pealinn oli Lima. Seal elasid dominkaanid ja seal jäid paikseks ka Rosa vanemad, Gaspar de Flores, hispaania sõdur, ja Maria de Oliva, kreool, kelles oli inkade verd.

Juhuslikult või pigem ettehoolduslikult ostsid nad dominikaanide käest osa nende aiast, et ehitada sinna oma maja. Kui Rosa sündis, pandi talle tema vanaema järgi nimeks Isabel. Varsti märkas ent tema hoidja ühel hetkel, et lapse nägu muutus roosisarnaseks. See julgustas vanemaid muutma tema nime Rosaks, millega ei olnud rahul Rosa vanaema. Kinnitamise juures antigi talle juba ametlikult nimeks Rosa.

Lapsena näitas Rosa üles märkimisväärset austust ja armastust Jumala vastu ning huvi kõige selle vastu, mis on seotud Temaga. Ühest erilisest juhtumist alates hakkas see silma torkama. Rosal oli kümme venda ja õde, kelle seast paistis ta eriliselt silma oma iluga. Ühel päeval mängis ta koos oma lemmikvenna Hernandoga, kes oli temast poolteist aastat vanem. Nad loopisid üksteist poriga. Äkki sattus osa pori Rosa juustesse, mille peale tüdruk lohutamatult nutma puhkes. Nähes, mis põhjusel õde nutab, noomis tema jumalakartlik vend: „Kui sa oma juuste pärast nutad, siis peaksid teadma, et ilusate juuste pärast on palju hingi põrgus.“ Veidi hiljem lõikas Rosa oma ilusad juuksed ära. Enam ei tahtnud ta meeldida mitte kellelegi peale Jeesuse. See oli tema paljude suretamistegude algus. Hiljem hõõrus ta samal põhjusel oma nägu pipraga, et tema ilu ei tekitaks naistes kadedust ega meestes himu. Koos nende karmide harjutustega hakkas Rosa tihti palvetama ning veetma palju aega Altarisakramendi adoratsioonil. Tuntuks sai ka tema austus Neitsi Maarja ning pühakute vastu.

Lapsepõlvest peale tundis Rosa suurt armastust looduse vastu ning oli tundlik kõige ilusa suhtes. Lühikese aja jooksul õppis ta lillekasvatust ning -seadet, ketramist, kangakudumist, õmblemist ja tikkimist. Sellest sai oluline abi tema perekonnale.

Sel ajal hakkas riigi ja ka perekonna majanduslik olukord halvenema. Seoses sellega mõtlesid Rosa vanemad tütrele mehe leida. Rikas mees oleks parandanud terve perekonna olukorda. Rosa oskused, voorused ja ilu tegid temast väärtusliku pruudi. Tema aga on juba ostustanud olla kogu elu üksinda Jumala pärast. Algas pidev tüli vanematega. Kui Rosa lükkas kõrvale ühe rikka poissmehe lähenemiskatsed, siis tema perekond vihastas nii, et Rosa pihiisad pidid sekkuma ning perekonnaliikmeid rahustama.

Varakult ilmus Rosale mõte kloostrisse astuda. Selleks oli erinevaid võimalusi (frantsiskaani või karmeliidi nunnad) ja Rosa arutas, millist ordut valida. Kui ta oli juba teel augustiini nunnade poole, astus ta hetkeks Dominikaani Roosipärja Emanda kabelisse, et palvetada lootuses saada Jumalalt kinnitust oma otsuse kohta. Palvetamist lõpetades juhtus nii, et Rosa ei saanud tõusta. Sel samal hetkel ilmutas talle Neitsi Maarja, et Rosa ei peaks astuma kloostrisse, vaid püha Dominicuse kolmandasse ordusse. Rosa tõotas siis minna tagasi koju ning teenida oma ema. Alles pärast seda sai ta uuesti liikuda. See tähendas, et Rosa elu pidi kulgema tema perekonna juures, vaatamata kõigile raskustele, mis olid sellega seotud. Niimoodi sai Rosa Dominikaani Kolmanda Ordu liikmeks ja hakkas kandma ordurüüd. Oma eeskujuks ning vaimseks õeks valis ta püha Siena Katariina.

Vend Hernando abil ehitas Rosa vanemate aeda „erakla“, kus ta veetis palju aega palvetades. Tema suretamised hakkasid kasvasma. Rosa kandis sageli peas hõbekrooni, milles Issanda okaskrooni meenutuseks olid teravad ogad. Peale selle piitsutas ta end kolm korda päevas, kandis karedat jõhvsärki ning vedas rasket puuristi mööda aeda ringi. Ta hõõrus oma huuled marraskile ning näris kibedaid maarohtusid, et suretada oma maitsmismeelt. Nii söömine kui magamine olid äärmiselt napiks jäänud. Kui ta ei suutnud enam püsti seista, siis puhkas ta klaasi- ja potikildudest, kividest ja okastest voodis, mille ta enda jaoks meisterdas. Ta tunnistas, et mõte sinna pikali heita pani ta hirmust värisema.

Loomulikult mõjus selline eluviis tervisele. Rosa sai astma, reuma ja palaviku, kuid talus seda täiesti kurtmatult. Tema kombed vihastasid ta perekonda, kes eelistas, et nende tütar järgiks pühaduse tavalisemaid ja vastuvõetavamaid teid. Lõpuks, kui Rosa hakkas rääkima nägemustest, ilmutustest, külastustest ja häältest, mõistsid nad ta patukahetsusviise hukka rohkem kui kunagi varem. Rosa talus nende hukkamõistu erilise kannatlikusega ja sai vaimselt tugevamaks. Kõik oma suretamised, ohverdused ning palved tõi ta lepituseks Jumala solvamise eest, oma maa ebajumalate kummardamise eest, patuste pöördumiseks ning puhastustules olevate hingede eest.

Askeetlik elu ei seganud Rosal teiste inimeste, eelkõige vaeste, tihti indiaanlaste vajaduste nägemist ja nende aitamist. Sageli juhtus, et ta tõi haigeid inimesi endale koju, et nende eest paremini hoolitseda.

Rosa pühaduse vilju saame näha ka väikestes asjades. Kõige parem näide oleks sääsed. Tema eraklas meeldis neile väga. Nad tulid sinna hea meelega, sest koht oli niiske ja varjuline. Kui Rosa seal oli, ei teinud sääsed talle midagi. Kui eraklasse astus aga keegi teine, hakkasid sääsed kohe ahnelt külalist ründama. Kõik imestasid, et Rosat sääsed ei hammustanud. Selle peale ta vastas: „Ma astusin sääskedega sõprussuhetesse. Me leppisime kokku, et ei tee üksteisele liiga. Me ei otsustanud mitte ainult seda, et elame rahus ühe katuse all, vaid ka seda, et nad aitavad mind oma jõu kohaselt Jumalat kiita.“ Ühel päeval külastas Rosat dominikaaniõde Katariina ja end sääskede eest kaitstes lõi ühe maha. „Mida sa teed?“ küsis Rosa. „Sa tapad minu külalisi?“ – „Ütle pigem vaenlasi, mitte külalisi!“ Rosa vastas: „Mitte midagi ju ei juhtunud, et see loom jõi natuke verd. Meie Looja toidab meid nii palju kordi oma verega. Aga kui sa jätad tulevikus minu sääsed rahule, siis ma tõotan sulle, et ka nemad elavad sinuga rahus.“ Ja nii juhtuski.

Viisteist aastat kannatas Rosa lähedaste hukkamõistu ning tagakiusamist, samuti veel karmimat hingelise mahajäetuse katsumust. Lõpupoole tegid niihästi preestid kui ka arstid uuringuid, mis viisid selgelt selleni, et tema kogemusi hakati tõepoolest üleloomulikuks pidama.

Oma surmale, mille päeva ta ette nägi, läks Rosa vastu rõõmsa ja kerge südamega. Püha Bartolomeuse päeva eelõhtul palus ta õnnistust oma pihiisa käest. Kuna preestril oli kiire laudesele jõuda, tahtis ta teda õnnistada järgmisel päeval. Rosa vastas, et püha Bartolomeuse kirikupüha pühitseb ta juba taevas. Hetk enne surma palus ta venda võtta ära padi oma pea alt, et olla sarnane Jeesusele ristil. Tema viimased sõnad olid esimene palve, mille ta oli elus õppinud: „Jeesus, Jeesus, olgu Jeesus alati koos minuga.“

 

 

Kasutatud kirjandus:

Ronald J. Morgan: Spanish American Saints and the Rhetoric of Identity, 1600-1810, The University of Arizona Press, 2002.

Jacek Salij OP: Legendy dominikańskie, Poznań 2002.  http://dominikanie.pl/zakon/historia/legendy/news_id,22,sw_roza_z_limy_8224_1617_.html

http://www.newadvent.org/cathen/13192c.htm

http://www.ewtn.com/library/MARY/ROSE.htm

http://en.wikipedia.org/wiki/Rose_of_Lima

http://www.lasculturas.com/aa/bio/bioStRose.htm

http://www.catholickingdom.com/Monastery/Lives%20of%20the%20Saints/Lives_Texts/Female/Rose%20of%20Lima.html

One thought on “püha Rosa Limast

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga