püha Raimond Penyafortist

Raimond Penyafortist (katalaani keeles: Ramon de Penyafort) sündis umbes 1175 Penyaforti lossis, Kataloonias. Raimond õppis Barcelonas filosoofiat ja Bolognas õigusteadusi. Seejärel sai temast aastal 1195 kanoonilise õiguse professor (20-aastaselt). Oma õpingud lõpetas ta aastal 1210 Bolognas (35-aastaselt), ta oli seal ka 3 aastat kanoonilise õiguse õppejõud. Ta avaldas traktaadi ehk teadusliku uurimuse kirikliku õigusemõistmise kohta. Seda hoitakse siiani Vatikani raamatukogus.

KANOONIK JA MUNK

1220 pöördus Raimond tagasi kodumaale. Temast sai Barcelona katedraali kanoonik. Kaks aastat hiljem koostas ta Jumalaema käsul Mercedarie ordu põhikirja püha Petrus Nolascusè jaoks. Ordu eesmärgiks oli vangide vabaksostmine muhameedlaste käest, nende vangistusest. Selle ordu, Saksamaal nimetati teda ka “Armu Ordu”, moodustasid tsölibaadis elavad munkrüütlid ja munkpreestrid. Nad jutlustasid ja korjasid raha, et vange vabaks osta. Nad saatsid erilisi orduliikmeid, niinimetatud Redemptores “Lunastajad, vabastajad, päästjad” moslemite juurde, et kristlikke orje vabaks osta.

Bologna dominikaanide kloostriülema, prior Reginaldi jutlused olid köitnud Raimondi tähelepanu, samuti ka dominiiklaste ordu ise. Ja kui ta aastal 1222 pöördus tagasi Barcelonasse (47-aastaselt), siis ühines ta dominikaanidega.

Pärast oma noviitsiaega, aastatel 1223-1229 õpetas ta oma ordu koolides. Orduülema palvel avaldas Raimond oma Summa Casuum (juriidiliste juhtumite kogum). Aastal 1230 (Raimond 55-aastane) kutsub paavst Gregorius IX (1227-1241) ta Rooma. Olles ise seaduseandja ja soovides oma autoriteeti tugevdada, laskis Gregorius IX aastatel 1230-1234 Penyaforti Raimondil kokku panna dekretaalia, st köite paavsti dekreete. Aga ka need dekreedid, mis olid kogunenud eelnevate sajandite jooksul, tuli Raimondil nüüd läbi vaadata ja süstematiseerida.

Niisiis koostas Raimond dekreetide kogumiku, mis sai aluseks kiriklikule õigusemõistmisele – “Liber Extra”. Oma bullas “Rex pacificus” 5. sept. 1234 annab paavst kõigile kiriku õigusteadlastele korralduse kasutada ainult seda tööd, kuna nüüdsest jääb see õigusemõistmise  põhialuseks. Paavst saatis “Liber Extra” ka õppematerjaliks Bologna ülikoolile. Peatükk X 5,7, nimega De Hereticis sisaldas õiguslikku alust hereetikute jälitamiseks (tagakiusamiseks), teksti, mis kuni aastani 1917 pidi jääma kehtivaks katoliku kiriku kirikuõiguse osaks. Nende ettevõtmistega lõi Gregorius IX aluse tollele institutsioonile, mis pidi tuntuks saama kui püha inkvisitsioon, kuigi ta ise neid üksnes ajutisteks toiminguteks võis pidada, võitlemaks päevakorral olevate teravate probleemidega.

Aga veel laiema leviku osalliseks kui „Libera Extra“  sai Penyaforti Raimondi teos pihiisade jaoks “Summa de paenitentia et matrimonio” (Kokkuvõte patukahetsuse ja abielu küsimustest) aastast 1238. Ta oli siis 63-aastane.

ORDUKINDRAL

Raimond lükkas tagasi oma määramise Tarragona peapiiskopiks paavsti poolt. Pärast tagasipöördumist Hispaaniasse sai temast aastal 1238 (63-a) ordukindral. Kaks aastat hiljem, ta siiski loobus sellest ülesandest ja vastutusest.

Oma ametiajal avaldas ta ümbertöötatud versiooni dominiiklaste ordu põhikirjast. Tema õhutusel kirjutas Aquino Thomas oma teose “Summa contra gentiles” (Summa paganate vastu), milles ta mõistuse argumentide abil püüab ümber lükata muhameedlaste ja paganate mittekristliku filosoofia.

1238-1240 oli Raimond dominiiklaste ordu ülem – niisiis püha Dominicuse teine ametijärglane. Oma ametiajal ühendas ta üheks koguks ja süstematiseeris ordu põhikirja. Ordu kõikide reformide eesmärgiks oli ikka ja jälle sellest põhikirjast kinnipidamine.

Aastal 1242 (ta oli 67-aastane) andis Aragoonia kuningas välja misjonimääruse. Selle ajendiks võis olla Penyaforti Raimondi soovitus. See kohustas muhameedlasi ja juute reeglipäraselt [kristlikke] jutlusi kuulama. Eesmärk oli tuua nad katoliku usu juurde. Raimond mõjutas ka kuningat, et too laseks inkvisitsioonil toimida oma kuningriigis.

KUNINGA NÕUANDJA

1242 pöördus Raimond tagasi Barcelonasse, temast sai Aragoonia kuninga Jakob I Vallutaja (1213-1276) nõuandja. See kuningas ühendas Mallorca (1229-1230), Menorca (1232), Ibiza (1235) ja Valencia (1232-1238) Aragooniaga. Kuna ta oli aga liiga kütkestatud ühest konkubiinist, abielunaisest, siis protestiks tahtis Raimond ühel peatumisel Mallorcal kuningast lahkuda. Kuningas keelas seda. Siis, nagu jutustab legend, purjetas Raimond oma mustal mantlil saarelt ära maismaale, Barcelonasse. Kuningas järgnes laeval pühakule ja alistus tema nõuandele.

JUUTIDE JA MOSLEMITE MISJON

Penyaforti Raimond koos frantsiskaanide kolmanda ordu liikme Lullusega astusid välja misjoni eest juutide ja moslemite ristiusustamiseks. Paljudes dominiiklaste ordu kloostrites viidi Raimondi initsiatiivil sisse araabia ja heebrea keele õpetus. Juba aastal 1256 teatas Penyaforti Raimond 10 000-st ristitud saratseenist (ta oli siis 81-aastane).

Pärast Raimondi surma viis seda tööd edasi Raimundus Lullus, sünd.1232 või 1233 Mallorcal (Raimundist 58 aastat noorem mees).

Raimundi suur soov ja palve oli Jumalaema Maria austamine. Oma kaasaegsete hulgas oli ta  äärmiselt lugupeetud. Tema õpetatust ja tarkust ülistas ja kiitis kogu kristlaskond.

SURM JA AUSTAMINE

Raimund oli umbes 100 aasta vanune kui ta suri Barcelonas 6. jaanuaril 1275, kurnatud pihtide kuulamisest, töödest ja haigustest. Öeldavasti toimusid tema haual mõned imed: nii olevat tolm, mis tema hauast varises, aidanud kaasa paljude haigete tervenemisele.

Raimond maeti Barcelona katedraali. Paavst Clemens VIII nimetas ta 29. aprillil 1601 pühakuks. Ta on kirikuõiguse õpetlaste patroon, samuti advokaatide, riigivolinike, kaitsjate ja meditsiinilise kirjanduse raamatukoguhoidjate kaitsepühak.

One thought on “püha Raimond Penyafortist

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga