õnnis Raimondo di Capua

Raimondo della Vigna sündis 1330. aasta paiku Capuas, mis kuulus sel ajal Napoli kuningriiki. Ta pärines tuntud perekonnast – tema esiisa, keiser Federico II kantslerit ja sekretäri Pietro della Vignat on maininud Dante oma “Jumalikus komöödias”.

1350. aastal, kui õppis ta õigusteadust, Pühakirja ja patroloogiat läänemaailma vanimas, 1088. aastal asutatud Bologna ülikoolis, astus ta dominikaani ordusse. Aastaid hiljem avaldas ta, et tegi selle sammu nägemuse mõjul pühast Dominicusest, kui ta palvetas tema haua juures Bolognas.

Vaatamata nõrgale tervisele, tõusis ta ordus silmapaistvale kohale ja oli kakskümmend viis aastat Roomas, Firenzes ja Sienas õpetaja ja vaimulik juht.

Kõigepealt määrati ta Montepulciano dominikaani nunnakloostrisse kaplaniks, kus ta kirjutas selle endise ülema, umbes 50 aastat tagasi surnud ema, püha Agnese eluloo.

Seejärel sai tema peatuspaigaks Rooma, kus ta valiti prioriks Santa Maria Sopra Minerva kloostri vendadele. Ta oli õpetaja Firenzes Santa Maria Novellas.

1374. aastal saatis ordukindralRaimondo Siena dominikaani kloostrisseõppetöö juhatajaks ja Pühakirja lektoriks. Samuti määras kindral Raimondo Siena püha Katariina pihiisaks ja vaimseks juhendajaks.

Esimest korda kohtas Raimondo püha Katariinat Ristija Johannese pühal, kui Katariina oli missal, mida Raimondo pühitses. Selle missa ajalpalvetas Katariina tuliselt selle eest, et Jumal annaks talle vaimse juhendaja, kes mõistaks tema erilist missiooni, millele ta oli kutsutud ja juhiks teda kindlalt raskel ja üksildasel teel, mille Jumal oli tema jaoks määranud. Siis kuulis Katariina sisehäält: “See on minu armastatud teener. See on tema, kelle kätte tahan ma sind usaldada.” Pärast missat läks Katariina Raimondo juurde ja rääkis talle oma loo.

Raimondo oli ettevaatlik, kaalutlev mees ja alguses oli tal Katariina suhtes kahtlusi, kui ta nägi tema ebaharilikku iseloomu ja tugevaid tundeid. Edasine tutvus temaga veenis aga Raimondot, et Katariina oligi väga püha naine. Raimondo lubas tal Altarisakramenti vastu võtta nii tihti, kui ta tahtis, ja see tegi Katariina väga õnnelikuks.

Täielikult hakkas Raimondo oma hoolealust usaldama Musta Surma, katku ajal. Nad töötasid koos katkuohvreid aidates. Ühel päeval kukkus Raimondo ise haiguse all kokku. Katariina jõudis tema voodi äärde, kui Raimondo oli juba teadvusetu ja ilmselt suremas. Katariina palvetas poolteist tundi, kuni haige avas silmad ja näitas esimesi paranemise märke. Raimondo teadis, et ta oli olnud surma lävel ja et Katariina palved olid ta tagasi toonud. Seda enam arenes nende vahel soe ja sügav vaimne sõprus. Raimondo tahtis kõike, mida ta pühakust teadis, teistele edasi anda. Hiljem kirjutas ta tähelepanuväärse Siena püha Katariina eluloo, mis on siiani kõige tähtsam allikas pühaku elu kohta.

Raimondo oli Katariina pihiisa pühaku elu kuue viimase aasta jooksul. Neli aastat saatis ta Katariinat kõigil tema reisidel. Ta aitas teda rasketes poliitilistes ülesannetes ja apostellikes ettevõtmistes. Katariina tunnistas, et Raimondo andis talle kallis (dolce) Maarja. Ta nimetas teda oma hinge isaks või armastatud pojaks. Katariina võttis tema nõu kuulda ja oli talle kuulekas, kuid samuti noomis teda rangelt ja käskis vastuvaidlemist talumata. Raimondo teenis ja toetas omakorda suure alandlikkuse ning peenetundelisusega oma ebaharilikku pihilist ja tõmbus ise tavaliselt varju.

Kui katkuepideemia oli möödas, oli Katariina suurim soov, et ammuigatsetud ristisõda Püha Maa vabastamiseks teoks saaks. Paavst võttis ette mitmeid samme selle algatamiseks ja palus abi ristisõja mõtte levitamisele. Katariina võttis seda palvet sõna-sõnaliselt. Ta kirjutas muuhulgas kurikuulsale Itaalia vetes tegutsevale inglise piraadile John Hackwoodile, paludes temalt abi, et ta annaks oma jõud sel puhul Jumala teenistusse. Raimondol oli delikaatne ülesanne kiri mereröövlile isiklikult kohale toimetada.

Ristisõja-kampaania jäi lühikeseks Firenze ja Toskaana Liiga paavstivastase mässu tõttu. Gregorius XI Avignionis resideerumise ajal olid Prantsusmaal ja Itaalias puhkenud rahutused. Katariina ja Raimondo leidsid, et paavst peab Rooma tagasi pöörduma ning selle ettevalmistamiseks püüdsid nad Itaalias rahu kehtestada. Raimondo käis Katariina ja paavsti vahendajana Avignionis.

1377. aastal tuligi paavst lõpuks Igavesse Linna tagasi, kuid suri juba järgmisel aastal. Prantsuse kardinalidid, kes esiteks olid valinud uueks paavstiks Urbanus VI, kuulutasid äkki, et Urbanuse valimine oli kehtetu ning valisid paavstiks Prantsuse kardinali Clemens VII. Sellega algas suur Lääne kirikulõhe, ühe paavstiga Roomas ja teisega Avignionis, mis kestis 39 aastat. Raimondo ja Katariina seisid kindlalt Rooma paavsti, Urbanus VI poolel. Paavst saatis Raimondo Prantsusmaale, et see võidaks kuninga Avignoni antipaavsti poolelt enda poolele. Paraku ei lasknud antipaavsti pooldajatest sõdurid teda üle Prantsusmaa piiri. Kui ta sellest Katariinale teatas, avaldas too talle vaevu kaastunnet ja andis tugevalt mõista, et Raimondo polnud piisavalt julge. Ta üritas uuesti, kuid samuti edutult.

Tol ajal saadetud Katariina kiri Raimondole näitab, kui vahetu oli nende suhe: „Sulle paistis, et su peale pandi nii suur koorem, et sa ei suuda seda kanda. (…) Sa arvasid, et minu armastus sinu vastu ning side sinuga nõrgenes. Sa ei märganud, et minus hoopis kasvas see, mis sinus on kahanenud (…) Sa oskasid leida viisi, kuidas oma koorem maha visata. Sa oled oma ebaustavuse alastuse katnud ettekäänete räbalatega. (…) Kui sa oleksid olnud ustav, isa, siis sa ei oleks kõndinud taaruval sammul, sa ei oleks Jumala ja minu ees hirmust värisenud, vaid sa oleksid läinud edasi kui ustav ja kuulekas poeg ja teinud seda, mida saab teha. Minu kallis isa, kui sa ei saa minna püsti, siis mine neljakäpakil, kui ei saa minna ordurüüs, siis mine palveränduri riietes, kui sul on raha otsas, siis palu almust.“

Ometi lisas Katariina kirja lõpus: „Mina aga palun sinult, isa, õnnistust ja andestust kõikide nende sõnade eest, mis ei suurenda Jumala au ega väljenda sulle võlgnetavat austust. Olgu armastus mulle õigustuseks.“

Kui meenutada, et Raimondol oli muudki tööd peale oma etteaimamatu pihilise juhendamise, saab selgeks, kui palju tegemist tal oli. Mõned inimesed murdusid töökoorma all, mida Katariina oma lähedastele nii reipalt jagas. Raimondo pidi pidevalt vastu võtma pihilisi, keda Katariina talle saatis, seega oli ta tööst nii koormatud, et vaevu leidus aega einet võtta.

1377. aastal valiti Raimondo jälle Rooma Minerva kloostri prioriks. Kaks aastat hiljem omistati talle teoloogia magistri kraad.

28. aprillil 1380 Genovas ristisõjast jutlustades kuulis Raimondo häält: „Öelge talle, et ta kunagi ei kaotaks julgust. Ma jään temaga igas hädaohus. Kui ta kukub, aitan ma ta jälle püsti.” Mõni päev hiljem sai Raimondo kurva uudise, et Katariina oli Roomas surnud ning oli enne surma lausunud ümberolijatele täpselt samad sõnad, mida tema just sel päeval kuulis.

Mõni nädal pärast Katariina surma valisid need dominikaanid, kes olid jäänud ustavaks Rooma paavstile, Raimondo ordukindraliks. Ta oli selles ametis 19 aastat, elu lõpuni.

Katariinast inspireerituna võttis Raimondo endale esimese ülesandena orduelu reformimise, võttes eeskuju frantsiskaanidelt. XIV sajandi alguseks oli ordu kaotanud paljutki oma algsest distsipliinist, muuhulgas vaesuse osas. Sellele aitasid kaasa katkuõudused ning kirikulõhe. Sajandi lõpupoole tekkis ordus reformimeelne liikumine, mis püüdis taastada ordureeglitest kinnipidamist algsete põhimõtete ja dokumentide järgi. Raimondo oli selle liikumise tuline pooldaja. Raskes ettevõttes leidis ta kaastöötajaid vendade hulgast.

Üks nendest, Preisi Konrad, Kölnist pärit dominikaan, tegi 1388. aastal Viini üldkapiitlil Raimondole ettepaneku, et ordu igas provintsis oleks vähemalt üks maja, kus peetakse ordureeglitest täpselt kinni. Raimondo nõustus hea meelega ja toetas palavalt selle mõtte elluviimist. Määrati, et igas kloostris peaks elama 12 venda, kes oleksid suutelised kinni pidama rangest reformipraktikast. Nendesse kloostritesse peaks saadetama ainult neid vendi, kes sellega nõus on. Järgmisel aastal rajatigi esimene taoline klooster Kolmaris Alsassis. Varsti lisandusid teised kloostrid Saksamaal ja hiljem Itaalias Katariina õpilaste mõjul ja juhtimisel. Mõned sellesuunalised püüdlused kukkusid aga läbi.

Raimondo sõnadest näeme, milline oli tema kavatsus: „Ma lubasin, mida nad otsisid, kavatsusega, et hiljem, kui nad on ordureeglikohases eluviisis [millele panid aluse pühad isad] kinnistunud, saata nad laiali erinevatesse kloostritesse, et nad võiksid olla juuretiseks teistele, ja nii saaks kogu ordu tugevamaks ja reformitud ilma igasuguse sunduseta, asendades laialisaadetud samas kloostris teistega, kes õpivad täiuslikult ordureeglitest kinni pidama, ja saata pärast väljaõpet ka nemad laiali nagu eelnevadki.“

Dominikaani ordu juhtimine muutus tugevamaks ning see ei lagunenud kunagi üksikuteks eraldiseisvateks ordudeks nagu frantsiskaanid, karmeliidid jt. Ordu reformimist peetakse nii tähtsaks, et Raimondole viidatakse mõnikord isegi kui dominikaani ordu teisele rajajale. 

Raimondo vaimsusest paistab eriti selgelt välja tema alandlikkus. Seda on näha sellest, kui leebelt ta võttis vastu ka teravaid Katariina sõnu. Peale selle leiame alandlikkust Raimondo enda sõnadest kirjas vendadele, kes on hakanud elama reformitud kloostrites:

Ma ei taha, et te oleksite sellepärast uhked ega vaataks ülevalt alla teistele, kes elavad teisel viisil. Jumal on võimeline ka neile Püha Vaimu andma. Võib olla meeldivad nemad Jumalale rohkem kui teie. Me teame, et kui füüsilisel treenimisel on mõningane väärtus, siis vagadus on väärtuslik igal viisil. Kui teistel on rohkem vagadust samal ajal, kui nad naudivad liha ja veini, siis Jumala silmis on nad kindlasti paremad kui teie, sest Jumala riik ei seisne söögis ja joogis, vaid Jumala ja ligimese armastuses. Ma ei taha, et te arvaksite, et olete paremad kui teised, vaid pigem madalamad kui kõik. Pidage end nõrgaks ja haiglaseks, sest teil on vaja abi, mida teised ei vaja. Sest kui liha ja veiniga ma armastan Jumalat ja ligimest õige ja helde südamega, kuid teie ilma nendeta põlgate oma ligimest, siis ei sobi Jumala silmis teie keeldumine nendest asjadest kokku minu pidutsemisega. (…) Mu vennad, hoiduge kiitlemis- ja oma hea-nime-pärast-muretsemise-koletisest, sest nad hävitavad ja nõrgedavad iga head tööd. (…) Ma ei karda teiega seoses midagi rohkem kui seda katku, seda metsikut koletist. (…) Teie peaksite tundma sedasama kartust ja paluma Jumalat, et Ta annaks teile alandlikkuse vaimu.“

Raimondo suri 5. oktoobril 1399 Nürnbergis 69-aastaselt. Hiljem viidi ta maised jäänused Napolisse San Domenico Maggiore kirikusse. 500 aastat hiljem, 1899, kuulutas paavst Leo XIII ta õndsaks. Tema mälestuspäev on 5. oktoobril.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga