püha Pius V

Püha Pius V (Antonio Ghislieri, ordunimega Michele) sündis 17. jaanuaril 1504. aastal Boscos Piemonte maakonnas Itaalias.

Tema vanemad Paolo Ghislieri ja Domenica Augeria olid vaesunud aadlikud ega saanud oma pojale haridust anda. Seega pidi ta lambaid karjatama, otsekui oma tulevase ameti endena. Juba esimestel eluaastatel õpetati teda olema jumalakartlik ja sellest ei taganenud ta kunagi. Ta oli teadlik, et nõrgad püüdlused ei vii kunagi tõelise vooruseni, sest nad annavad varem või hiljem järele kuradi rünnakutele. Innukus seevastu ületab kõik takistused.

Kui ta oli neljateistaastane, astus ta ühe Bosco elaniku abiga Voghera dominikaanide kloostrikooli. Aasta hiljem, pärast selle lõpetamist, sai temast dominikaan. Novitsiaat kulges Vigevanos. Noore noviitsi palav soov oli ületada kõiki alandlikkuses, tagasihoidlikkuses, suretamisharjutustes, kuulekuses ja harduses. Vend Michele ei seadnud piire palavale igatsusele meeldida Jumalale ja täita Tema püha tahet kõige täiuslikumal viisil. Novitsiaat lõppes ta 1521. aastal ja seitsmeteistaastasena andis igavesed tõotused.

Tema teoloogiaõpingud toimusid Bolognas ja Genovas. Õpingutele lisandusid pühendunud palved, paast, meeleparanduse ja ligimesearmastuse harjutused. Pärast päevaväsimust leidis ta puhkust ja lohutust pisaraid valades ja hardalt palvetades või mediteerides mitmeid tunde kirikus altari ees või oma kongis. Saanud pikal ja tulisel rekollektsioonil ettevalmistuse, pühitseti ta kahekümne nelja aastaselt preestriks. Vigevano, Soncino ja Alba kloostrites oli ta teoloogialektor. Kuusteist aastat õpetas ta filosoofiat ja teoloogiat. Samal ajal sai temast noviitside ülem, kes kasvatas noori vendi jumalakartlikuks. Peale selle oli ta paljude kloostrite ülem. Kõiges selles püüdis ta elavdada ordu asutaja vaimu. Vabana võimujanust, ei olnud ta kunagi nõus oma prioriks valimisega. See käis alati sunni ja pisaratega. Kui ta aga juba oli prioriameti vastu võtnud, ei lubanud ta kellelgi koorist puududa ega lahkuda kloostrist ilma pakilise vajaduseta. Pidevaid palveid ja õpinguid pidas ta topelthingamiseks, millest orduinimesed ammutavad vaimulikku toitu, mis hoiab neid jumalaarmastuses ning maailmapõlguses.

Reisides ei tahtnud ta osta teist mantlit, et kaitsta end vihma eest, öeldes, et vaesed evangeeliumijärgijad peavad rahulduma vaid ühega. Ta tavatses reisida jalgsi, keskendumises ja ranges vaikuses, avades oma suu vaid selleks, et öelda kaaslastele midagi Jumala kohta.

Samal sajandil levis Euroopas protestantlik reformatsioon, eelkõige Põhja-Euroopas. Üks olukorda raskendavatest asjaoludest oli Kiriku, sealhulgas paavsti valitsemisviis. Rooma piiskopid olid asjatundjad kunstivallas, seda mõnikord aga lammaste vaimsete vajaduste arvelt. Kiriku vastus kriisile oli Tridenti Kirikukogu (1545-1563). Kirikukogu jooksul määras paavst Paulus III igasse piiskopkonda Rooma inkvisiitori. Arvatavasti pidi isa Michele olema väga innukas, sest temast sai paavsti inkvisiitori vikaar Padovas. Inkvisiitori ülesanne oli avaliku õpetuse uurimine, et oleks teada, kas see on Kiriku õpetusega kooskõlas. Seega oli inkvisiitoriamet seotud intetellektuaalse tööga. Kiiresti sai temast Pavia inkvisiitor ning veidi hiljem Como ja Bergamo piiskopkonna inkvisiitor. Kardinal Pietro Carafa soovitusel määrati ta Rooma ringkonna inkvisiitoriks.

Mõni aasta hiljem valiti kardinal Pietro Carafa paavstiks, kes võttis endale nimeks Paulus IV. Kuna ta oli Rooma kuuria reformi poolt, kutsus ta selle läbiviimiseks isa Michele Rooma. Samal, 1556. aastal, lasi paavst ta piikopiks pühitseda, andes talle piiskopkonna paavstiriigis. Ka seekord ei aidanud vastutõrkumine ja pisarad. Tema hoole all sai piiskopkond uue näo. Aasta hiljem tõsteti ta kardinaliseisusesse. Ja järgmisel aastal usaldati talle kogu Kiriku inkvisiitoriamet. Tema ametiau ei põhjustanud mingeid muutusi tema mööblis, menüüs, paastumises ega harduses. Oma väheste hädavajalike teenijate valikul oli ta äärmiselt ettevaatlik, võttes vastu vaid kõige jumalakartlikumaid, kellesse ta suhtus pigem kui oma lastesse.

Ehkki Paulus IV oli Michele suur toetaja, tekkis nende vahel tõsine tüli. Paavst oli tugeva valitsuse pooldaja ja ortodokssuse osas järeleandmatu. Seepärast andis ta inkvisiitoritele korralduse, et nad uuendustes kahtlustatavate suhtes oleksid halastamatud. See oli seotud sellega, et vigade pooldajaid oli isegi vaimulike hulgas. Seevastu oli kardinal Ghislieril õrnem taktika: veenmine, noomimine ja kõige leebemad karistused. Näiteks vabastas ta hereesiakahtlustuse alt kardinal Morone ning lasi vanglast välja tuua Toledo peapiiskopi, Bartolomé Carranza, keda kahtlustati hereesia soosimises. Seda kuuldes heitis range paavst kardinal Michelele ette, et tema leebus teeb hereetikud liiga julgeks. Mindi isegi nii kaugele, et paavst ütles talle otse, et ta ei vääri kardinalipurpurit ning ähvardas teda Püha Ingli kindlusesse Roomas vangi panna.

Paulus IV järeltulija Pius IV eemaldas Michele kogu Kiriku inikvisiitori ametist ning viis ta Roomast üle Mondovi piiskopkonda. Tuli välja, et ka seda piiskopkonda ründasid hereetiliste uuenduste idud. Samuti olid sõjad viinud kohaliku kiriku haletsusväärsesse olukorda. Innukas piiskop püüdis igal moel äralangenuid Kirikusse tagasi tuua. Julgustuste ning pingutustega taastas ta rahu ja ühtsuse, lõpetas kuritarvitused ning kirik sai uue hiilguse. Siiski vältis piiskop drastilisi, jõulisi vahedeid.

1565. detsembris suri paavst Pius IV. Järgmise aasta jaanuaris valiti rigoristliku rühmituse juhi, püha kardinali Carlo Borromeo mõjul uueks paavstiks kardinal Michele Ghislieri. Kõik olid valikuga rahul peale vastse paavsti enda, kes oli asjatult püüdnud sellele pisarate ja palvetega vastu seista. Ainult kartusest Jumala tahtele vastu hakata andis ta lõpuks oma nõusoleku ja võttis nimeks Pius V. Kingituste asemel, mida paavstid kroonimispidustustel rahvale tavaliselt jagasid, andis ta vaestele haiglates ja mujal almuseid. Samuti saatis ta linna vaesematele kloostritele suuri summasid, mida tavaliselt kasutati tseremoonial osalevatele kardinalidele, saadikutele ja kõrgetele isandatele meelelahutuste pakkumiseks.

Esimese sammuna otsustas uus paavst korraldada asjad majas, riigis ja ühiskonnas, nii et nad võiksid olla vooruste eeskujuks, ärgitades ka kardinale seda sama tegema. Ta keelas näiteks metsloomade avaliku näitamise, sest nad muutsid inimesed ebainimlikuks. Paavst andis välja väga karme määrusi liialduste vastu kõrtsides ja teise inimese hea nime halvustamise vastu avalikel kogunemistel. Ta taastas seaduste täpse täitmise. Pius pagendas Roomast arvukalt langenud naisi ja ajas osa neist äärelinna, ähvardades neid kehalise karistusega, kui nad peaksid mujal oma nägu näitama.

Kord kuus võttis Pius vastu kaebusi kohtu ja paavsti ametnike otsuste kohta ning hüvitas tehtud kahju. Kaks korda nädalas võttis ta vastu vaeste inimeste kaebusi. Sel ajal kasvas paavstiriigis röövlite tegevus, millega Pius V innukalt võitles ja suutis sellele piiri panna.

Paavst pühitses iga päev Missat, olles tavaliselt pisarates. Ta pidas iga päev kaks meditatsiooni põlvili krutsifiksi ees ja kutsus teisi palvetama tema lohutuseks ja toetuseks keset kiireid asjatoimetusi. Tema õrnus vaeste vastu ja heategevus oli kirjeldamatu. Kõige suuremat imetlust tekitas aga tema siiras ja sügav alandlikkus. Üks inglise protestant pöördus, kui nägi paavsti suudlemas haavu ühe vaese mehe jalgadel. Isegi haigus ei saanud takistada teda paastumast ja distsipliini hoidmast.

Eelkõige aga hakkas Pius V ellu viima Tridenti Kirikukogu (mis lõppes kolm aastat enne tema pontifikaadi algust) ostuseid. Ta pööras erilist tähelepanu sellele, et kirikuametitesse lastaks ainult kõige auväärsemaid inimesi. Seega heitis ta otsustavalt kõrvale perekondliku, diplomaatilise või poliitilise tausta. Samuti viis ta lõpule reformid Rooma kuurias. Paavst taastas korra erinevates kuuria kongregatsioonides ja lõi uusi: Tridenti Kirikukogu otsuste tõlgendamise kongragatsiooni ja Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni. Pius eemaldas ametist sinna halva käitumise tõttu sobimatud inimesed. Ta keelas piiskoppidel pikemaks ajaks piiskopkonnast lahkuda. Sama – koguduse piirides – käis kogudusepreestrite kohta. Ta käskis piiskoppidel regulaarselt kogudusi külastada. Et tõsta paavstiriigi vaimulike õpetuslikku ja moraalset taset, käskis paavst, et kleerikud õpiksid Rooma Kolleegiumis, mille ta usaldas jesuiitidele. Samuti soovitas ta tungivalt, et igal piiskopkonnal oleks oma seminar.

Pius V määras apostellikud visitaatorid, kes peaksid järele vaatama, et kirikukogu otsused oleksid kõikides riikides ellu viidud. Üks uue paavsti esimestest sammudest oli kardinalide kolleegiumi täiendamine inimestega, kes olid õiglased ja täiesti Kiriku missioonile pühendunud.

Kui oli vaja, siis oskas Pius V teha ka radikaalseid otsuseid. Kui näiteks humiliaatide ordu ei tahtnud alluda paavsti korraldustele, siis saatis paavst ordu laiali.

Et võita õigeusklike kreeklaste poolehoidu, kuulutas paavst Kiriku doktoriks neli idakiriku pühakut: püha Basiliuse, püha Gregoriuse Nazianzist, püha Gregoriuse Nyssast ning püha Johannes Chrysostomose. Kiriku doktoriks kuulutas ta ka Aquino püha Thomase ja käskis trükkida tema teosed (editio piana).

Paavst käskis koostada Rooma Katekismuse ning andis selle välja 1566. aastal. Tema kavatsus oli anda kogudusepreestitele vahend usklikele katehheesi tegemiseks.

Et täita kirikukogu otsuseid, andis ta 1570. aastal välja Rooma Missaali. Sel ajal pühitseti Missasid erinevate missaraamatute järgi, milles mõnikord esines vigu. Pius V võttis aluseks Rooma kuuria missaraamatu ja liturgilise traditsiooni ning koostas selle alusel missaali, mille ta tegi kohustuslikuks tervele läänekirikule. Oma traditsiooni võisid säilitada vaid kogukonnad, kus missavormi vanus oli vähemalt kakssada aastat. Sinna kuulub näiteks ka dominikaani riitus. Selline liturgiline olukord kestis kuni kahekümnenda sajandi kuuekümnendate aastateni. Kaks aastat enne missaraamatu reformi toimus ka breviaari reform.

Inkvisiitoritel käskis Pius V olla mõistlik ja mõõdukas. Ta seisis otsustavalt vastu hispaania inkvisitsioonile, mil polnud midagi tegemist usu kaistmisega, vaid mis teenis ainult kuningas Felipe II poliitilisi huve.

Pärast uute kontinentide avastamist laiendas Kirik kuueteistkümnendal sajandil seal oma tegevust. Suur uus ülesanne oli viia uutele usklikele usuvalgust. Pius V asutas usu levitamiseks kardinalide komisjoni. Ta toetas kogu jõust misjonäride saatmist Ameerikasse, Aasiasse ja Aafrikasse.

Ilmselt seisnes kõige suurem paavsti edu ühiskondlikus vallas tema rollis võidus türklaste üle Lepanto lahingus. Türklaste hiigelsuur laevastik (250 galeeri) tahtis rünnata kristluse südant – Itaaliat. Pius V korraldas Euroopa riikide Püha Liiga moodustamise Türgi vastu. Paavsti tungival palvel tulid sõjalaevad Veneetsiast ja teistest Itaalia linnadest (sealhulgas ka paavstiriigist) ning Hispaaniast – kokku natuke üle kahesaja galeeri. Puhkes merelahing, üks suurimaid terves ajaloos, Kreeka vetes Lepanto all. 7. oktoobril 1571. aastal saavutas kristlaste ühendatud laevastik suure võidu türklaste üle ja pani sellega piiri türklaste tungimisele Euroopasse.

Sõjaretke algusest peale kutsus paavst üles avalikult palvetama ja paastuma, tehes seda ka ise suretades ja öiseid palvusi pidades. Lahingutunnil toimus Püha Peetruse väljakul Roosipärja protsessioon kristlaste võidu eest. Võitluse ajal vestles paavst kardinalidega. Ühel hetkel tõusis ta äkki püsti, avas akna, ning olles hetkeks taevasse vaadanud, hüüdis, et nüüd pole enam aeg rääkida teistest asjadest, vaid tänada Jumalat võidu eest, mille Ta kristlastele on andnud. Pealtnägijad tunnistasid seda hiljem tema õndsaks kuulutamise protsessi jaoks. Lepanto võidu mälestuseks ja tänuks seadis Pius V sisse Võidu Neitsi Maarja kirikupüha, mis muudeti hiljem Roosipärja Neitsi Maarja kirikupühaks ning seda tähistatakse tänini.

Paavst toetas katoliiklasi Inglismaal, kui nad tõusid üles Elizabeth I vastu, ja lohutas vangipandud kuninganna Mary Stuartit. Kui ülestõus maha suruti, siis Pius V kuulutas kuninganna Elizabethi hereetikuks ja vabastas alluvad tema mõjuvõimu alt. Seepeale aga hakkas Elizabeth taga kiusama Inglismaa katoliiklasi, kes said kuni selle ajani mingil määral vabalt tegutseda.

Peale selle lõpetas paavst Püha Peetruse basiilika ehitamise ning ehitas või uuendas teisi kirikuid. Muuhulgas toetas ta Roomas asuvat Il Gesù kiriku ehitamist.

Surmatunnil, riietatud dominikaani rüüsse, palvetas ta: „Issand, suurenda minu kannatusi, aga koos nendega suurenda ka minu kannatlikust.“ Pius V suri 1. mail 1572. aastal, kui ta oli kuuekümne kaheksa aastane. Tema pontifikaat kestis ainult kuus aastat. Kohe pärast surma hakkas rahvas teda austama. Ta kuulutati õndsaks aga alles sada aastat hiljem ning pühakuks 1712. aastal. Püha Pius V mälestuspäeva tähistatake vana kalendri järgi viiendal mail ja uue kalendri järgi kolmekümnendal aprillil.

 

Kasutatud kirjandust

Wincenty Zaleski SDB: Święci na każdy dzień, Warszawa 2002, lk 214 – 217.

http://www.ewtn.com/library/mary/piusv.htm

http://en.wikipedia.org/wiki/Pius_V

http://www.stpiusvcf.org/

http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Lepanto

 

One thought on “püha Pius V

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga