Martin de Porres maja

Seda lugu pühast Martin de Porresest ja tema eestkostega seotud Martini majast Liepajas, Lätis, on vist vaja alustada pisut kaugemalt. Kujutleme end 1993. aastasse, ühte väiksesse linna Kuramaal, linna nimi on Talsi. Saabusin sinna Poolast, kus ma olin olnud juba kaks aastat dominikaani preester. Jõudsin Talsisse eesmärgiga sealsete inimeste seas preestrina edasi teenida. Uustulnukana ei osanud ma üldse läti keelt, ainult vigadega äraõpitud „meie isa“ palvet. Ent varsti, poole aasta pärast, suutsin ma lätlastega nende oma keeles juba päris hästi suhelda. Taevas, kuhu ma siiski kuidagi loodan jõuda, alles seal saab selgeks, millise pühaku eestkostel see imetegu sai teoks, et läti keel oli minu vastu nii allaheitlik ja sõbralik. Ma ei saa välistada, et seda armu anti mulle tänu püha Martini eestkostele, selleks, et viie aasta pärast võiks aset leida teine imetegu, mille nimetan Martinimajaks. Läti keeles on ka sõna ’maja’, see tähendab nii maja kui ka kodu.
Kord oli meil kohtumine noorte lätlastega. Teemaks oli: mida ma tahaksin elus kõige rohkem; mis on see, milles ma võiksin osaleda heameelega, lootes, et just see teeks mind õnnelikuks meheks, naiseks? Ma nüüd ei mäleta enam konkreetselt, mida kõik rääkisid, aga ma mäletan, mida ma ise ütlesin. Ma ütlesin, et ma kujutan ette ennast õnnelikuna suures majas, mis on avar, sõbralik, südamlik ja mõeldud kõikidele, kellel pole kodu, perekonda, või kellel see on, aga ilma armastuseta. Et see maja nagu oleks erinevate inimeste jaoks, mitte sugulaste, aga ikkagi ühe perekonna kodu. Selline oaas, mis on üldise, armastatuseta, leige anonüümsuse keskel. Arvasin, et selline maja peab olema kindlasti ka miski, mis sarnaneb Jumalariigi või väikese kirikuga.
Nüüd hüppame kolme aasta võrra hilisemale sündmusele. On 1996. aasta. Läti dominiiklaste arv kasvas. Kahest dominiiklastest sai kuus ja kolm nendest tulid Liepajasse, et seal klooster rajada. Nende hulgas olin ka mina. Liepaja tundus olevat väga mahajäetud koht. Majad olid hallid ja inimesed vaesed. Kui aga linlastelt küsida nende arvamust, siis sai kohe teada, et Liepaja on suurepärane, ilus ja uhke linn. Selles uhkes linnas oli siiski palju vaeseid inimesi, kelle abistamiseks oli raske ligimesi leida. Rikkad inimesed ilmselgelt ei hoolinudki, mis saab nendest, kes rikkakssaamise võistluses kaasa joosta ei jõudnud.
Otsustasime vaeste inimeste heaks midagi teha. Lähima pagariäriga leppisime kokku, et iga päev saame eilsest küpsetisest suure kotitäie leiba. Igal päeval kell 3 pärast lõunat jagasime seda, pool leivapätsi igale järjekorras seisjale. Nende seas olid ka lapsed.
Kuidagi hakkas meil alati lastest hale meel rohkem, kui täiskasvanutest, mis on täitsa arusaadav. Sellepärast lisaks leivapätsile andsime neile ka midagi peale leiva. Vestlesime, küsisme: kuidas elu läheb, küsisime huvide kohta, pakkusime korvpalli mängimist koos meiega, leppisime kokku et vaatame koos mõnda filmi. Nad olid ka huvitatud meist midagi teada saada, nii, et saime üha rohkem tuttavateks ja sõpradeks. Tol ajal elasime kahasse kooliga, kristliku erakooli hoones. Varsti läksime konflikti kooli eestseisusega, kellele oli vastuvõetamatu see, et niisugused, räpased lapsed, potentsiaalsed vargad ja tundmatute haigustega nakatajad, viibisid ühes majas koos kooli lastega. Kooli eestseisus teatas meile päris selgesti, et et meie leiaks nendele vaestele lastele muljal mingi ruumi, kus nendega tegeleda, lisades juurde, et see, mida me teeme, on muidugi väga humaanne ja üldse ilus.
Pidime lastele teatama, et enam meie siin kohtuda ei saa, et peame kohtuma kuskil muljal. Kirikus ei saanud, teist ruumi ei olnud, kiiresti lähenes talv. Ütlesin lastele, et võib palvetada, et Jumal saab kõike. Kujutlege, et meil on oma maja, kus viibime mitte kellegi loal, aga kuhu meie ise küll võime teisi kutsuda. Muidugi, kõik nõustusid, et see oleks väga tore. Raske oli lastega palvetada, nad kuidagi ei saanud nii otseselt Jumala poole pöörduda, häbenesid! Aga tegime nii, et palvetasime „meie isa“ palvet ja lisasime, et kui tohiks, võiks olla peale igapäevase leiva ka maja.
Talv möödus ilma majata. Järgmise aasta kevadel, äkitselt helistab mulle Kanadast üks nendest Talsi noortest, tütarlaps, kellega jagasin oma unistust suure sõbraliku maja kohta. Öeldut kuuldes olin hämmastunud. Tema, noor naine, nimega Laila, ütles, et mäletab minu unistust ja et see võiks nüüd täide minna. Siis jätkas ta oma looga. Lühidalt, asjaolu oli selline, et ta läks Ameerika Ühendriikidesse, kus elasid ta sugulased. Vahepeal tuli tal pähe mõte Kanadat külastada, sest see koht oli üsna lähedal Kanada piirile. Läks Kanadasse ja kui tahtis tagasi USAsse, tuli välja, et ta ei saagi tagasi. Põhjuseks olid mingid viisaga seotud keerulisused. Nii, et tohtis jääda Kanadasse ainult üheks kuuks, et üritada taotleda viisat USAsse, muidu ähvadas oht olla pagendatud tagasi Lätisse. Üks kanada perekond võttis ta oma majja ja hoolitses ta eest. Selle perekonna ema oli tükk aega tagasi surnud, nii et Läti päritolu peremees, Mārtiņš Dzidrums, kurtis talle oma raskuste üle, mis olid seotud naise testamendi täideviimisega. Naine oli katoliiklane, mees luterlane. Naine jättis testamendis suure summa raha, umbes 50 000 Kanada dollarit, eesmärgil, et see on määratud läti vaestele, lasterikastele perekondadele, kelle eest hoolitsemine toimuks katoliku kiriku tiiva all. Kuna mees oli luterlane, ei teadnud ta täpselt, mis moodi ja kelle juurde ta peaks minema. Siis ta läks Lätti ja kohtus peapiiskopiga, kardinal Janis Pujatsiga ja usaldas talle naise viimse tahtmise. Piiskop rõõmustas ja ütles: küll on hea, sest meil on just tarvis raha kiriku ehitamiseks. Seepeale ütles mees, et naise soov oli siiski teistmoodi. See oli seotud laste eest hoolitsemisega. Piiskop ütles, et kirik teenib ka lapsi ja on laste kasvatamiseks suurepärane vahend. Mees ütles siiski et see raha ei ole kiriku ehitamiseks. Nii, naasis mees Kanadasse, see tähendab koos rahaga, ja alles seal sai teada, et testamendi täideviimiseks ei tohi ta ühtki senti sellest summast reisimise kuludeks kasutada. Nii et ta pidi reisikulud hüvitama omaenda rahast. Ta ei teadnud, mida teha, aga teadis ka, et testamenti ei tohi täitmata jätta. Nii, selline oli kurb jutt, mille ta Lailale usaldas. Laila ütles talle, et tunneb mind, et on selline inimene, munk, seega katoliiklane, kes saab raha just õigel eesmärgil kasutada. Mees oli nõus veelkord Lätti minema, et minuga kohtuda. Meie kohtusime, ja pärast hulga küsimuste esitamist, teades juba lastest, kellele oli hädavajalik see maja, otsustas ta anda teatud sularaha summa mulle. Siis läksime me panka ja ta kirjutas volituse minu nime peale, et ma saaksin kasutada ülejäänud raha tema kontolt. Nii, mul oli käes umbes 40 tuhat dollarit. Ütlesime üksteisele jumalaga ja ta läks Kanadasse, mina aga Liepajasse. Minu ülem andis samuti oma loa, et ma tegeleksin edasi projekti edendamisega.
Võite ette kujutada, millise rõõmuga käisime koos lastega linna maju vaatamas, mis olid müüki pandud. Teadsime, et maja peaks olema suur ja aiaga ja et me ei peaks ruume jagama naabritega. Leidsime ühe maja, ilusa, meie soovide järgi, aga kohe tuli ilmsiks, et seda maja osta me ei saa, sest see oli kuidagi maffiaga seotud. Loobusime. Otsisime edasi, ja palvetasime, et see oleks hea omaniku maja. Leidsime järgmise maja, samuti ilusa, isegi ilusama ja meie vajadustele sobivama. Kohtusime omanikuga, ja kui ta sai teada, mis eesmärgil me tahame maja osta, rõõmustas ta väga ja ütles, et see on põlvest põlve olnud nende perekonna maja, ja nad ei oleks mingil juhul tahtnud, et see maja oleks edaspidi kahtlasel või pahal eesmärgil kasutusel. Nad olid nii rõõmsad, et andsid kingitusena meile algsest summast 5 tuhat dollarit tagasi.
Küsige, kus seal on püha Martin de Porres? See on kummaline ja saladusrikas küsimus. Ma ei tea siiamaani, kuidas meie valisime maja patrooniks püha Martini. Ja meie ei ole valinud teda nii ofitsiaalselt. Pigem oli see nii, et see nimi ’Martin’ kõlas hästi ja muidugi teadsime, et püha Martin oli eriti hea ja sõbralik mees. Miks siis mitte, Martini maja? Nii, kasutasime maja nimetust ’Martinmaja’. Aga pühak ise veenis meid, edaspidiste sündmuste kaudu, et see on tema, kes selle Martinmaja loo taga seisab.
Ühel päeval külastas meid üks maalikunstnik. Ta tuli ja ütles, et on kuulnud, et on olemas selline Martinmaja, ja ta otsustas pühaku kohta midagi rohkemat teada saada, et majale maal kinkida. Ei olnud nii, et ta oleks midagi teadnud, sellest, mida me teeme ja siis oleks maalinud, vaid, nagu me sellest aru saime, see maal oli meeldetuletus, mismoodi ja kelle nimel peame tegutsema. Maal oli väga suur. Siiamaani on see seinal, söögitoas meid vaatamas.
Tegime remonti, ise, liimisime tapeete, ostsime mööblit jne. Lapsed tahtsid tulla Martinmajja isegi kooli ajal. Keelasime selle rangelt ära. Aga pärast kooli aitasime teha kodutöid ja seltsisime lihtsalt sõbralikult, mängisime. Igal päeval oli lõunasöök.
Kas see maja oli see, Jumalariigikohane koht? Varsti veendusime sellest, et mitte. Meie lapsed hakkasid teiste laste suhtes külalislahkusetult käituma. Nad rõhutasid, et see on nende oma maja, mitte teiste oma. See andis tõuke püha Martini appikutsumiseks. Seletasime lastele, et püha Martin ise oli soovimatu laps, aga sellest hoolimata oli ta nii külalislahke teiste inimeste suhtes. See aitas natuke, aga mitte väga palju. Sellise laste käitumise vastu võitlesime kaua. Aga lõpuks leppisime kokku, et sel laste käitumisel on ka hea külg, nimelt, et nad teatud määral panevad proovile uusi lapsi, et kas ka need võivad Martinmaja omadega liituda. Ja uute laste jaoks see oli üsna hea proov. Vaatasime ainult, et ei oleks liiga suurt ülbitsemist teiste üle. Nii, laste hulk aina kasvas ja kasvas. Oli neid tõepoolest palju. Need ei olnud ainult vaesed lapsed, vaid tulid ka rikastest perekondadest.
Siis ma läksin pooleks aastaks Poola ja soovitasin kaastöötajatele, kes olid enamasti dominiiklaste kolmanda ordu liikmed, muuta maja tegevuse profiili. Meie lapsed olid juba suured. Uued väikesed lapsed, kes tulid majja, nad ei moodustanud ühist seltsi vanadega, sellepärast otsustasime, et maja teeniks naisi, kes on seisus, et neid ähvardab abort. Nii on siiamaani.

2 thoughts on “Martin de Porres maja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga