püha Martin de Porres

Püha Martin de Porres sündis üheksandal detsembril tuhande viiesaja kuuekümne üheksandal aastal, Limas. Oli mulatist ema Anny Valasquezi ja hispaanlasest isa, aadlik Juan de Porres’e väljaspool abielu sündinud laps. Tema isast sai hiljem Panama kuberner. Martin ristiti samas kirikus ja sama ristimisnõu juures kui seitse aastat varem püha Rosa.

Kui Martin sai kaheksa astaseks, viis isa ta kooli Ekuadori, kuhu ta jäi koos õega viieks aastaks. Siis, kui isa sai Panama kuberneriks, ütles ta pojast ja tema emast lahti. Ta saatis Martini ema juurde, Limasse, aga tütre andis tema venna hooleks.

Isa toetas rahaliselt Martini meditsiini või farmaatsia õpinguid. Ent Martini jaoks see ei sobinud, sellepärast valis ta endale habemeajaja elukutse. Varsti jättis ta maha ka selle tegevuse ja palus vastuvõtmist Lima dominikaanikloostrisse. Tol ajal oli ta napilt viisteist aastat vana. Ent ootas teda sügav pettumus! Kuna ta oli mulatt ja tema isa jäi tundmatuks, ei saanud vennad, tolle aja kommete järgi, teda enda hulka vastu võtta (tollaste arusaamade järgi ei oleks mulatti preestriametisse sobivaks peetud). Nooruk elas seda läbi eriti valusalt. Martini ees oli siiski lahti võimalus astuda kolmandasse ordusse.
Kui isa sai sellest teada, oli ta väga nördinud ja tahtis poega ordust ära tuua. Tema meelest ei tohtinud kuberneri poeg teenida kloostris nagu kõige madalam sulane. Martin aga oli just valinud sellise teenimise.

Vennad dominiiklased, nähes temas erilist armastust vaeste vastu ja erakordset innukust neid teenida, otsustasid lõpuks lubada tal vennaskonnaga liituda ja hiljem ka tõotuse anda. Eluaegsed tõotused andis ta tuhande kuuesaja kolmandal aastal, kahekümne nelja aastasena.

Martin oli alatasa ametis. Kuna tal tihtipeale päeva vältel polnud aega millegi jaoks peale teenimise, veetis ta öösel pikki tunde pühima altarisakramendi ja Ristilöödu pildi ees. Tihti ta piitsutas ennast, tahtes sellega hüvitada Jumalale pattude kaudu tehtud ülekohut. Samuti lootis ta piitsutamise kaudu tuua patustajaid pöördumisele.

Jumal andis talle erilise anni lugeda inimeste südameisse peidetud mõtteid, intentsioone, soove ja kavatsusi. Paljudki otsisid tema juurest nõuandeid. Isegi Lima peapiiskop ise küsis tihti tema seisukoha rasketes asjades.

Peamine amet oli tal väikese kloostrihaigla juhtimine. Martin ei ravinud mitte ainult kloostri vendi, vaid ka inimesi väljaspoolt kloostrit, ja sellisel määral, et kloostri infirmaarium sai just nimelt linna haiglaks. Erakordse sooja armastusega kandis ta hoolt haigete indiaanlaste eest.

Ise kerjates, toetas ta vaeseid inimesi. Maksis lunaraha neegrite vabastamiseks orjusest. Kui tal lunarahast puudu jäi, pakkus ta priorile, kloostri ülemale, et too müüks ära teda, et raha hankida.

Oma armastusega hõlmas ta inimesi ja loomi. Ta pidas varjupaika kassidele ja koertele. Toitis isegi näljaseid hiiri. Kord juhtus, et mitmekordistus kloostri niigi suur hiirte arv, et prior hakkas talle kibedaid etteheiteid tegema, et see kõik on tema ülearu suure loomaarmastuse kurb tagajärg. Siis püha Martin viis hiired kloostrist välja õue ja enam nad ei käinud kloostris. Ta mitte ei ajanud neid ära luuaga, nagu kombeks, vaid ta hoopis seletas hiirtele sõnadega et nii on vaja, et nad nõustuksid. Nad olidki nõustunud. Sellest ajast peale kutsuti teda naljatades „hiirte advokaadiks”.

Ülemad saatsid teda tihti linna almuseid korjama. Vend Martin kasutas siis juhust selleks, et linna elanikele meenutada küsimust hingede päästmise ja igavese elu tähtsusest. Kord, väga koormatud toiduga oli ta tagasiteel kloostrisse. Keset metsa ründas teda röövlijõuk. Ta viidi jõugu pealiku juurde ja kui jõuti kohale, teretas Martin teda lahkete sõnadega ja palus võimalust natuke puhata. Vapustatud pealik, nähes seda sündimas, küsis Martinilt, kas too teab, kelle juurde teda viidi. Martin lausus, et muidugi ja et ta on palju temast jõudnud kuulda, ja just sellepärast, ja seda rohkem, ta ootab nüüd temalt almust vaestele ja näljatele. Hämmastunud pealik andis talle kukru täis raha ja laskis ta vabaks.

Lakkamatult kutsuti Martinit kloostriväravasse. Paluti ja oodati talt leiba, ravimeid, südamevalu leevendamist. Ta võttis alati kõiki avatu südamega. Ta aitas kõiki – rahvusest ja nahavärvist hoolimata, hispaanlasi, neegreid, mulate. Kui ruumist puudu jäi, püüdis ta armetuid inimesi oma kongi paigutada või mingisse teisse tühja kloostri ruumi.

Kui kõik ruumid olid juba puupüsti täis ja õhk oli haigete lõhna pärast täitsa läppunud, keelas isa provintsiaal tal haigeid kloostrisse. Martinilt paluti, et ta hoolitseks haigete eest küll, aga väljaspool kloostrit. Martin leppis kokku oma õega, kes elas väljaspool linna, et tema juurde haigeid paigutada ja nende eest seal hoolt kanda.

Ent kord õhtul, kui ta pöördus tagasi kloostrisse, komistas ta vastu tänaval lamavat indiaanlast, kes oli haavatud pistodaga. Asi oli tõsine ja vaeseke võis surra. Martin sidus haava kinni ja tõstis ta enda õlale. Kuna klooster oli lähedal, viis ta indiaanlase oma kongi, kavatsedes haige hiljem õe juurde viia.

Kui isa provintsiaal sai sündmusest teada, sõitles Martinit karmilt sõnakuulmatuse eest. Karistuseks andis ta Martinile mingi raske lihasuretamise ülesande. Martin seevastu suudles maad ja sõna lausumata eemaldus seda täide viima. Paar päeva hiljem isa provintsiaali nähes kummardas Martin tema ees ja taas palus vabandust sõnakuulmatuse eest. Isa provintsiaal tunnistas, et ta ei olnud pahane Martini peale, ja õigustas ennast et, pidi karistuse määrama ilmselge sõnakuulmatuse eest. Martin aga tunnistas, et ta seni ei olnud mitte kunagi mõistnud, et kuulekuse käsk on armastuse käsust ülem. Need sõnad jahmatasid ülemat nii väga ja panid häbi tundma, et ta andis vend Martinile loa haigetega käituda tema halastava südame meelt mööda.

Ta suri malaariasse kolmandal novembril tuhande kuuesaja kolmekümne üheksandal aastal. Ta oli seitsekümne aasta vanune. Õndsaks kuulutas ta paavst Gregorius Kuueteiskümnes tuhande kaheksasaja kolmekümne seitsmendal aastal. Pühakuks kuulutas ta paavst Johannes Kahekümne kolmas kuuendal mail tuhande üheksasaja kuuekümne teisel aastal. Paavst Pius Kaheteistkümnes kuulutas ta eestkostjaks kõikide sotsiaaltöö tegijate jaoks Peruus. Tuhande üheksasaja kuuekümne kuuendal aastal paavst Paulus kuues kuulutas püha Martini kaitsepatrooniks televisiooni, koolide ja juuksurite jaoks. Peale selle on püha Martin põetajate patroon. Püha Martin de Porres on Ladina-Ameerika armastatumaid pühakuid.

One thought on “püha Martin de Porres

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga