püha Margareeta Ungarist

Püha Ungari Margareeta (ungari keeles – Margit)

Ta sündis 1242 aastal Klissza kindluses. Tänapäeval Klis asub Horvaatias; suri 18. jaanuaril 1270. Buda`s (tänapäeval Budapesti linnaosa). Ta elas 28 aastat.

Püha Margareeta põlvnes Ungari Árpádi dünastia kuninglikust perekonnast. Margareeta oli jumalakartlike vanemate laps, ja need olid: Ungari kuningas  Bela IV ja kuninganna Maarja Lascaris.  See suguvõsa andis kirkule ainult ühe sajandi jooksul – kolmeteistkümnenda – püha  Margareeta  ja veel neli püha elu poolest tuntud naist. Need olid püha Eliisabet, Margareeta sugulane, täpselt – tädi, õnnis Agnes  ja kuninga Bela IV.  kaks tütart -Kinga ja Jolanta, kelle kultus sai kinnituse Püha Tooli poolt.

Vanemad pühendasid Margareeta veel enne tema sündimist hüvitusohvriks Ungari kuningriigi vabastamise ja päästmise eest. Siin teeme väikest ajaloolise kommentaari.

“Aastal 1241 tungisid mongolid Batu khaani juhtimisel Ida- Euroopasse, sealhulgas ka Poolasse ja Ungarisse. Kuningas Bela IV pidi Horvaatiast põgenema. Tema ja ta abikaasa tõotasid, et nad oma lapse, kes varsti pidi sündima, vaimulikule seisusele pühendavad, juhul kui Ungari saab taas vabaks mongolite ikke alt. Niisiis sündis Margareeta 1242. a. ja samal aastal lahkusid mongolid Euroopast oma suurkhaani Ögedei surma tõttu ning suundusid itta.”

Seega nende – vanemate palveid ja tõotusi võeti kuulda. Kuid teine allikas räägib rohkem sellest, et see oli ema, kes otsustas tütre kohta. Ei ole siiski välistatud, et isa oli naisega täiesti nõus.

Paavst Pius XII. pühakuks kuulutamise bullast: “Hea ema, pidades seda kõike meeles, andis Margareeta  üle dominiiklaste õdede kloostrisse Veszprem´is veel enne lapse neljanda eluaasta lõppu, selleks, et ta juba noorimatest aastatest alates õpiks ordu tavasid ning teeniks kohasemalt  Jumalat.

1252. a. 10 – aastasena sai Margareeta elupaigaks üks teine klooster, pühendatud Pühima Neitsi Maarja auks, mis oli talle eluajaks määratud. Tema isa – kuningas – oli lasknud ehitada selle  Doonau saarele Buda juures, selleks et Margareeta võiks rahulikumalt ja tõhusamalt Jumala abi endale ja oma kuningriigile pälvida.

Samast paavsti bullast: “Ta (isa) soov ja korraldus oli, et sinna kloostrisse, teiste Jumalale pühendatud neitsite sekka leiaks koha ka tema tütar, Margareeta, keda ta armastas eriti oma laste seas, olles märganud tütres püha ja Jumalale meeltmööda elu alget.

Saare nimi oli Jänesesaar (Hasehinsel), tänapäeval Margareetasaar, mis kuulub Budapesti juurde.

veel bullast: “Siin, unustades oma kuningliku põlvnemise, sai Margareetast kogu südamega Jeesuse Risti õpilane. Ta oli nii väga täis allaheitlikkuse ja kuulekuse vaimu, et kõik õed hakkasid teda hella kiindumusega sügavalt armastama.  Noorele eale vaatamata, paistis ta silma ingelliku harduse poolest Jeesuse Kristuse ja Jumala Ema vastu. Ta kiirgas tavade õilsusega ja hinge puhtusega.”

 

Sel ajal Margareeta keeldus abiellumast ühe ülla poola vürstiga, see oli hertsog Boleslaw Karske (Vooruslik, Kasin, Vaga), ja 12-aastaselt andis ta pidulikud tõotused dominiiklase Ordu aulise kindrali Humberti käte peale. Pealegi, kui Tšehhi kuningas kosis teda tungivalt (Isa – kuningas – oleks poliitilistel kaalutlustel soovinud tütre abielu Böömi kuninga Ottokar II –ga) soovis Margareeta sama tungivalt avalikku abiellumist Kristusega, et kõigest jõust truuks jääda oma jumalikule Armastatule (Peigmehele), et lõplikult panna ka piiri mistahes pealekäimisele abiellumise teemal. Resoluutselt palus ta püha loori, mille ta võttis vastu Esztergomi peapiiskopi käest.

Sellisel viisil, olles kihlatud neitsite Peigmehega, püüdles ta agaralt muuta end sarnaseks märtrite Kuningale läbi maailma ja iseenese põlgamise ning keha suretamise. Margareeta loobus kõigist eesõigustest ja austusavaldustest, mis oleksid pidanud kaasas käima tema kuningliku päritoluga, selleasemel elas ta alandlikult ja ranges vaesuses.  Ta kandis alati kõige viletsamaid riideid ja nõudis endale kõige madalamaid töid ning oma suurimaks rõõmuks pidas ta koristamist, toidu valmistamist ja koormuste kandmist. Nii suure armastuse ja enesesalgamisega teenis ta haigeid õdesid ja sulaseid, kellele teised kartsid tõvestamise võimaluse tõttu läheneda, nii, et Margareeta ise ja üksi tegi nende juures ära kõik madalad ja ebameeldivamad tööd.

Pisaratega mõlgutas ta mõtteid Issanda kannatuste saladustest ja palavalt tundis ta iha märtrisurma järele.  Ta tihti loobus magamisestki.  Olgugi et meelsasti tulvas tema südame armastus välja Kristuse ees, kes on peidetud pühima Armulaua sakramendi märkide taha või Kristuse ees, kes on kujutanud ristilööduna, – teada on, et ta palvetas siiski igal pool ja peaegu lakkamatult.

Kohustuslike palvete kogule lisas ta juurde sagedasti kogu psalteeriumi, see tähendab kõik 150 palsmi, samuti palveid Jumal-Isale ja Pühale Vaimule või armastatud Jumalasünnitale „Ole tervitatud Maarja“ palvusi.

Et vaigistada Kõigeväelise viha ja pälvida oma rahvale Jumala halastust, nuttis Margareeta ohtralt ning suretas oma keha paastumise ja jõhvriidega. Ta tahtis heastada (hüvitada, lepitada) oma paastumisega justkui kõigi inimeste patte, kes nii ebaõiglaselt käitusid Jumala suhtes ning ta kurvastas mahasurutud inimeste õnnetuste üle. Kõigest jõust, jäägitult andus ta pidevale palvetamisele, et Issand Jeesus Kristus oma parema käe jõul kaitseks süütuid ning püha Kirikut-Ema,  keda ta oma verega ühte on kogunud. Margareeta ei piirdunud oma tegevuses ainult tuliste palvetega ega kõige rangema patukahetsuse tööga.  Apostelliku indu täis ja tugevdatud sangarliku julgusega, ei kõhelnud ta avalikult noomida mistahes ebaõigluse tegusid, olgu see süüdlane siis kõige kõrgem valitseja või väärika positsiooni esindaja.

Ka kolmandat korda lükkas ta kõrvale talle pakkutud laulatuse, avalikult vastates, et ta soovib säilitada oma neitslikkust ainuüksi Jeesusele Kristusele. Ja see jumalik Peigmees, alati ustav ja suuremeelne, leidis magusa kodukoha oma teenija südames ning täitis Margareetat üliohtralt oma üleloomulike armuandidega, tehes tema oma piina aga ka lohutuse ja jõu osaliseks nii elu vältel kui ka pärast surma.

Kuningatütre pühaku-sarnasest elust on olemas põhjalik aruanne. See on 14. saj. ladina k. kirjutatud ja varsti kohe ungari keelde tõlgitud Legend Pühast Margareetast. Praegu on see teos alles ainult ümberkirjutatuna aastast 1510. Sarnast elu oli elanud juba Margareeta tädi p. Elisabeth Thüringist, kes oli Margareetale eeskujuks olnud.

Selline askeetlik eluviis kahjustas ta tervist. Ta suri juba 1270 olles 28 aastane.Ta olevat ette teadnud oma surma päeva. Ta maeti oma kloostrisse. Kui Ordu tegevus seal lakkas, anti ta reliikviad Klarissza `inimestele üle ja algul hoiti neid Pozony`s (praegu Bratislava) ja siis Buda`s. 1789 nad osalt purustati. Säilinud reliikviad on praegu  Esztergom`is ja Györ`is ja Pannonhalma´s.

Kuna juba eluajal austati teda kui pühakut, siis varsti pärast surma läksid paljud palverändajad tema hauale. Juba 1271. juhatati sisse tema pühakuks kuulutamise protsess. Talle omistati 74 imet, peamiselt haigete tervenemised. 1276. kuulutati Ungari Margareeta õndsaks.

Paavst Pius XII. kuulutas ta 19.  nov. 1943. tema tädi Thüringeni Elisabethi  päeval pühaks. Ta mälestuspäev on 18. jaanuar. Piltidel kujutatakse püha Margareetat valge liiliaga (neitsilik puhtus). Kuna ta oli tagasi lükanud kolme valitseja abieluettepanekud, siis mõnikord on tema ikonograafiline pühakuatribuut kroon tema jalgade ees.

One thought on “püha Margareeta Ungarist

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga