õnnis Pier Giorgio Frassati

Pier Giorgio Frassati (1901 – 1925) oli itaallasest tudeng, almuseandja, ühiskondlik aktivist, dominikaani Kolmanda Ordu liige. 1990. aastal kuulutas Johannes Paulus II ta õndsaks. Ta on üks kõige enam armastatud õndsaid, eelkõige noorte inimeste keskel.

Pier Giorgio isa Alfredo Frassati oli hariduselt jurist, kellele kuulus ajaleht „La Stampa“. Ta oli Itaalia Kuningriigi senaator ja hiljem suursaadik Berliinis.

Pieri ema Adelaida oli maalikunstnik, kes kuulus Torino Kunstnike Ringi.

Poolteist aastat pärast Pier Giorgio sündimist tuli maailma tema õde Luciana.

Nad elasid Torinos, kuid enamiku lapsepõlvest veetsid Pier ja Luciana Pollones asuvas majas Alpide jalamil, kust perekond pärines.

Inimlikult võttes olid Pier Giorgiol väga väikesed võimalused religioosseks inimeseks saada. Isa oli agnostik, kes ei olnud huvitatud Kiriku elust. Samal ajal ei olnud ta ka aktiivne vastane. Ema oli kombeusklik, kes käis kohustulikel päevadel kirikus, kuid tema usus puudus sügavam sisu ning tuli. Lapsi õpetati kinni pidama välistest usukommetest, kuid ei midagi rohkemat.

Nagu meenutas Luciana, kes hiljem oma vennast mitmeid raamatuid kirjutas, oli nende elu käskude ja keeldude ookean, mis sundis neid elama üksinduses. Seepärast oli vennal ja õel suur vajadus teineteise järele ja üksteise toetus oli nende jaoks seda tähtsam. Neile õpetati vastupidavust, distsipliini, kuulekust ning ohvrivalmidust, mille tulemusena oskasid nad vastu seista raskustele ja julgelt kannatada valu.

Perekond oli rikas, seal puudusid rahalised raskused, kuid ka harmooniline õhkkond. Esialgne vanematevaheline mõistmatus muutus ajajooksul nende teineteisest võõrdumiseks ja isegi vaenuks. Lapsed olid lakkamatute konfliktide tunnistajateks.

Pier Giorgio oli kuulekas neljandale käsule ega tahtnud isa üle kohut mõista. Ta imetles isa vastupidavust tööl, tema poliitiliste veendumuste püsivust ja väärikust, mille ta säilitas ka rasketes olukordades.

Ema suhtes oli Pier tundlik ja kuulekas, kuid ta ei saanud arvestada sellega, et ema teda mõistaks. Ema silmis oli poeg hajameelne, sisekorrata ega polnud piisavalt ilus. Nõnda sai ta ema käest ainult õiendada, märkusi ja torkeid. Ema tundis oma poega pealiskaudselt. Poja vaikimine kinnitas ema arvamust, et tema hing on täis probleeme. Sellele vaatamata ei nõrgenenud Pieri südamlik suhtumine emasse kunagi.

Kõige lähedasem oli Pierile tema noorem õde Luciana. Kõige varasematest eluaastatest alates oli õde talle mängukaaslane, sõber ja usaldusalune. Nende vahel ei olnud kunagi võistlust. Ema ükskõiksust Luciana vastu tasakaalustas isapoolne südamlik tähelepanu. Õde ja vend moodustasid ühisrinde, et teineteist kaitsta. Iga kord kui Luciana jäeti karistuseks magustoidust ilma, ei söönud seda ka Pier. Lucianat haavas sügavalt omakorda see, kui Pieri alandati.

Varakult tuli välja Pier Giorgio eriline iseloom. Õde ütles, et vend paistis pigem aeglane olevat, kuid reageeris äkiliselt, kui keegi nõrgem vajas abi.

Ükskord tuli neile ukse taha üks vaene naine, väike laps süles. Veel enne kui keegi täiskasvanu uksele jõudis, oli nelja-aastane Pier Giorgio andnud naisele oma sukad ja saapad.

Teinekord tuli nende juurde keegi näljane töötu, kelle isa minema saatis, sest ta tundis alkoholilõhna. Väike Pier Giorgio jooksis nuttes emale kaebama. Ema käskis tal vaesele järele joosta ja ta tagasi tuua, et talle ikkagi midagi süüa anda. Pier Giorgio tegigi nii ja oli üliõnnelik.

Koolis ei olnud ta hea õpilane. Juba kaheksa-aastaselt ei saanud ta eksamitel läbi. See oli tema jaoks raske läbielamine ja ta võttis end kokku ning jõudis sügisel teistele järele.

Suvepuhkused veetis perekond alati Pollones. Sealt kaheksa kilomeetri kaugusel asus Musta Madonna, Mägede Kuninganna pühamu. Kui Pier oli gümnaasiumis, hakkas ta seda Madonnat armastama ja tegi sinna tihti palverännakuid. Ta tegi neid enne päikeseloojangut, et perekond sellest teada ei saaks.

Ka gümnaasiumis ei läinud õppimine ilma probleemideta. Ta ei andnud ära ladina keele eksamit. Sellepärast läkski ta jesuiitide erakooli, kus ta kordas ladina keele kursust. Selles koolis algas isa Pietro Lombardi juhendamise all Pier Giorgio eriline vaimne kasvamine. Ta ühines Palveapostolaadiga, Euharistilise Ristiretkega ja Pühima Sakramendi Ühinguga.

Nende liikumiste mõjul tekkis tal tahtmine iga päev Armulaual käia. Ka isa Pietro julgustas teda selleks. Pier Giorgio, kes oli kodus kogu aeg kuulnud, et igapäevane kirikus käimine on vagatsemine, oli üllatunud, et nähtavasti ei olnud tema sisemises igatsuses midagi halba, kui mõistlik preester seda toetab. Ema oli veendunud, et igapäevane Armulaual käimine muutub pojal harjumuseks ja temast saab mõttetu vagatseja ning seisis sellele otsustavalt vastu. Oli vaja nelja päeva tugevat pealekäimist, kuni ema lõpuks järele andis.

Kooli lõpupoole ühines ta veel kolme ühinguga: Euharistilise Leegioniga, Sodalitas Mariana‘ga ja Roosipärja Vennaskonnaga.

1918. aastal, just pärast Esimest maailmasõda, astus ta Torino Kuninglikku Polütehnikumi, et saada mäeinseneriks. Ta leidis, et sellise haridusega saaks ta siseneda tööliste ringkonda.

Samal ajal otsis ta oma edasist eluteed ja avastas endas preestrikutsumuse. Kuid ta teadis, et ema ei ole põrmugi selle võimaluse poolt. Vastupidi, ta välistas selle tuliselt. Vestluses ühe orduõega, kelle käest ta poja mõtetest teada sai, ütles ema, kogemata prohvetlikult, et parem kui see, et Pier saaks preestriks, oleks see, kui ta lõpetaks õpingud ja siis sureks.

Pier Giorgio ise otsustas lõpuks ilmikuks jääda, arvates, et ilmikuna saab ta inimeste heaks rohkem teha. Ta kirjutas: „Ma tahan kaevanduses oma rahvast aidata, ja seda saan ma ilmikuna paremini teha kui preestrina, sest meie juures ei ole preestrid rahvaga ühenduses.“

Polütehnikumis oli ta keskpärane tudeng. Õpingud nõudsid temalt palju jõupingutusi, milles ta näitas üles ennastsalgavust, vastupidavust ning töökust. Ta ei kiidelnud enda võimekusega, vaid vastupidi – hea meelega tunnistas ta, et on intellektuaalselt keskpärane. „Ma ei ole üldse intelligentne,“ armastas ta öelda, „olen puupea nagu kõik Biella-kandis“.

Õpingute ajal oli Pier Giorgio eriliselt tegus. Vähem kui kuu pärast kõrgkooli astumist astus ta Vincent de Pauli Konverentsi liikmeks. Peale selle ühines ta Itaalia Alpinismiklubiga, Katoliikliku Aktsiooniga, Itaalia Katoliikliku Ülikooli Föderatsiooniga, Maarja Sõduritega, Itaalia Katoliikliku Noorsoo sektsiooniga, Ülikooli Noorte Öiste Adoreerijatega. Kõigis nendes organisatsioonides ei olnud ta lihtsalt hingekirjas, vaid aktiivne liige, kes täitis kõiki liikmekohustusi.

Vincent de Pauli Konverentsi liikmena külastas ta kõige vaesemaid Torino linnaosasid. Hea suhtlejana, otsekohese ja naeratavana leidis ta kiiresti inimestega kontakti. Pier tegi vaeste jaoks kõik, mis ta sai. Ta muretses kõige hädavajalikumaid asju, leidis lastele kohti eelkooli või ütles lihtsalt hea sõna ja palvetas inimeste eest. Peale selle tegeles ta ka orbudega ning sõduritega, kes tulid tagasi Esimesest maailmasõjast. Eriliselt hoolitses Pier Giorgio haigete, vigaste ja üksijäänud vanainimeste eest. Ta külastas neid sageli Torino haiglas ja vaestemajas, mille rajas isa Cottolengo. Teda võis näha pakkidega ülekoormatult lükkamas käru kütuse või teiste vajalike asjadega. Ta ei andnud kellelegi mõista, et on senaatori poeg ja talle peaks tänulikkust ning austust osutama. Tal oli kombeks öelda: „Jeesus tuleb minu juurde igal hommikul pühas Armulauas ja mina külastan Teda pärast lõunat Tema pühades inimestes.“ Pieri tegevusest ei teadnud midagi isegi tema kõige lähedasemad perekonnaliikmed.

Selle kõige jaoks raha muretsemises oli ta leidlikkus piiritu. Ta ei kasutanud ainult Püha Vincenti Konveretsi varusid. Lõviosa muretses ta ise või võttis omaenda taskust. Pier laenas raha paremalt ja vasakult – kolleegidelt, isa alluvatelt ja isegi teenijatelt. Alati maksis ta kõik täpselt tagasi. Ta pani lehte kuulutusi palvetega vaeste abistamiseks, ei sõitnud trammiga, rongis sõitis ta alati kõige madalamas, kolmandas klassis. Kunagi ei pretendeerinud ta oma perekonna rikkusele, ta ei tahtnud isa raha. Vastupidi, ta igatses olla vaene.

Sel ajal sai Pieri isa suursaadikuks Berliinis. Poeg külastas isa sageli ning reisis kahe aasta jooksul palju. Berliinis ei elanud ta saatkonnas seltskonnaelu, vaid tegi vaeste seas halastustegusid ja õppis saksa keelt. Ükskord, kui väljas oli kaksteist kraadi külma, astus Pier sisse ilma mantlita. Ta oli selle andnud kellelegi, kel polnud midagi selga panna. Sellega ei olnud isa üldse rahul. Kuigi muidu vaeste vastu helde, pidas ta seda liialduseks ja kinnitust sai tema veendumus, et poeg on vähemalt naiivne.

Pier Giorgio tahtis, et kristlik vaim läbiks kõiki eluvaldkondi ja ta astus Itaalia Rahvaparteisse ning mõned aastad hiljem võttis osa selle kongressist. Ta oli nõus selle partei ühiskondlike ja kristlik-demokraatlike loosungitega. Pier aitas asutada päevalehte „Momento“, mille põhimõtted tuginesid Leo XIII entsüklikale Rerum novarum. Selle mõjul ütles ta, et heategevusest ei piisa ja on vaja ühiskondlikke reforme, mis kaotaksid viletsuse.

Pier Giorgio oli algusest peale tugev fašismivastane. Ta raevus, kui temani jõudsid kuulujutud, et Rahvapartei ühineb fašistidega. Ühes kirjas nentis ta, et kristlust, armastuse religiooni, ei saa kokku panna fašismiga, mis viib ellu vägivalda kiitvat õpetust. Pier ei varjanud kunagi oma vaateid, isegi kui see oli ohtlik. Ta aitas korraldada katoliiklike noorte demonstratsioone, mida ründasid nii vasakpoolsed punased, antiklerikaalne kuninglik politsei kui ka Mussolini mustsärklased. Ühel Katoliiliku Nooruse demonstratsioonil võttis Pier enda kätte oma ringi lipu, mille politsei oli kellegi teise käest ära haaranud. Kui teda siis koos teistega vahistati, keeldus ta erikohtlemisest, mida ta tänu isa positsioonile oleks võinud saada, vaid eelistas jääda oma sõpradega.

Kogu Pieri tegevuse juured olid tema vaimuelus. Ta oli palveinimene, kes palvetas pidevalt, kaua ja kõikjal. Ta armastas südamest öiseid valvamisi pühima Altarisakramendi juures, öeldes: „Muistsed valitsejad panid oma kindlusesse välja öise vahtkonna. Jeesus on väärt enam öist vahtkonda kui kindlusemüüre.“ Iga päev luges ta Roosipärga. Ta ei palvetanud mitte ainult kirikus, mida külastas päeva jooksul tihti, vaid ka oma toas, mägedes, rongis, trammis – kõik kohad olid tema jaoks head. Väga tähtis tema vaimuelus oli Pühakirja lugemine. Tal oli kogu aeg kaasas püha Pauluse hümn armastusest, mille ta oli enda jaoks Piiblist välja kirjutanud. Ta armastas ka Psalme ja Mäejutlust. Sageli osales ta rekollektsioonidel jesuiitide keskuses Torino lähedal.

1922. aastal astus Pier Giorgio dominikaani kolmandasse ordusse, võttes endale nimeks Girolamo oma isikliku eeskuju, dominikaan Savonarola järgi. Oma sõbrale kirjutas ta: „Ma imetlen tuliselt seda venda (Savonarolat), kes suri tuleriidal nagu pühak.“ Tertsiaarina võttis ta endale kohustuseks lugeda Roosipärga, mis oli olnud nende perekonna traditsioon, ja palvetada Neitsi Maarja tunnipalveid.

Pier Giorgio eluviis oli tervislik. Ta elas tihedates suhetes loodusega. Imetlus looduse vastu oli talle iseloomulik. Talle meeldis ujuda, ratsutada, suusatada, ta oli suurepärane autojuht ja armastas sõita jalgrattaga. Tema kõige suurem kirg aga olid mäed ja alpinism. Range kasvatus aitas tal harjuda mägedes ronimise raskustega. Esimest korda osales ta mäkketõusul kaheksa-aastasena. Õpingute ajal kasvas see armastus plahvatuslikult. Mõne aasta jooksul õnnestus tal vallutada vähemalt kuus üle kahe või kolme tuhande meetri kõrgust mäetippu. Kõige parema meelega tegi ta seda koos sõpradega.

Ta kirjutas nendele: „Iga päev armun ma meeletult mägedesse … ma igatseksin veeta terved päevad mägedes, kui õpingud seda lubavad, imetledes nende puhtas õhus Looja suurust … Ma tänan Sind, Jumal, et oled mulle andnud tunda mägesid. Ma tänan teid, mäed, et te olete mulle andnud tunda Jumalat.“

Koos sõbraga rajas ta „Tumedate (või: kahtlaste) Tüüpide Sõpruskonna“, kus oli kuus liiget. Neid ühendas usu ja palve vaimne side, ühised väljasõidud mägedesse ning rõõm naljadest ja üksteisele vingerpussi mängimisest. Teisiti nimetasid nad end „Terroriks“ ja Pieri hüüdnimi oli Robespierre. Grupil oli moto: „Pochi ma buoni come i maccheroni“, mis tähendab „Väikesed, aga head nagu makaronid“.

Sõprus Pier Giorgio elus tugines eelkõige usule ja ühisele seotusele katoliku Kirikuga. Ta oli veendudud, et palve pikendab sõprust üle koha ja aja piiride. „Maised sõprused,“ kirjutas ta, „toovad üksteise järel südamevalu lahkuminekute pärast. Ma tahan, et me sõlmiksime kokkuleppe, mis ei tunne maiseid piire ega ajalist piiratust – ühinemise palves.“

„Tumedate tüüpide“ ringis sündis Pier Giorgio suur armastus Laura Hidalgo vastu, kes oli üks sõpruskonna liikmeid. Pier vältis püüdlikult oma tunnete väljanäitamist. Tüdruk ei teadnud neist midagi. Ema kinnitas pärast Pieri korraldatud kohtumist Lauraga, et tüdruk on liiga jutukas ja tal puudub igasugune sarm. Ema isegi ei kujutanud ette, et poeg võiks armastada sellist naist. Alles aasta hiljem rääkis Pier sellest õele, kes samuti ei soovitanud vennal Lauraga abielluda. Sellises olukorras oli abielu välistatud, sest see oleks emale liiga suur löök. Pier kirjutas sõbrale: „Selles armastuses olen mina ohver. Kui Jumal nii tahab, siis sündigu Tema püha tahe. Ma armastasin teda puhta armastusega, ja täna, kui ma sellest armastusest lahti ütlen, tahan, et ta oleks õnnelik.“ Innustuseks olid talle püha Pauluse sõnad kirjast korintlastele: „Armastus … ei otsi omakasu.“

Teda ootas veel üks lahtiütlemine. Isa tahtis, et temast saaks õpingute lõpupoole „La Stampa“ administraator. Ta nõustus, ehkki ise eelistas töötada hoopis mujal, tööliste keskel.

1924. aasta juunis oli Pier Giorgio vanaema suremas. Kolm päeva enne vanaema surma hakkas Pier tundma end halvasti. Iga päevaga üha rohkem. Tal oli valu peas, keskkohas ja seljas. Koos sellega kasvas väsimus. Keskendunud vanaemale, ei märganud mitte keegi, sealhulgas ka Pier ise, kui tõsine oli tema seisund. Selline olukord jätkus ka peale vanaema surma. Ema noomis poega: „Homme on matused. Ma olen arvestanud sinu abiga. Kunagi sind ei ole, kui sind vaja on. … Ma näen, et sa ei suuda end pingutada.“ Veel matuste päeval, reedel, arvas ema, et Pier Giorgio suudab pühapäeval üles tõusta. Alles õhtul, kui arst pani talle poliomüeliidi (lastehalvatuse) diagnoosi, sai selgeks, et Pieri seisund on kriitiline. Ta pidi nakkuse saama mõne vaese käest.

Veel surivoodil püüdis Pier Giorgio kirjutada sõbrale paar rida ning saatis koos kirjaga ravimi, mille ta palus viia ühele vaesele. Samuti andis ta isale kuulutuse järgmise päeva „La Stampa“ jaoks, mis oli tõenäoliselt palve abistada vaeseid.

Tema viimased sõnad olid: „Kas Jumal annab mulle andeks? Jumal, andesta!“

Pier Giorgio suri 4. juulil. Temaga hüvasti jätma hakkasid tulema vaesed inimesed, keda ema püüdis tagasi hoida. Veel rohkem kogunes neid matuste päeval, mil Torino tänavad olid täis tuhandeid vaeseid matuste rongkäigu saatjaid. Pieri perekond oli šokeeritud, sest nad ootasid pigem kõrgemat seltskonda. Samuti olid üllatunud vaesed, et nende heategija oli kõrgest seisusest.

Isa tunnistas üllatunult: „Ma ei teadnud, kes oli minu poeg.“ Õde kirjutas hiljem: „Me ei teadnud, et pühak elas meie keskel.“

 

 

Kasutatud kirjandus

  • Mariusz Rabczak SchP, Student z Turynu. [kodulehel:]
    http://www.frassati.pijarzy.pl/index.php?option=com_content&view=article&id=49%3Astudent-z-turynu&catid=34%3Abiografia&Itemid=53
  • Paweł Nowik, Chciałbym powędrować dalej…, Lublin 2001. [osa on kodulehel:]
    http://www.spigksw.pl/patron.htm
  • Beata Wiktorowska, Człowiek ośmu błogosławieństw [kodulehel:]
    http://www.frassati.pl/teksty/beata_wiktorowska.html
  • http://www.dakul.jezuici.pl/index.php/nasz-patron
  • John Zmirak, The wild one: Blessed Pier Giorgio. [kodulehel:]
    http://catholic.net/index.php?option=dedestaca&id=3537&grupo=Faith&canal=Prayers%20%26%20Devotions

  • http://en.wikipedia.org/wiki/Pier_Giorgio_Frassati
  • http://www.3op.org/frassati.php
  • http://www.bettnet.com/frassati/
  • http://www.frassati.pl/pier_giorgio/kalendarium.html

One thought on “õnnis Pier Giorgio Frassati

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga