püha Caterina de’ Ricci

Püha Caterina, ristimisel Alessandra Lucrezia Romola de’ Ricci, sündis Firenzes 1522. aastal. Tema isa Pietro Francesco de’ Ricci oli sel ajal Firenze Vabariigi gonfalonieer, see tähendab ülem. Ema Caterina kuulus hiilgavasse Itaalia perekonda.

Juba väikese lapsena tõmbas Alessandrina (nii hüüdi teda lähedaste keskel) endale lähedaste tähelepanu erandliku rahulikkuse ja häirimatusega. Perekonnas usuti, et see ei saanud tulla ainult loomusest, vaid ületas puhta loomuse Jumala armu annina. Aja jooksul kasvas sellest rahulik enesevalitsus käitumises. Koos sellega tuli kalduvus paljudele jumalakartlikkuse tegudele ja kommetele. Oli näha, et Jumal toimis selles hinges erandlikul viisil. Perekonnaliikmed ja kõik kodused tundsid aukartust ja imetlust, nähes tema elus iga päev eriliste armude vilju.

Kui Alessandra oli viieaastane, suri ta ema Caterina. Isa abiellus teist korda ja nii sai Alessandra neli venda ja viis õde. Ühest vennast sai dominikaan ja neljast õest dominikaani nunnad. Kasuema märkas kiiresti kasutütre väljapaistvaid voorusi – alandlikkust ja kuulekust – ja väärtustas neid üha rohkem. Kui kasuema avastas, et Alessandrina harjutas tasahilju paastumist, jõudis ta veendumusele, et tütre kutsumus on eriline pühadus ning rõõmustas selle üle.

Oli näha, et Alessandral ei ole kutsumust maisele elule, vaid teda kutsub kontemplatiivne elu kloostris.

Väikese Alessandrina sügav soov oli minna benediktiini San Pietro kloostrisse Monticellis, kus tema tädi oli abtiss. Ta suutis selles veenda kõigepealt kasuema ja seejärel ka isa ning isa andiski tütre sinne õdedele kasvatada. Üks Monticelli kloostri traditsioonidest oli eriline Jeesuse Kannatuse austamine. Kirikus asus suur pilt Jeesusega ristil, mida usklikud austasid väga ning mis avaldas Alessandrinale tugevat mõju. Ta veetis selle pildi ees pikki tunde ja sellest sai tema armastatuim tegevus. Niimoodi tuli välja Alessandra suur kalduvus Issanda Kannatuse üle mõtisklemisele, mis oli tal tegelikult olnud juba väga varasest noorusest. See praktika viis ta peagi kiirele arenemisele kristliku täiuslikkuse teel.

Alessandra tahtis anda ennast üksnes Jumala teenistusse. Monticelli klooster ei vastanud siiski tema ootustele, kuna see oli näide tol ajal laialt levinud lõdvast kloostrikorrast. Alessandra tuli tagasi koju, ehkki tema tädi tahtis väga, et ta jääks kloostrisse. Kodus hakkas ta elama peaaegu erakuna, kuid jäi avatuks kõikide ümberkaudsete vajadustele. Samal ajal otsis Alessandra kloostrit, kuhu minna. See pidi olema range korraldusega klooster. Selles ülesandes aitas teda kasuema, külastades koos tütrega ümbruskonna kloostreid. Kuid mitte kusagilt ei leidnud nad seda, mida Alessandrina otsis. Vastupidi, neile sai selgeks, et kloostrid olid sel ajal täidetud suurel määral maise vaimu ning vastavate kommetega. Seda rohkem jäi aga Alessandra otsima.

Ühel päeval sai ta kahelt kerjusõelt teada nende Püha Vincenzo kloostrist Pratos, mille oli äsja asutanud üheksa Savonarolat pühendunult järgivat nunna. Õdede käitumine ning sõnad andsid Alessandrale teada, et nende kloostris valitseb just see vaim, mida tal oli vaja. Isa nõustus, et Alessandra viibib seal kümme päeva. San Vincenzo kloostris oli orduelu heas korras ja Alessandra tundis, et see on tema jaoks õige koht, kuhu ta tahab jääda. Alguses ei tahtnud isa sellest kuuldagi. Kloostri hingehoidja oli Pietro Francesco vend, dominikaan Timoteo da’ Ricci. Isegi aga tema ei suutnud oma venda veenda, et too laseks Alessandral kloostrisse jääda. Isa käskis tütrel kloostrist tagasi koju tulla, lootes, et see mõte läheb tal üle. Kodus aga jäi Alessandra raskelt haigeks. Siis sündis müstiline kohtumine Jeesusega. Issand teatas talle tulevastest kannatustest ja lohutustest ning Alessandra sai täiesti terveks ja rõõmsaks. Pärast seda ei olnud isa mitte ainult nõus, vaid lausa ise viis tütre San Vincenzosse.

Kloostrisse astudes sai Alessandra endale nimeks Caterina. Kuulsa perekonna liikme, kes pealegi oli nende hingehoidja vennatütar, võtsid õed vastu rõõmuga. Neid pani aga kahtlema uue õe noor iga. Nad ei olnud ka valmis mõistma inimest, kellele oli antud nii ebatavalised annid nagu nägemused ja ekstaasid. Kui Caterinal oli selle tõttu õdedega raske suhelda ning täita igapäevaseid kohustusi, siis arvasid nad, et ta pole isegi mitte keskpärane inimene ja on kloostrile üksnes koormaks. Nende silmis olid Caterina üleloomulikud ja ebatavalised läbielamised kahtlased. Caterina kannatas alanduse kannatlikult välja ega tahtnudki olla suurem kui kloostri kõige viimane ja kõige väiksem õde. Katsumus osutus aga varsti veelgi raskemaks. Kui lähenes otsuse aeg, kas lasta Caterinal anda tõotused või mitte, sai selgeks, et õed mõtlesid tõepoolest, et uus õde tuleks kloostrist minema saata. Noore noviitsi alandlikud palved suutsid lõpuks siiski muuta õdede meelt ja Caterina sai anda igavesed tõotused. Koos positiivse otsusega tuli kogukonna peale sügav rahu. Kõik tundsid, et nad tegid parima sammu oma elus.

Ometi tulid varsti samad raskused tagasi: jätkuv müstiline palveseisund jäi õdedele endiselt arusaamatuks. Jälle hakkasid õed arvama, et Caterinal ei ole terve meel ja et ta on kasutu kloostriliige. Selle kogemusega valmistas Issand teda ette paremaks arusaamiseks oma pühast Kannatusest.

Kaks aastat pärast igaveste tõotuste andmist jäi Caterina uuesti haigeks. Haigusega kaasnesid pidevad suured valud ning kõik ravimid tegid asja ainult hullemaks. Seepärast ei proovinudki arstid enam midagi teha, kui nägid, et nende pingutused andsid soovitule vastupidise tulemuse. Raskeid kannatusi kandis Caterina kannatlikkusega, mille toit oli pidev mõtisklemine Kristuse Kannatuse üle. Kui õed nägid tema üleloomulikku kannatlikkust ja vaikimist keset piina, siis muutus nende hoiak tema suhtes ja nad hakkasid teda kõrgelt hindama ebatavaliste vooruste pärast. Samuti hakkasid nad palvetama Caterina tervenemise eest.

Kaitsepühak, kelle eestkostet Caterina ja õed palusid, oli vend Girolamo Savonarola, kelle kohta nad uskusid, et ta oli nende kloostri vaimne rajaja. Kloostri kroonika järgi ilmus Savonarola Caterinale ja teatas, et ta tuli teda tervendama ning käskis tal minna pihile ja olla alati kuulekas ülemõdedele ja pihiisadele. Caterina tegi endale ristimärgi ja märkas, et on äkki saanud terveks. See sündmus aitas veelgi kaasa õdede hoiaku paranemisele tema suhtes. Õed tahtsid aga, et Caterina kogemused ja läbielamised oleksid täpselt läbi uuritud. Nii kutsus onu Timoteo ta vestlusele ja käskis Caterinal ära rääkida kõik vaimselt kogetu. Kuna Caterina ei olnud kunagi mõelnud nende asjade levitamise peale, siis ainult kuulekuse tõttu nõustus ta käsuga ja jutustas onule kõik, mis oli talle ilmutatud.

Selle hulgas olid Issanda, Neitsi Maarja ja pühakute ilmutused, pühad juhendid religiooni saladuste kohta ning käsud, mille ta sai ilmutuste ajal. Lõpuks ütles Caterina, milline oli nende vili: alguses kartus, mis muutus iga kord sügavaks rahuks, intensiivseks rõõmuks ja suureks armastuseks Jumala vastu.

Onu Timoteo käskis Caterinal teha ristimärk sellele, mis ilmub talle nägemuses, juhul kui see veel tuleb, ning võtta selliseid nägemusi vastu põlgusega. Kui Caterina oli sellest käsust hämmastunud, siis onu seletas, et Jumal ja Tema pühakud armastavad kõige rohkem seda, mis tuleb kuulekusest, kuid kurat, kes on uhkuse ja sõnakuulmatuse kehastus, ei kannata põlgust välja. Onu määras ka ühe kloostriõe Caterina vaimseks hooldajaks ja südamesõbrannaks, kellele ta pidi avaldama kõik, mis juhtub tema siseelus. Samuti käskis onu tal iga päev temale aru anda kõigest nähtust ja kuuldust nägemustes või ekstaasides.

Sellest ajast alates hakkas Caterinat hirmutama võimalus, et kõik suurepärased müstilised kohtumised võiksid olla just kuradi pettus. Sellele vaimsele katsumusele liitusid varsti uued haigused, mille pärast ta kannatas väga, kuid sai iga kord mõne aja pärast imelisel viisil terveks. Ka nendel kordadel aitasid teda selles pühakud, kord vend Girolamo, kord püha Thomas Aquinost.

Siis koges Caterina kahte erisugust kuradi rünnakut. Esimene oli füüsiline: müra, hirmsad pildid, tülgastav lõhn, selle koha raputamine, kus Caterina püüdis palvetada, või hääl, millega kurat ise anus Caterinat, et ta enam ei teeks tema tegutsemist võimatuks. Raskemad olid teistsugused katsumused, see tähendab kuradi poolt esile toodud väärad ilmutused ja nägemused. Kord unustas Caterina teha ristimärki, kui talle ilmus püha Peetruse kuju. Alguses oli Caterina vaimustatud ilusast ja võimsast nägemusest. Hetke pärast andis talle upsakas hääletoon ja sõnade sisu (milles oli tugev umbusaldus pühakute vastu ja manitsemine, et tuleb rohkem usaldada maiseid isandaid) Caterinale mõista, et nägemus on kuradist.

Pärast seda palus püha Caterina nii südamlikult kaitset kuradi pettuse vastu, et Kristus lubas talle, et temast ei saa kunagi kuradi pettuse ohvrit. Nii saatis Jeesus Caterinale keset kannatusi ka tervenemisi, kergendusi ja ekstaatilisi kogemusi. Räägitakse, et talle ilmus Neitsi Maarja pühima Lapsukesega süles, kellega koos oli ka vend Girolamo Savonarola. Caterinal lubati võtta hetkeks Jeesuslaps enda kätele. Ükskord ilmus talle Jeesus auhiilguses ja noomis teda, et pihiisale oleks olnud vaja kõneleda eelmisest nägemusest, ehkki see oli toimunud sõnatult. Teinekord saadeti talle vend Savonarola pihiisaks.

Pärast seda tuli suur nägemus, milles Caterina nägi Jeesust kõige suuremates kannatustes. Selle pildi tõttu tundis Caterina ennast kaastundest nii muserdatuna, et tal tuli jääda kümneks päevaks voodisse. Selle nägemusega anti Caterinale mõista, et kõige suuremad kannatused on tal veel ees. Järgmises nägemuses nägi ta Jeesust auhiilguses. See visioon näitas Caterinale, milline on tema ühendumine Jeesuse auhiilgusega, mis tuleb eelnevast ühendumisest Tema Kannatusega.

Kristuse Ihu suurpühal andis Jeesus Caterinale tema pidevat südamlikku palvet täites uue südame, mis oli kujundatud täpselt Neitsi Maarja südame järgi, nagu Ta oli andnud selle varem ka Siena püha Katariinale ja püha Filippo Nerile. Sel hetkel langes Caterina peale tohutu ja väljendamatu rõõm. Ta tundis, et tal on täiesti uus elu, mis on märksa kõrgem kui eelmine. Kui Caterina tuli nägemusest tagasi maise tegelikkuse juurde, siis ta märkas, et tema hing on kogu aeg taevaste asjade keskel, ehkki ta tegeleb samal ajal tavaliste tegude ja asjadega. See oli nagu uus ja eriline osalemine Püha Vaimu väljavalamises. Caterina ütles, et sellest ajast peale ta hingas justkui taevast õhku ja sellest taevasest õhust sai tema uue elu toit.

Sellele suurele kingitusele järgnes ka uus misjon Kirikus. 1542. aastast alates elas Caterina kaheteist aasta jooksul iga reede müstilises ekstaasis läbi Issanda kannatused (nejlapäeva lõunast reede kella neljani õhtupoolikul). Ta käis läbi kõik Kristuse kannatuse astmed väga lähedases ühinemises pühima Jumalaemaga. On öeldud, et mitte keegi pühakute hulgast ei ole varem kunagi saanud sellist armu, et järgida nii täpselt ja ustavalt Lunastaja kannatusi koos Tema Emaga.

Uudis sellest levis kiiresti kloostriseintest väljapoole. See ebatavaline fenomen hakkas huvitama dominikaani kindralit, kohalikku piiskoppi ja isegi paavst Paul III, kes saatis ühe kardinalidest asja kanooniliselt uurima.

Sama aasta Ülestõusmispühade ajal sai Caterina Kristuse, taevase Peigmehe käest müstilise kihluse märgiks sõrmuse. See oli kullast briljantsõrmus, mille punane email tähistas Kannatuse Verd. Sõrmus ei olnud nähtav kõigile – vastavalt inimese hardusele ja Jumala tahtele nägid mõned ainult võru Caterina sõrme ümber. Caterina palus, et ta võiks ise oma jumaliku Peigmehe asemel ristil kannatada. Pärast seda tundis ta äkki läbilõikavat valu oma küljes, mida oli otsekui odaga torgatud. Samuti olid haavad ta kätes ja jalgades. Nii nagu sõrmustki, ei näinud haavu kõik. Lisaks neile viiele haavale sai Caterina iganädalastel ekstaasidel veel teisigi Kristuse Kannatuse haavu – õed võisid tema näolt ja kehalt lugeda tervet Kannatuslugu, kuna teda oli müstiliselt piitsutatud ja kroonitud okaskrooniga. Ekstaaside lõppedes oli ta kaetud haavadega ja õlas oli sügav sälk kantud ristist.

Caterina kuulsus levis üle terve Itaalia ja tema juurde voolas kokku nii kahtlejaid kui ükskõikseid, nii patuseid kui uskmatuid, kes kõik muutusid tema pilgu all. Varsti polnud enam päeva ega tundi, mil inimesi polnud – patuseid, kel oli teda vaja, inimesi, keda vaevasid kahtlus ja häda, kuid ka lihtsalt uudishimulikke. Tema osalemine Kannatuses avaldas suurt mõju kõigile, kes seda nägid. Avalikkuse tähelepanu pärast palus Caterina ja terve kogukond Issandat, et Ta muudaks haavad vähem nähtavaks ja 1554. aastal tuli Ta nende palvetele vastu. Tuhandete hulgas, kes tulid kloostrisse Caterina eestkostet paluma, olid ka kolm tulevast paavsti – Marcellus II, Leo XI ja Clemens VIII.

30-aastaselt määrati Caterina püsivaks kloostriülemaks, vaatamata oma müstilistele läbielamistele. Ta tuli suure majapidamise juhtimisega väga hästi toime ning sai tuntuks kui lahke ja hooliv kloostriülem.

Prohvetlikes visioonides nägi ta ette Kirikus juhtuvat, muuhulgas kahju, mida põhjustab protestantlus. Pühaku müstilisi läbielamisi kroonis laulatus jumaliku Peigmehega. Peale selle oli Caterinal ka harvaesinev bilokatsiooniand – olemine korraga kahes kohas -, mida samuti võeti arvesse tema pühakuks kuulutamise protsessil.

Üleloomulike läbielamiste kõrval alustas püha Katariina apostelliku tegevust kirjavahetuse teel. Praeguseni on säilinud tema kirjad pühale Filippo Nerile, pühale Carlo Borromeole, pühale Pius V ja pühale Maria Magdalena de Pazzile. Tal oli kirjavahetus paljude oma aja ilmalike juhtidega, näiteks Medici perekonna liikmetega. Tema korrespondentsil, askeetlikel kirjutistel ja luuletustel on suur väärtus niihästi vaimuelu õpetusena kui ka dokumentidena oma ajastu kohta. Püha Caterina kõige ilusamate tekstide hulka kuulub Laul Issanda Kannatusest, mis koosneb psalmide värssidest ning mida dominikaanid siiani laulavad Suure Paastuaja igal reedel.

Püha Caterina suri 1589. aasta 2. veebruaril. Kuid tema pühakupäev on 13. veebruar. Ta kuulutati õndsaks 1732. aastal ja pühakuks 1746. aastal. Püha Caterina reliikviad asuvad Pratos Püha Vincenzo kirikus.

Kasutatud kirjandus

Florence Mary Capes, St Catherine de’ Ricci: her life, her letters, her community, London 1905? [kodulehel:] http://archive.org/stream/stcatherinederic00capeuoft#page/n9/mode/2up

Wincenty Zaleski SDB, Święci na każdy dzień, Warszawa 2002, lk 73 – 75.

One thought on “püha Caterina de’ Ricci

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga