püha Bartolomé de Las Casas

Keskmine inimene teab vähe geograafilistest avastustest. Peab silmas muuhulgas Christoph Kolumbuse retke ja ka seda, et Kolumbuse järele äsjaavastatud maadele ilmusid konkistadoorid, sellised kui Ferdynand Cortez või Franciskus Pizarro. Nad alustasid vallutamist asteekide ja inkade riigis, mille elanikud nad mõrvasid ja mille kultuuri nad hävitasid. Samas, paljud on täna veendunud, et Ladina-Ameerika koloniseerimine on üks julmadest leheküljedest Katoliku Kiriku ajaloo peatükkidest. Aga osutub, et meie ettekujutlused ei vasta täielikult tõele.

Koloniseerimise algul seati küll indiaanid pärisorjusse, aga see oli korda saadetud Christoph Kolumbuse isiklikul algatusel. Kastiilia Isabella, Hispaania kuninganna, kes rahaliselt toetas retke Uude Maailma, kui ta sai teada, mis lahti seal on, reageeris kohemaid, käskides taastada vabadus kõikidele, kes kaotas selle pärast 1478. aastat. Pealegi lisas ta oma testamendi juurde täienduse ehk koditsilli: “Meie peamine intentsioon oli, et meile antud saarte ja meretaguste maade peal, niivõrd nende osas, mis juba on avastatud, kuivõrd ka nende osas, mis veel avastatakse, sisse seada meie katoliklik usk, saates sinna vaimulikke, selleks (…) et nad õpetaksid agaralt elanikele usku ja häid tavasid (…). Tehke seda, mis vajalik, et neid koheldaks õiglaselt ja hummanselt, ja kui nad oleksid kannatanud mingit ülekohut eneste üle, pidi see parandatud saama.”  

Juba teisel retkel võttis Kolumbus enesega kaasa 12 munka. 1494. aastal, Kolmekuninga suurpühal pühitsesid nad esimese püha missa Haiiti saarel. Aastal 1502 tulid järgmised 17 frantsiskaani munka ja seejärel liitusid nendega ka dominikaanid. Sellest ajast peale tõi iga suur laev, mis ankurdas Uue Maailma kaldas, endaga kaasa ka vaimulikke. Antillid, eriti Haiiti saared, Kuuba, Jamaica ning Puerto Rico, said esimesteks hispaania kolooniateks ja seega esimesteks missia maadeks Vahe-Ameerikas.

Tõsi on, et julmus, vägivald, ahnus ja röövimine kaasnesid Corteza ning Pizarro retkedega. Aastal 1519 alustas Ferdynand Cortez asteekide vallutamist, kes elunesid Mehhiko lagendikul. Nad mõlemad, Corteza ning Pizarro, aga tegelikult ka teised, ohjeldasid Vahe-Ameerika rahvaid, olles nende vastu halastamatud. Nad oskasid ühe hooga ohverdada oma ahnuse ja uhkuse ebajumalatele – mammonale, 80000 inimeste elud ja seda nii kohutaval viisil, nimelt, kiskudes alles tuksuvad südamed rinnust. Muidugi ei lugenud see mitte midagi, et Cortez purustas asteegi ebajumalate kujud ja nende asemele püstitas riste. Tegelikult ta purustas asteegi tsivilisatsiooni ja ajas nurja Jumala armastuse plaani inimkonna vastu. Kuid mitte lõppuni. Varsti tulevad valguse lapsed.

Sihipäraste, süstemaatiliste missionitega Mehhicos hakkasid pihta alles püha Franciskuse vennad. Aastal 1522 saabusid nad Madalmaadelt ja asusid  toimetama. Pärast lühikest aega sai üks nendest esimeseks Mehhiko piiskopiks. Frantsiskaanide järele saabuvad – dominiiklased, augustiinid ja teised. Nende mission algas indiaanide keelte tundmaõppimisest. Mõnd aega hiljem andsid nad välja esimesi sõnastikke ja katekismusi juba pärismaalaste keeltes. Osutus, et nende töö tagajärjed olid koguni usukumatud. 20 aasta jooksul ristisid nad ära mitu miljonit inimest. Seda kinnitavad erinevad allikad. Muidugi, nad tegelesid ka praktiliste oskuste õpetamisega indiaanide heaks. Õpetati majade ehitamist, põllu harimist, loomapidamist, kangaste kudumist. Mungad aitasid nõuandmisega, haigete ravimisega, nõrkade kaitsmisega. Väga kiiresti sai Mehhiko katolikuks maaks väga tuntud maarjaliku pühamuga Guadelupe´is.

Misjonärid ei keskendunud ainult oma tegevusele Mehhikos. Nad järgnesid konkistadooridele. Mehhikost asusid nad teele Guatemala, Hondurase, Yucatáni ja Uue Mehhiko poole. Peruusse saabusid 1531. aastal, just ajal, mil Franciskus Pizarro alustas selle vallutamist. Pizarro ülesande täideviimist kergendas kodusõja käigus tekitatud poliitiline mäss ja inimestel valitsev kabuhirm. Pizarro kuritarvitas võimalust ja mõrvas inkade kuninga Atahualpa, kes võttis küll lõpuks ristimise vastu, kuid ei vältinud see-eest surma. Peruu kristianiseerimisega hakkasid pihta dominikaanid. Cuscos ja Limas rajati esimesed piiskopkonnad.

Sellest ajast alates, kui Dominiiklaste Ordu missionärid tulid Uude Maailma, jutlustasid nad põliselanike halva kohtlemise vastu vallutajate poolt. Aastal 1511 küsib dominikaan Antonio de Montesino oma Adventjutluses Santo Domingo kirikus hispaania kolonisaatoritelt: “Missuguse õigusega te hoiate indiaanlasi nii julmas ja hirmsas orjuses? Miks olete neid nii palju surmanud? Te surmate neid ka siis, kui nad päevast päeva kaevandavad kulda teie jaoks!”.

Sel põhjusel keeldusid dominiiklased pihist ja absolutsioonist neile, kes omasid indiaanlasi, seega omasid orje. Ennem, kui Las Casas ise tahtis ühe dominiiklase juures pihtida, keeldus viimane. See sai talle ajendiks oma ellu suhtumise muutmisel. “Sellest tunnist alates, kui ma sain aru…teadmatuse udu hakkas hajuma … ei ole ma ühtki raamatut ladina ega hispaania keeles lugenud, (ja neid oli 44 aasta jooksul arvutult), milles selgelt ei oleks väljendunud indiaanlaste õigus ja ebaõigluse hukkamõist, mis neile osaks oli saanud“.

Aga kuidas oli püha Bartolomeo de Las Casas puhul? 1502 aastal saabus ta San Domingosse, tänane Haiiti, oma isa maavaldusse kui kolonisaator. Seal puutus ta kokku ebaõiglase süsteemiga encomienda nime all. Kõik hispaanlased, kes erilisel viisil teenisid ära Uue Maailma vallutamisel mingi rolli, said maa koos seal asuva indiaani rahvaga. Indiaanidelt nõuti andamit ning sunnitöö tegemist omanike kasuks.

Indiaanid muutusid feodaal- pärisorjuslikuks rahvaks. See-eest pakuti neile isanda-maaomaniku kaitsmise garantiid, mis piirdus küll enamasti ehk kristianiseerimisega. Bartolomeo jaoks see süsteem oli midagi naturaalset. Tema meelest indiaanid pididki töötama eurooplaste heaks. Ent varsti tema meeles sünnib pööre.

Ta võtab vastu preestriseisuse ja temast sai Kuuba vallutamises osavõtnud hispaanlaste hingekarjane. Kuubal sai ta ka oma maatüki koos põliselanikega, ehk just encomienda. Oma päruses tegeles ta rahuliku kristliku tegevusega. Ent pikkamise hakkas ta aru saama selle süsteemi ebaõiglusest ja aastal 1514 loobus ta omast encomienda’st. Ta andis oma indiaanlased üle Kuuba kubernerile ja suvel 1515. aastal lahkus ta saarelt. Ta oli siis 31 aastane.

Ta alustas võitlust indiaanide õiguste eest. Varsti sai ta indiaanide õiguste ägedaks kaitsjaks kuni selle määrani, et taotles seda, et indiaanide asemel kaevandustes ja plantaažides töötaksid neegerorjad, kes olid füüsiliselt indiaanidest tugevamad. Hiljem kahetses ta seda väga. Kuna Bartolomeo tegevus kohtas hispaanlaste kolonisatoorite vastupanu, selleks, et indiaanide kaitsmiseks suudaks võitlust jätkata, sai tamast dominiiklaste Ordu liige.

Hispaania kuningas Ferdinand II andis 1512. aastal välja seadused (kodanikkude seadused) Nende seadustega piirati põliselanike rõhumist, keelati alla 14- aastaste laste sunnitöö ja sunnitööd pidi tegema ainult 9 kuud aastas, mitte rohkem.

Las Casas sai audientsi kuninga juurde, aga peagi kuningas suri – jaanuaris 1516. Tema järglane oli 16 aastane Hispaania Karl I, hilisem Karl V. Seega valitses kardinal, kuna kuningas oli liiga noor. Las Casas läks Madriidi, nähes tungivat vajadust seadust täiendada, et töötaval inimesel oleksid elatusvahendid ja arstiabi kättesaadavad. 17. septembril 1516. aastal tõstis kuningas ametisse Las Casase kui universaalse kõigi Lääne- India indiaanlaste prokuraatori. Sellest ajast alates astus ta indiaanlaste kaitseks välja juba ametlikult ja esindas neid kuninga ees ja ka Indiaanlaste Kogu ees. (See Kogu oli hispaanlaste, mitte indiaanide joaks kokku kutsutud arutamaks koloonia asju)

Hispaniolas oli elanike arv vähenenud 15 000 või 16 000 võrra. Nad olid surnud halva kohtlemise, ületöötamise jne. tõttu. Las Casas teatas, et nad surevad kõik, kui abi kiiresti ei tule.

1529. aastal kutsub Mehhiko piiskop ta Uus Hispaaniasse. Tal tekkis kohe konflikt Hispaania asukatega, sest ta keeldus pihist neile, kes omasid indiaanlastest orje ja neid vabaks ei tahtnud anda. Pärast seda kui B. Las Casas keeldus ühele suurmaaomanikule, kuninga sõbrale, viimsest pihist, sest sel mehel olid orjad-indiaanlased ja ta ei tahtnud neid vabaks lasta, siis oli ta sunnitud Puerto Plataśt Hispanioolasse tagasi minema. Seejärel paigutati ta ümber Santo Domingo kloostrisse. Seal oma “Historia” kallal töötades õppis ta neil aastail ka teoloogiat ja arvatavasti õigusteadust. Need aastad olid siis 1529- 1535.

1535. aastal läks B. Las Casas koos Panama piiskopiga Peruusse, mis oli vallutatud 3 aasta eest Francisco Pizarro poolt. Kui nad sõitsid, oli poolteist kuud täielik tuulevaikus ja kuna kõik tagavarad olid ära tarvitatud, siis pidid nad laevalt lahkuma. Väikeses paadis jõudsid nad koos teiste ellujäänutega Nicaraagua rannikule. Ja sealt läksid nad jalgsi Granadasse, mis oli suurim linn sellaal (sellel ajal) Nicaraaguas. Seal jõudsid temani teated Peruust, et veel väheseid on ellujäänuid indiaanlaste seast. Siis otsustas ta oma reisi Peruusse ära jätta ja alustada oma missionitegevust Nicaraaguas.

Ta jutlustas sõja vastu, indiaanlaste ärakasutamise, ekspluateerimise vastu, kirjutas Nicaraagua kuningakojale. Ta teatas: 10 000 indiaanlast on kinni võetud, ära märgistatud  põletusmärgiga ja nad tahetakse müüa orjadena Peruusse ja Panamasse. Las Casas püüab kaitsta indiaanlaste õigusi teoloogiliste ja juriidiliste argumentidega.

Detsembris 1546 läks Bartolome Las Casas oma viimasele reisile üle Atlandi ookeani. Ta oli  62 aastane. Saabunud Hispaaniasse, elas ta kuningas Philippe hoovkonnas, kus ta jätkas oma tööd indiaanide prokuraatorina.

Karl V oli 1542. aastal Las Casase tungival nõudmisel välja andnud uued seadused, mis keelasid indiaanide orjastamise. Aga Uues Maailmas ei viidud neid seadusi kunagi ellu ja Hispaania asukad võitlesid nii ägedalt nende vastu, et keiser pidi need seadused kolm aastat hiljem osaliselt tagasi võtma.

Õukonnas kirjutas Las Casas mõned tööd, oli Indiaanide Kogu asetäitja ja viis läbi avalikku dispuuti, vaidlust indiaanide kohtlemise kohta tulevikus.

Tema endale võetud kohustus tasus lõpuks end ära, kui keiser 16. aprillil 1550. aastal laskis lõpetada kogu conquista. Järgneval kuuel aastal ei toimunud tõesti mingeid avastusreise ja vallutusi. Uus vallutamine toimus alles 1556. aastal Philipp II valitsuse ajal, siis aga mitte enam conquista nime all.

1551. aastal kinnitas paavst avalikult Bartolome Las Casase loobumise Chiapa piiskopi ametist.

Sellest alates elas ta San Gregorio kloostris Valladolid`is. Samal aastal võttis ta osa kuninga esindajana oma Ordu generaalkapiitlist Salamancas. 1552. a. oli ta oma sünnilinnas Sevillas, kus ta püüdis värvata missionäre Uue Maailma jaoks. Seal oli Fernando Kolumbuse raamatukogu – Biblioteca Colombina – tema haarde ulatuses ning ta jätkas tööd oma Historia de las Indias – kallal.

Alates 1533. aastast, pöördunud tagasi Kolleegium San Gregorio`sse, täidab Bartolomeo mõtteid veel üks probleem, milles ta nägi ohtu indiaanide ellujäämisele. Hispaania asukad omasid encomienda`d st. maa ja indiaanid olid ära jaotatud. See oli määratud ainult üheks kindlaks ajaks. Hispaania maaomanikud pakkusid maksuraskustes olevale Kroonile st. kuningale 8 miljonit peesot, et muuta tähtajaliselt piiratud encomienda´d “igaveseks”.

Las Casas leidis seepeale küllalt toetajaid, et 1559. aastal kuningale pakkuda oluliselt kõrgem summa juhul, kui kuningas nii otsustama peaks. Philipp II oli sellest hoolimata kõhklev ja lõpuks ei võtnud ta selles asjas mingit otsust vastu.

Novembris 1559. aastal kutsuti Bartolomeo Las Casas inkvisitsiooni poolt kohtusse süü kergendamise või süüst vabanemise tunnistajana Bartolome de Carranza protsessi. Tema väljaütlemised aitasid kaasa sellele, et de Carranza lõpuks vabaks mõisteti.

18. juulil 1566. aastal suri Bartolomeo de Las Casas 82 aastasena Madriidi lähedal Senora de Atocha dominiiklaste kloostris. Ei ole teada, kus on tema haud.

Püha Bartolomeo de Las Casas koostas aruandeid, millest on säilinud “Lühike sündmustik Indiaanide hävitamisest”. Kirjutades “sündmustikku” tahtis ta kuningat ümber veenda loobuma  edasistest vallutamistest, kuid see viis kuni “musta legendi” tekkimiseni ehk hispaanlaste süüdistamiseni. Kindlalt arvustas ta sunnitöö süsteemi. Ainsaks indiaanide pöördumise viisiks pidas ta jutlustamist ja vabatahtlikku usu vastu võtmist. Tema apellatsioonid aitasid kaasa 1542. aastal keisri Karli V “Uute Seaduste” välja andmisele. Need põhjustasid uue pöörde koloniaalsüsteemis. Uued Seadused keelasid pärisorjuse, tühistasid encomienda, andsid indiaanide jaoks õigusi, mis mingil määral olid samasugused kui hispaanlastel.

Bartolomeo Las Casas laskis mõned oma teosed trükkida juba oma eluajal. Need ei olnud mõeldud avalikkuse jaoks, vaid paljundamise jaoks – kitsale lugejaskonnale, näiteks prints Philippele. Teoste avaldamisele Lääne – India asjade kohta ilma Indiaanide Kogu nõusolekuta olid kõrged trahvid, alates aastast 1558 isegi surmanuhtlus. Seepärast toimusid esimesed avaldamised väljaspool Hispaaniat: 1571 – Frankfurdis Main`il, 1621 -Tübingenis, 1678 – Jenas, 1710 – Kölnis. Ka esimene hispaaniakeelne väljaanne ilmus veel 1822. aastal Pariisis.

Teiste allikate järgi ilmusid varased hispaaniakeelsed väljaanded raamatust “Lühikesed, kokkusurutud aruanded Lääne – India rüüstamisest” 1646. Barcelonas, 1812. Londonis, 1821. Philadelphias.

Hispaania kohtas etteheiteid, et tema rahvas on julm ja verejanuline. Las Casase teated muutusid “mustaks legendiks”, nad olevat hispaaniavastane propaganda ja ajaloovõltsing. Hispaania ajaloolane Ramen Menendez Pidal (1869-1968) püüdis tõestada, et Bartolome Las Casas oli vaimselt haige. Ajaloolane ise kirjutas oma doktoritöö (1908-1912) vanahispaania kangelaseeposest – kastiilia rüütlitest.

1543. sai Bartolomeo Mehhiko vaese diötseesi Chiapa piiskopiks. Kogu aeg taotles ta Uute Sueaduste elluviimist, sest kolonisatoorid vaidlesid nende vastu ja heitsid neid kõrvale. Bartolomeo polnud selles võitluses koguni üksildane ega seltsimatu. Teised misjonärid võitlesid samuti inimõiguste silmapidamise eest indiaanide suhtes. See ongi kiriku teene, et aeglaselt küll, kuid vägivalda kasutamata, vaimse hoolimise kaudu ning isiklike suhete abil indiaanidega, võitis kirik lõpuks ära ebavõrdse suhtumise rassidesse. Saab selgeks, et au- ja kullahimuliste konkistadooride kõrvale ilmusid Uues Maailmas vaimulikud, kes missionäridena, tuld ja mõõka kastutamata tunnistasid indiaanidele head sõnumit Krustusest.

Kes oli püha Bartolome de Las Casas? Ta oli Dominiiklaste Ordu preester, teoloog, Toleedo arhipiiskop. Süüdistatuna hereesias, veetis ta palju oma hilisemast elust vangistuses. Ta võitles innukalt katoliikluse taastamise eest Inglismaal. 1559. aastal vahistas inkvisitsioon ta Valladolid`is Hispaanias. Tema kristlaste katekismuses olevat leitud protestantlikke õpetlikke lauseid ja ta olevat Karl V-le surivoodil ketserlikke mõtteid sisendanud. Ta oli 8 aastat karmis vangistuses ja siis veel 10 aastat Rooma vanglas ja kui ta vabaks sai, siis elas ta vaid mõne päeva.

 

One thought on “püha Bartolomé de Las Casas

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga