palvetamise viisid

pühale Albertusele omistatud kirjatööst “palvetamise viisid”

Palvetamiseks peame valmistuma. See valmistumine on aga kahekordne, nimelt, kauge ja lähedane. Kauge valmistumine on samuti kahekordne: sisemine ja välispidine. Sisemine on aga kolmekordne, nimelt, esimene on südametunnistuse puhtaks tegemine. “Kui me ei tea enestel olevat ühtegi süüd, lootkem Jumala peale, et saada mida me iganes Talt palume.”

Teine on meele alandlikkus, sest “Issand vaatab alandlike palvete peale ega põlga neid ära.” Kolmas on solvangute andeksandmine. Kui sa asud palvetama “lepi ära sellega, kellel on midagi su vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie patud”.

Välispidine valmistumine on samamoodi kolmekordne. Esimene on Jumala käskude täitmine, sest püha Isidori sõnutsi, kui teeme seda, mida Jumal käskis, kahtlemata saame seda, mida palume. Teine on lepitamine solvunud vennaga. “Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!” Kolmas on paastumise ja almuste andmise kasutamine, mis toetavad palvetamist, nagu ütleb Jesaja “murra oma leiba näljasele ja vii oma kotta viletsad ja kodutud. Siis sa hüüad ja Issand kuuleb.”

Kui jutt käib lähedasest valmistumisest on see samuti kahekordne, nimelt sisemine ja välispidine. Sisemine on aga jälle kolmekordne. Esimesena on südame enda juurde kutsumine: “Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud”. Oma kambrisse sisenemine tähendab oma südame kutsumist enda juurde, seevastu ukse lukustamine tähendab selle (südame) keskendumist. Kutsuda südant endasse tähendab sama kui väljaspool hajevil olevaid mõtteid ja tundeid endaga kaasa (kambri) sisse võtta.

Teine valmistumise akt on südame intentsiooni suunamine Jumala poole. Sest tõeliselt palvetame siis, kui me ei mõtle millegi muu peale. Vaim peab esmalt puhastatud ja eemaldatud olema mõtlemisest ajalike asjade peale, aga puhta südame nägemine peab olema ülendatud Jumala poole tõelise ja lihtsa viisiga. Sest tarvis on, et vaim oleks esmalt puhastatud ja eemaldatud mistahes maisest ja lihalikust mõtlemisest, et see poleks ametis millegi muuga, peale selle, mille eest ta palvetab. Ometi preester valmistab vendade südamed palvele saatesõnadega: “Ülendagem oma südamed”, nad aga vastavad: “Me oleme nad ülendanud Issanda poole”, et süda oleks suletud vaenlaste eest ja avaneks ainult Jumalale, ja et meil poleks muud südameis ja muud huultel.

Kolmas valmistumine on jumalakartliku (vaga) tunde äratamine Jumala vastu, mis tavaliselt saab teoks mõtete mõlgutamisel meie viletsuse üle ja (teisalt) samuti Jumala lahkuse või halastuse üle. Enda viletsuse üle mõtlemise kaudu õpime, mille eest peaksime paluma; aga Jumala halastuse üle mõeldes – millise igatsusega paluda.
Välispidine valmistumine seisneb aga kolmes asjas, nimelt, kehaasend, hoiak ja liigutused. Mis puudutab kehaasendit, on selge, et võib palvetada püsti seistes, istudes ja isegi lamades. Ometi avalikus palves peaksime siin silmas pidama viisi, mis on ette kirjutatud kiriku või meie oma ülemuste poolt. Mis puudutab kehahoiakut, pea meeles, et palvetajale sobib alandlik ja tagasihoidlik hoiak. Mis puudutab liigutusi, siia kuuluvad: põlvitamine, käte väljasirutamine, endale vastu rinda löömine, pilgu ja pea langetamine ja üles tõstmine, suu sulgemine või häälega rääkimine, pisarate valamine, ohkamine, õhkamine ja muud niisugused…

***

Ma tahan lisada väikese kommentaari nende sõnade juurde: “Kutsuda südant endasse tähendab sama kui väljaspool hajevil olevaid mõtteid ja tundeid endaga kaasa (kambri) sisse võtta.“

Nendes sõnade perspektiivist näeme, et mitte ei anna selle teksti autor (püha Albertus või mitte Albertus) teistele nõuandeid, kuidas palvetada, vaid õpetab seda, kuidas palvetamise ajal talitada sellega, mis ühest küljest on inimesele eriomane, aga teisest küljest, mis tundub olevat palvetamise suhtes häiriv. Ta mitte sugugi ei soovita nende eest esmalt ära põgeneda, ega taha ta neid häireid kõrvale lükata, vaid hoopis neid palvetamise kambrisse endaga kaasa võtta. Niisuguseid nõuandeid andes on püha Albertus tõeline dominiiklane, sest see ongi dominiiklaste vaimsuse tunnus –veendumus, et kõik mis inimeses on, on selleks, et seda kasutada Jumala juurde lähenedes. Mitte midagi pole vaja ära visata, aga kõik võib osutuda kõlblikuks asjaks, et selle kaudu Jumala juurde läbipääsu leida. Nii, et see ei ole ainult nõuanne, vaid vaimse elu reegel, mida võiks kasutada ka teistel vaimse elu aladel.

See reegel peegeldab üldse sellist lähenemist teoloogiale, mis on püha Albertuse, püha Aquino Tooma ja üldse skolastilisele teoloogiale eriomane.
Püha Albertus põhjustab, et Aristotelese filosoofia sai üldtunnustatud Pariisi ülikoolis. Nende meetodide rakendamine usutõdede tõlgendamiseks andis maailmale skolastilist süsteemi, mida iseloomustab pürgimist lepitama mõistust Jumala ilmutusest lähtuvate usutõdedega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga