püha Albertus Magnus

Albertus Magnus, doctor universalis

Nimetatud ka Albertus de Lauingen, tema arvatava sünnikodu järgi, ja kodumaalt kaugemal tunti teda kui Albertus Teutonicust – Saksa Albert, Albert Sakslane. Magnus tähendab ’suur’, selle epiteedi teenis ta juba eluajal, oma õpetatuse, autoriteedi ja kirjutiste hulga tõttu.
Nagu paljude keskaja pühakute puhul, on ka Albertuse puhul maisest sünnipäevast täpsemini teada tema taevase sündimise päev. Ta lahkus siitilmast 15. novembril 1280, olles üle 80 aasta vana. Täpsem vanus, millest lähtudes sünniaastat arvutada, ei ole teada – võimalik, et selle aja peale ta ei mäletanud oma täpset vanust enam isegi, ja suurema osa eakaaslastest oli ta ilmselt üle elanud. Üle kaheksakümne aasta vanune inimene oli keskajal küll märksa haruldasem kui tänapäeval, kuid orduvendade hulgas, suhteliselt turvalisemas kloostrikeskkonnas, siiski mitte ennekuulmatu.
Niisiis, ta sündis millalgi enne 13. sajandi algust, aga ilmselt mitte varem kui 1193.
Dominiiklaste ordusse astus ta pärast seda, kui oli juba maailmas pisut ringi vaadanud. Noormehena oli ta Padua ülikooli tudeng, ja võis seal kuulda Saksi Jordani sütitavaid jutlusi. Idee astuda dominiiklaste ordusse üldiselt meeldis Albertusele, kuid ta kõhkles, kas saab ordueluga hakkama. Ordusse astumise ajana on kõige tõenäolisemaks peetud aastat 1229, ehk sama aastat, kui arvatavasti esimest korda üritati asutada dominiiklaste kloostrit Tallinnas, Toompeal. Albertus oli siis juba 30 ümber või vanem, seega kindlasti mitte poisike. On kirja pandud lugu sellest, kuidas talle unes ilmunud Püha Neitsi ja julgustanud teda dominiiklastega liituma. – Hilisemad vagajutukirjutajad on seda lugu laiendanud ja seostanud ennustusega Albertuse elu lõpu kohta, et karistuseks tema kõhkluste eest määras Jumalaema, et elu lõpul kaotab ta kõik oma intellektuaalsed võimed. Seda legendi võib puhta väljamõeldisena ignoreerida, seda enam, et erinevaid variante on palju – kuid ega ka selle uskumine kellelegi kahju ei tee. Fakt paistab olevat, et elu lõpupoole Alberti vaim oli maiste asjade suhtes tõesti pisut vähem fookuses kui nooremana.
1230ndatel oli Albertus juba nii haritud ka dominiiklaste ordu sees, et ta oli mitmes äsja avatud dominiiklaste kloostris lektoriks. – Teatavasti oli kohustuslik koosseis iga uue dominiiklaste kloostri avamisel 12 venda, kellest üks, lektor, pidi olema võimeline kaasvendade haridust edendama, eelkõige teoloogiliselt.
Hiljemalt 1243 saadeti ta Pariisi, kus sel ajal oli ainus ordu kõrgem õppekeskus kõigile provintsidele. Paistab et ta läks sinna kohe ise loenguid pidama, vajalik haridus oli tal juba olemas. 1245 sai ta magistri ametisse, ehk dominiiklaste õppetooli juhatajaks. Samaks ajaks oli ta juba kirjutanud, ja jätkas kirjutamist, mitu tarka raamatut filosoofia ja teoloogia alal. – Tema kirjutisi on üldiselt väga raske dateerida. On küll võrdlemisi kindlalt teada, kui palju ja millised raamatud on tema kirjutatud, isegi enamvähem millises järjekorras, aga millal täpselt – võimatu öelda. Kokku on neid värskeimas trükiväljaandes planeeritud 40 lahmakat köidet.
1246. aastal, ehk samal aastal, kui meie kandis, see tähendab Taanis, otsustati Tallinna taas dominiiklased saata, tuli Pariisi õppima Aquino Thomas ja sai Albertuse õpilaseks. 1248, ehk samal aastal, kui tõenäoliselt dominiiklased päriselt ja lõplikult Tallinnas end sisse seadsid, läksid Albertus ja Thomas Kölni. Ordu oli otsustanud asutada veel neli üleordulist õppekeskust dominiiklastele kõrgema hariduse andmiseks, neist üks Kölnis.
Kölnis konspekteeris Thomas hoolikalt Albertuse loenguid, sealt on säilinud kreeka teoloogi Dionysios Areopagita teoste kommentaarium; tegelikult iseseisvad teosed, mis käsitlevad Dionysiose materjali. (Korrektsem on öelda Pseudo-Dionysios; see, kes kirjutas apostel Pauluse õpilase nime all oli tegelikult keegi 6. sajandi munk. Aga tema teoloogia on igati soliidne, ja keskajal oli tal selle arvatava identiteedi tõttu apostellik autoriteet.)
Kölni perioodil oli Albertus juba tuntud avaliku elu tegelane, näiteks on teada, et ta aitas pidada läbirääkimisi Kölni linna kodanike ja piiskopi vahel, kes olid alailma tülis. See rahusobitaja ülesanne tuli tal hiljemgi ette.
1254 valiti ta Teutonia ehk Saksa provintsi provintsiaaliks. See oli tol ajal väga suur provints, 36 vendade kloostrit ja teist samapalju nunnakloostreid, laialdasel territooriumil kuni Riiani välja. (Tartus veel dominiiklasi polnud, Tallinn oli Taani provintsis.) Ranged reeglid nägid ette, et reisida tohtis dominiiklane ainult jala, mitte mingil juhul hobusega. Mere taha vist siiski laevaga. Ei ole kindel, kas ta tõesti isiklikult kõiki kloostreid visiteeris, see tähendab, kas ta Riias käis või ei. Albertuse teostes on mainitud tema rännakutel tehtud loodusvaatlusi, kohtadest ka Liivimaad, kuid sealt pärit inimesega võis ta kohtuda näiteks Kölni õppekeskuses. Kindlasti ei olnud Albertusel midagi pikkade reiside vastu, seega võib pidada tõenäoliseks, et kui tal oli see kohustus, siis, kui tal vähegi võimalik oli, siis ta üritas ka Riias ära käia. Kui, siis pidi see toimuma 1255. aastal.
Provintsiaali ametist ta vabanes mõne aja pärast, 1258 tagasi Kölnis lektoriks.
1259 oli ta dominiiklaste ordu hariduse põhisuundi kehtestava töörühma liige. Selle tulemusena otsustatigi ordu ametlik tava anda kõigile dominiiklastele, kes olid akadeemiliselt võimekad, korralik haridus nii teoloogia kui ka filosoofia alal. See tähendab algteadmisi kõigis teadustes – tollases mõistes hõlmas filosoofia kõike, mis ei olnud teoloogia, juura ega meditsiin. Sellest ajast pärineb reegel, et kloostri lektori loenguid olid kohustatud kuulama kõik vennad, kaasa arvatud prior; seega lektor oli kloostri intellektuaalne ja vaimne juhtfiguur. Õpingud said kohustuslikuks osaks iga dominiiklase elust, mitte lihtsalt ettevalmistusena ordusse astumisel, pärast mida võiks rahulikult kõik õpitu unustada, kui see pead koormab.
Albertuse loodusteaduslikud teosed on koostatud just seda dominiiklaste pideva harimise vajadust silmas pidades, nagu ta Physica alguses põhjendab kirjutamise motiivi: „Esiteks Kõikväelise Jumala kiituseks, kes on tarkuse allikas, looduse valmistaja, algataja ja valitseja; vendade kasuks ja viimselt kõigile, kes neid loevad.“ (Ad laudem primo dei omnipotentis, qui fons est sapientiae et naturae sator et institutor et rector, et ad utilitatem fratrum et per consequens omnium in eo legentium (Physica l.1, tr.1, 1)).
Isegi selsamal ajal, kui ta ise puhtalt teoloogiale keskendub, peab ta looduse uurimist meeles, kommentaarist Matteuse evangeeliumile: „Terve maailm on ju inimese jaoks teoloogia, sest „taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd“. (Ps 19,2)“ (Totus enim mundus theologia est homini dum „celi enarrant gloriam dei et opus manuum eius annunciat firmamentum.)
1260. aastal määras paavst Alexander IV Albertuse Regensburgi piiskopiks, et see paneks jalule äärmiselt käestlastud piiskopkonna, nii vaimselt kui ka majanduslikult. Umbes aastaga sai ta seal enamvähem korra majja, usaldusväärsed inimesed ametisse, ja hakkas taotlema piiskopikohustustest vabastamist. Selle vabastuse ootamisega veetis ta palju aega paavsti kuuria juures, ja arvatavasti kasutas vaba aega kirjutamiseks, üks huvitavamaid teoseid, De animalibus – Loomariigist – pärineb tõenäoliselt sellest ajast.
Siis oli ta paavst Urbanus IV käsul paavsti erisaadik Saksamaal, ja ristisõjajutlustaja. Seda ristisõda, millest paavst unistas, ei toimunud siiski kunagi.
Pärast sellest kohustusest vabanemist sai ta lõpuks rahulikult ordusse tagasi pöörduda, on oletatud, et ta elas suurema osa aega Würtzburgis, kuni umbes kümneks viimaseks eluaastaks oli jälle Kölnis. Arvatavasti mitte enne 1270. aastat.
Sinna kutsuti ta jälle suuremat tüli klaarima. Konflikt Kölni piiskopi ja linnarahva vahel, mis oli vaikselt keenud juba kümmekond aastat, oli läinud päris sõjaks, nii et paavsti nuntsius, kes oli piiskopi poolt, oli linna interdikti alla pannud. See kirikuvanne tähendas, et keelatud oli kõik avalikud jumalateenistused, ja tegelikult oleks pidanud olema keelatud ka kauplemine. Väidetavalt oli Albertuse kartmatust esinemisest suur abi piiskopi südametunnistuse äratamisel. Ta oli üldse väga julge mees, kui oli vaja õigluse eest seista. On säilinud üks kirjeldus sellest, kuidas ta karmilt süüdistas üht kohtunikku, kes ei tahtnud pisivarguse puhul leebust üles näidata, et „ise sa varastasid tuhat marka ja nüüd pigistad teist kolme penni varguse puhul.“ Ime et ta rohkem vaenlasi ei hankinud, kui tal selline väljendusviis oli, arvab dominikaaniajaloolane paater Tugwell, kelle kirjutatut käesolev loeng refereerib.
Eelmainitud Kölni interdikti lõplik ametlik tühistamine saavutati alles järgmise piiskopi ajal, 1275. aastast pärinev dokument on säilinud koos Albertuse pitseriga. – Vähemalt oli säilinud enne seda kui Kölni linnaarhiiv 2009. aastal metrooehituse pärast kokku kukkus.
Selleaegne piiskop, Sigfiridi-nimeline, oli lõpuks Albertuse suur sõber, temaga seoses räägitakse ka lugu, mis illustreerib võimalust, et Albertuse vaim polnud siinse ilma asjadega enam nii tihedalt seotud, ehk kaasaegsete meelest juba vanadusest nõder. Piiskop tulnud külla ja koputanud Albertuse uksele. See vastanud seest: „Albert pole siin!“ Piiskop läinud nukralt minema, ohates: „Tõesti, Albert pole enam siin.“
1274. aastal olevat Albertus müstilisel kombel teada saanud oma õpilase Aquino Thomase surmast, ja teistele vendadele ootamatult söögiajal suure häälega nutma hakanud. Mis ilmselt aitas kaasa kuuldustele tema väidetavast seniilsusest. Albertus olevat enne oma surma käinud iseenda eest hingepalveid lugemas nagu surnu eest.
Albertuse kiriklik õndsaks ja pühakuks kuulutamine kestis väga kaua aega. 1484 lubati tema mälestamist piiratud alal, Kölni ja Regensburgi dominiiklaste kirikutes. 1622 terves Regensburgi piiskopkonnas. 1870. aastal palusid Saksa piiskopid Vatikani I kirikukogu ajal Albertus Magnusele doctor ecclesiae tiitel anda. See protsess soikus. Uus initsiatiiv tuli 1927. aastal, ja lõpuks, 16. detsembril 1931 kuulutas paavst Pius XI Albertus Magnuse pühakuks ja doctor ecclesiae’ks. Kümme aastat hiljem kuulutati ta ametlikult loodusteadlaste patrooniks. Albertus Magnus on ka teoloogiaüliõpilaste patroon (teoloogide patroon on Aquino Thomas).

One thought on “püha Albertus Magnus

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga