õnnis Saksi Jordan

õnnis Saksi Jordan

1219 mainitakse teda esimest korda. Dotsent Pariisi Ülikooli juures, kelle juurde Dominicus juba 1217. aastal mõned vennad õppima saatis. Pärast seda, kui Jordanus oli juba Dominicusega Pariisis kohtunud – see oli kaks aastat hiljem – otsustas ta astuda püha Dominicuse Ordusse.

1220 võttis ta juba osa Ordukapiitlist Bolognas, mis otsustas Ordu Põhiseaduse.

1221 nimetati ta (eemalolevana) Lombardia Orduprovintsi provintsiaaliks. Kui Dominicus suri, valis ordukapiitel ta 1222. aastal uueks Ordumeistriks. Tema teened olid kõigepealt organisatsioonilist laadi või organisatsiooni puutuvad, mille ta oma demokraatlikul moel edasi kaheks kapiitliks kindralina välja kujundas.

Nii nagu juba püha Dominicus, nõudis ka tema Ordus õppimist. Tema vendade juurde tulid kaks teoloogiaõppejõudu Pariisi Ülikoolist. Tema algatatud oli õpingutemaja Kölnis. Samuti tema algatusel õppisid dominikaanid Oxfordi ja Toulouse Ülikoolides.

Jordan oli palju teel Itaalias, Saksamaal ja Inglismaal, et külastada üksikuid kloostreid ja uusi asutada, nii et orduprovintside arv kasvas kaheteistkümneni. Sealhulgas Inglismaa,Ungari, Skandinaavia, Poola, Kreeka ja Palestiina. Ta ulatas orduriietuse üle tuhandele, nii ka Albert Suurele ja Pierre de Tarentaise`le, kellest sai järgnev paavst Innocentius V. Ta oli väga hea, suurepärane jutlustaja, kes eelkõige haaras kaasa, kütkestas üliõpilasi. Ta hoolitses ka missioonide eest, eelkõige saratseenide hulgas.Tema viimane reis oli missiooniprovintsi Pühal Maal. Tagasiteel Akko`st purunes laev suures tormis. Ta uppus, samuti kaks venda koos temaga.

 Libellus de principiis Ordinis Prædicatorum (raamat Jutlustajate Ordu algustest)

Kui õndsa mälestuse vend Reginald saabus Pariisi ja hakkas õpetama väega, mina, Jumala armu abil ette hoiatatud, jõudsin otsusele ja tõotasin iseendale astuda sellesse Ordusse, veendunud, et leidsin sellest turvalise päästmise teekonna, millele veel enne vendadega tutvustamist sageli mõtlesin. Kui tugevnes see otsus minu südames, hakkasin ma püüdma kõigest jõust samale teele tõmmata ka sõpra ja oma hingekaaslast. Sest nägin ma temas sellist loomuse ja armu erilisust, mis tegi temast määratult kasuliku Jumala Sõna teenija. Ta pani vastu, aga ma pole lakanud pidevalt  ja tungivalt nõudmast.

Kui tuli päev, milles meenutatakse usklikele, et nad on põrm ja peavad jälle põrmuks saama, ka meie, paastuaja alustamisek parajal momendil otsustasime täita seda, mida me Jumalale tõotasime. Ent sellest ei teadnud midagi meie kaaslased, kellega elasime ajutistes eluruumides. Sellepärast, kui vend Henrik läks ära sellest varjupaigast, üks tema kaaslastest küsis: “Kuhu sa lähed, härra Henrik?”, ta vastas talle: “ Ma lähen Betaaniasse”. Too ei mõistnud seda pea paremini, vaid alles hiljem sai aru, mida see tähendab, Henrik Betaaniasse astumas. Aga Betaaniat tõlgitakse “kuuletumise majaks”.

Meie kõik siis, kolmekesi, seadsime end Püha Jaakobi kloostris sisse, ja kui vennad alustasid responsooriumi Immutemur habitu, astusime nende juurde ootamatult, kuid parajal ajal ja kohe võtsime seljast vana inimese ja riietusime uuega, et meis täide saaks see, millest vennad laulsid.

Issanda aastal 1220 leidis aset Bolognas esimene üldine Ordu kapiitel. Pariisist saadikuna koos kolme teise vennaga,  võtsin ma sellest osa, kuna meister Dominicus käskis kirja teel, et Pariisi majast saata Bologna kapiitlile neli venda. Ja kui mind saadeti, polnud ma Ordus olnud isegi kaks kuud. Just sellel kapiitlil, kõikide vendade nõusolekul, otsustati tulevikuks generaalkapiitlit pidada üks aasta Bolobnas, teine – Pariisis, siiski nii, et lähim kapiitel, järgmisel aastal, saab koha Bolognas.

Issanda aastal 1221, peale kapiitlit Bolognas, tundus vendadele õige panna mu peale Lombardia provintsi ülema kohustused, ehkki oli möödas napilt üks aasta mu elamisest Ordus ja ma ei olnud jõudnud sellesse juurduda nii sügavalt, nagu oleks kohus. Niisiis, olin seatud selleks, et teisi juhatada, ilma et ma oleksin jõudnud enda ebatäiuslikkust ohjeldada. Muide, minu osa sellel kapiitlil oli üsna vähene.

Pärast püha Dominikuse surma, üks vend, Bologna Bernard, sai kurjast vaimust vaevatud ja piinles nii koledal viisil, et päevi ja öid vintskles ta kohutavates meeletuse hoogudes, tekitades vennaskonnas tohutu suurt segadust.

Kindlasti pani jumalik Ettenägevus oma halastuses toime selle kogemuse selleks, et Tema sulaseid harjutada kannatlikud olema.

See nii kohutav vend Bernardi vaimne painamine oli meie jaoks märgiks seada sisse komme laulda antifooni Salve Regina kompletoriumi järele.

See vaga ja päästev komme hakkas levima sellest majast kogu Lombardia Provintsi peale kuni sai tavaks kogu Ordus. Keegi religioosne ja usutav inimene rääkis mulle, et sagedamini, kui vennad laulsid: „Eia ergo advocata nostra, nägi ta vaimus, kuidas Jumalaema kummardas oma Poega ja palus teda hoida kogu Ordut.

Äratagu mälestus sellest vendi, kes loevad seda, et veel täiuslikumalt ülistaksid Pühimat Neitsit.

 

One thought on “õnnis Saksi Jordan

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga