õnnis Johannes Tauler

Õnnis Johannes Tauler, dominikaan, jutlustaja ja hingehoidja

Üldine teave

Õnnis Johannes Tauler sündis Strasburgis umbes tuhande kolmesajanadal aastal. Tema eluaeg oli peaaegu sama kui Henricus Suso’l. Tema perekond kuulus arvatavasti rikka kodanluse hulka. Strasburgi dominikaanide siis veel askeetlik elu tõmbas noort Johannest ligi. Tolleaegse kombe kohaselt astus ta ordusse vara, kui ta oli kolmteist – viisteist aastat vana.

Teoloogia õppetöö ajal kohtas ta Strasburgi kloostris meister Eckhartit. Tema mõju on väga hästi näha Tauleri teostes. Sellele vaatamata ei olnud Johannes Tauler nii peen mõtleja nagu seda oli tema õpetaja. Tauleri hoiak oli rohkem praktiline ja keskendunud hingede hooldusele.

Üks peamistest Tauleri ülesannetest ordus oli hoolitseda dominikaani nunnade vaimsete vajaduste eest. Strasburgi Püha Niguli kloostri nunnad panid kirja jutlused, mida õnnis Johannes pidas nende juures. Tänu sellele on meile jäänud kaheksakümend kolm jutlust. Rohkem kirjapandud teosed ei ole, välja arvatud üks kiri kahele nunnale ning üks väike tekst neljast kiusatusest. Ei ole jutlusetekste, mis oleks kirjutatud Tauleri enda käega.

Ajaloolised tingimused

Neljateistkümnes sajand ei olnud lääne Europas ega kirikus rahulik aeg.

Esiteks, ordu elu hakkas sel ajal halvenema. Tihedate epideemiate tõttu olid kloostrites liiga vähe vendasid. Seepärast võeti üha sagedamini ordusse inimesi, kelle kvaliteet ei olnud piisavalt hea. Sellega seoses libisesid orduellu ilmalikud kombed ja iga vend pidi ise hoolitsema oma aineliste vajaduste eest. Sellises olukorras nõudis isiklikku püsivust ning vastupidavust olla samal ajal ikka hea munk.

Teiseks, Strasburg ja ka dominikaani klooster sattusid tahtmatult paavsti ja keisri konflikti keskele. Selle tulemusel langes Strasburg umbes kahekümneks aastaks paavsti interdikti all. See tähendas, et igasugune avalik Jumalateenistus oli linnas keelatud. Keiser omakorda keelas interdikti teostada. Dominikaanid, kes olid lojaalsed paavstile, pidid rohkem kui kümneks aastaks linnast lahkuma.

Milline õpetaja oli õnnis Johannes

Võib olla selle välise rahutuse tõttu oli Johannes oma elu käigus huvitatud eelkõige sellest, mis oli seotud sisemiste, vaimsete asjadega. Samal ajal me näeme, et tema hoiak oli kõiges üsna praktiline. Taulerile meeldis eristada ja isegi vastandada kahte kiriku õpetajate liiki: lesemeister ja lebemeister. Seda võib tõlkida: „lugemismeister“ ja „elumeister“. „Lugemismeister“ on inimene, kes loeb palju raamatuid ja kelle tarkus tuleb ainult sealt. Lebemeister on see, kes otsib ja leiab oma tarkust elust. Ta võib ka palju lugeda ja peab seda tegema, aga kõike seda, millest loeb pühakirjast või pühakute kirjandusest, viib ellu ning tunneb seda ka oma kogemusest. Tauler eelistas olla lebemeister, elumeister. Johannese jutlustest saab leida seda isiklikku indu, millega ta kõigest õpetab. Isa Wiesław Szymona, poola dominikaan, Tauleri tõlkija ja uurija, ütles et kui Eckhart räägib mõistusele, Henricus Suso südamele, siis Johannes Tauler räägib tahtele, püüdes julgustada ja ergutada inimest, et ta asuks pöördumise ning usalduse teele.

Millest Tauler räägib

Üks teema, millele isa Johannes alati keskendub, mille poole kogu aeg uuesti pöördub, on hinge ühendumine Jumalaga. Ta ei taha näidata keskpärast teed, vaid teed ühtsusele Jumalaga evangeeliumi õpetuse täitmise kaudu. Erinevalt Eckhartist ei uuri Tauler palju Jumalaga kohtumise doktriini, vaid pöörab tähelepanu peaaegu üksnes sellele, kuidas ja millel viisil selleni jõuda.

Johannes Tauler kasutab selles apofaatilist teoloogiat, nii hästi Jumala, kui ka inimese kohta. Me ei saa öelda Jumalast, kes Ta on, me saame öelda ainult kes Ta ei ole. Sellest tuleb vajadus lakkamatult puhastada oma mõtlemist Jumala kohta. Jumal on kirjeldamatu ning sõnulseletamatu. Aga mitte ainult Jumal. Inimese hing on ka saladus iseeneses, eelkõige selle kõige kõrgem osa. See on kõrgem kui hinge võimed – mõistus ja tahe ning seal toimub inimese kõige täiuslikum kohtumine Jumalaga.

Kolm etappi

Selleks, et sinna jõuda, on vaja läbida kolm etappi või kolm teed. Esimene on puhastumise tee. Seal peab inimene ennast vabastada korratust armastusest aineliste asjade, teiste inimeste, enda, oma mõistuse ning tahte vastu. Selles on möödapääsematu suretamine. Selle parim võimalus on rasked kogemused, mida Jumal lubab meie peale langeda. Teine vahend on mõtisklemine Kristuse, Maarja ja pühakute kannatamise üle. Selles etapis me vajame pilte, mida saab leida evangeeliumist ja Jeesuse loost. Jumala lahkus, mida me seal näeme, annab inimesele palju rõõmu. Aga Johannes hoiatab mitte kiinduda sellesse, vaid ainult Jumalasse.

Teises etapis tulevad inimese peale rasked proovid ja kiusatused, niihästi väljaspoolt, kui ka seespoolt. Nende kaudu puhastab Jumal meie armastust. Siis inimene enam ei kasuta pilte, vaid mõtleb otseselt Pühimast Kolmainsust. Samal ajal näeb inimene palju paremini oma pahesid ja patte. Ta hakkab siis mõistma temas kestvaid enesearmastuse vorme ning Jumala andide halba kasutamist. Seda etappi on palju kergem üle elada sagedase Pühima Armulaua vastuvõtmise ning Neitsi Maarja austamise abil.

Teise etapi vili on täiuslik usaldumine Jumalale ega mitte põrmugi omale jõule. Kui see vili saab küpseks, siis algab kolmas etapp, kui inimene üldse ei usaldu endale, vaid täiesti Jumalale. Sellest etapist on parem vaikida kui rääkida – ütleb Tauler.

Vaikime siis ka meie. Kutsun loengule järgmisel laupäeval, millal on selle loengu teine osa.

Kasutatud kirjandus:

Wiesław Szymona OP, Jan Tauler – kaznodzieja XIV wieku [sissejuhatus raamatust:] Jan Tauler, Kazania, przełożył i opracował Wiesław Szymona OP, Poznań 1985, lk 5 – 39.

One thought on “õnnis Johannes Tauler

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga