õnnis Hyacinthe-Marie Cormier

Õnnis Hyacinthe-Marie, kodanikunimega Henri Cormier sündis 8. detsembril 1832. aastal ja suri 17. detsembril 1916. aastal. Ta oli dominikaan ja Toulouse’i provintsiaal ning hiljem ordukindral, kes kuulutati õndsaks 1994. aastal.

Henri Cormier sündis Orléans’i rikka kaupmehe perekonnas. Tema isa suri mõned aastad hiljem ning seejärel asus ema koos tema ja tema venna Eugène’iga elama onu lähedale, kes oli preester. Varakult selgus, et Henri on andekas muusikas, eelkõige laulmises, ja ka hea kirjutaja. Koos vennaga astus ta Orléans’i eelseminari. Järgmisel aastal, kui Henri oli kuusteist aastat vana, suri Eugène, mis oli Henri jaoks sügava leina ja ka pöördumise põhjuseks.

Veidi aega hiljem astus Henri seminari Orléans’is. Seal hakkas ta kaaluma liitumist dominikaani orduga. Seepärast kohtus ta puhkuse ajal isa Henri Lacordaire’iga, kes taaselustas ordu Prantsusmaal pärast revolutsiooni. Esimene isa Lacordaire’i hinnang oli: „Kas kutsumust ei ole üldse või puudub küpsus.“ Kuid üks teine dominikaan Roomast toetas Henri’d täielikult.

1856. aastal võttis Henri vastu preestriseisuse ja samal aastal astus novitsiaati Flavigny kloostris. Ta võttis endale nime Hyacinthe, mis oli esimese poola dominikaani nimi. Ta valis püha Hyacinthi nime erilise pühendumise tõttu Neitsi Maarjale. Hiljem hakati kasutama vormi Hyacinthe-Marie.

Novitsiaadis oli ta innukas ja kasutas iga vaba hetke selleks, et lugeda ordu konstitutsioone. Samuti pühitses ta püha missat nii suure jumalakartlikkusega, et kõik teised noviitsid tahtsid hea meelega koos temaga ministrandina teenida. Novitsiaadi algus oli täiesti rahulik. Varsti aga tuli esimene tõsine katsumus.

Tema tervis ei olnud kunagi hea. Juba novitsiaadis hakkas ta köhima verd. Arstid panid diagoosiks kõripõletiku, mis oli tõsine takistus igaveste tõotuste andmiseks. Ordukindral isa Vincent Jandel oli juba märganud Hyacinthe-Marie’i väljapaistvaid omadusi orduelu tarvis. Ta otsustas ta võtta kaasa Itaaliasse ja lubas tal erandlikult anda tõotused kaheks aastaks (reeglina anti sel ajal pärast novitsaati kohe igavesed tõotused). Roomas sai Hyacinthe-Marie novitsiide ülema asetäitjaks. Samal ajal oli ta isa Jandeli sekretär.

Isa Jandelil oli tõsine kavatsus uuendada ordu elu ja distsipliini. Seoses valgustusajaga oli dominikaani ordu nõrgenenud. Prantsusmaal lõppes pärast revolutsiooni dominikaanide tegevus täiesti. Paistis, et ordu lõpetab varsti tegevuse kõikjal. Isa Jandeliga algas uuendamise pikk protsess. Nooremas vennas Hyacinthe-Marie’s nägi ta head kaastöölist.

Haigus aga ei läinud üle. Siis pöördus isa Jandel paavsti poole. Pius IX otsustas, et kui Hyacinthe-Marie’l ei esine kolmkümmend päeva haigusnähtusid, siis saab ta anda igavesed tõotused. Hyacinthe-Marie pingutas väga, et seda tingimust täita. Ta suutis seda kakskümned üheksa päeva. Siis tuli tõsine vereköha atakk ja tema tervislik seisund muutus nii halvaks, et arvati, et ta on juba surma lävel. Selles olukorras lubati tal enne surma anda igavesed tõotused. Ta andis tõotused ja sai kiiresti terveks ning teenis ordut ja Kirikut veel viiskümmend aastat.

Peaaegu kogu aeg oli ta kas kloostri, provintsi või ordu ülem. Alguses sai ta prioriks Korsikal. Kaks aastat hiljem määrati ta esimeseks Toulouse’i provintsi prioriks (provintsiaaliks). Sellele ametikohale valiti ta tagasi ning teenis seal kokku üheksa aastat. Seejärel määrati ta Marseille’i kloostri prioriks, kus ta viis lõpule kiriku ja kloostri ehituse. Hiljem valiti ta veelkord provintsiaaliks. Sel ajal hoolitses Hyacinthe-Marie väga ka naiste kongregatsioonide eest ja taasrajas esimese dominkaani nunnakloostri Prouhille’s.

Sajandi lõpus tahtis paavst Leo XIII teha ta kardinaliks. Ainult Prantsuse valitsuse vastuseis takistas seda.

1891. aastal esitati tema kandidatuur ordukindrali kohale. Vanaduse ja halva tervise tõttu teda aga ei valitud. Sellegipoolest tehti seda kolmteist aastat hiljem, kui ta oli seitsmekümne kahe aastane. Ta teenis ordukindralina kuni 1916. aastani, mis oli ühtlasi tema surma-aasta.

Olles ordukindral, tegi isa Hyacinthe-Marie kanoonilisi külaskäike Itaaliasse ja Kesk-Euroopasse, samuti saatis ta oma esindajaid teistesse provintsidesse, sealhulgas Ladina-Ameerikasse. Taastati Böömi, Austria-Ungari ja Sitsiilia provintsid, algatati Portugali provintsi taastamine ja rajati Kanada provints. Ta rajas Roomas püha Aquino Thomase ülikooli, mis tegutseb tänaseni. Generaalkapiitli tahte kohaselt tegi isa Hyacinthe-Marie sellest õppekeskusest ülikooli, mis ei teeni mitte ainult tervet ordut, vaid kogu Kirikut. Aquino Thomase ülikool Roomas pidi olema peamine vahend ortodoksse tomistliku mõtte külvamiseks dominikaanide ja piiskopkonna vaimulike hulgas. Isa Cormier andis oma elumoto „Tõearmastus“ (Caritas veritatis) ka Rooma ülikoolile. Peale selle korraldas ta Washingtonis provintsi õppekeskuse ehitamise. Ta soovis, et see keskus oleks vagaduse, õpingute, ordureeglitest kinnipidamise ja pühima Euharistia adoratsiooni koht.

Oma elu jooksul kirjutas isa Hyacinthe-Marie palju kirju ja raamatuid. Enamasti olid need suunatud noortele dominikaanidele. Tema kirjas ordukogukonna kohta kirjutas ta: „Mõned elavad väljaspool kogukonda, mõned ainult selles, mõned kasutavad seda ja mõned, õnneks, elavad selle jaoks.“ Lisaks kirjutas ta paljude väljapaistvate dominikaanide elulugusid, kaasa arvatud õndsa Raimondo di Capua, Reginald d’Orléans’i ja isa Jandeli omad. Ta kirjutas ka uurimuse pühast Aquino Thomasest. Ordukindralina kirjutas ja avaldas ta palju kirju erinevatele inimestele: Pühakirja üliõpilasele (modernismikriisi kontekstis), noviitside ülemale ja kantorile.

Isa Hyacinthe-Marie oli kogu südamega isa Jandeli ordureformi poolt. Oma teenistuse kindralina pühendas ta reformi elluviimiseks. See juhtus enamasti generaalkapiitlite kaudu, kus kindrali roll oli ilmselt põhiline. Isa Cormier’ valitsusajal tehti kapiitlitel järgmised otsused: 1904. aasta kapiitel otsustas, et kõik mungad palvetaksid koos mõttepalvet ja soovitas tungivalt rangemat distsipliini munkade ühiselus. 1907. aasta kapiitel rõhutas taas tomismi ja iganädalast ühist breviaaripalvet surnute eest. 1910. aasta kapiitel nõudis, et igas provintsis oleks üks klooster, kus distsipliin on suurem kui teistes kloostrites. 1913. aasta kapiitel nõudis paremat ettevalmistust jutlustamiseks, soovitas tungivalt pidevat lihast keeldumist ja toetas vendade ühispuhkust, nii-nimetatud rekreatsiooni.

Selleks et anda ordule ja Kirikule head eeskuju, mõjutas ta Reginald d’Orléans’i, Bertrand Garrigua, Raimondo di Capua ja Andrew Abelloni õndsakskuulutamist.

Kogu isa Hyacinthe-Marie elust leiame neli teda iseloomustavat joont.

Tal oli suur usuvaim, mis soovitas vaadata kõiki asju usuvalguses. Selles aitas teda väga palveelu. Isegi kõige kiirematel aegadel veetis ta iga päev tunde Euharistia ees palvetades ja mediteerides. Tõenäoliselt seoses sellega olid tema rekollektsioonid eriliselt head ja jutlustamine võimas. Palveviljad olid eriliselt kasulikud võitluses modernismi väljakutsega, mis oli sel ajal kõige suurem raskus Kiriku elus.

Ta oskas olla tugev ning samal ajal inimlik ja tundlik. Tema mõistlikkuse tõttu valisid teda vennad nii palju kordi orduülemaks. Isa Hyacinthe-Marie kohta öeldi, et ta andis rahu igale asjale, mida ta puudutas.

See, mille järgi teda ordus mäletatakse, on ordureeglitest kinnipidamise armastus. Nende levitamiseks ning kinnitamiseks pühendas ta kõik oma eluaastad ja tegi seda viljakalt.

Lõpuks on isa Cormier pärand suur tõearmastus, mida ta õigustatult luges dominikaani ordu iseloomulikuks tunnuseks. Sellest tunnistavad uued õppekeskused ning tema paljud kirjutised.

Saame olla veendunud, et isa Hyacinthe-Marie eeskuju on väga kasulik ja inspireeriv ka tänasel päeval.

One thought on “õnnis Hyacinthe-Marie Cormier

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga