kirjadest

Teisest kirjast
Ära käitu nõnda nagu mõned rumalad neitsid, kes sarnanevad loomaaeda (bestiaariumi) suletud kiskjaloomadega. Kui nende taga suleti väravaid, vaatavad nad läbi võre läbi; ühe poolega sees, teisega väljas! (…)

Jumalat teenida on nende jaoks vangla, ordu distsipliin – piinamine . (…)

Armsamaga kihlumisele nad eelistavad üürikest sõprust, mis raiskab aega, külvab tühjust südamesse ja hävitab terve vaimse elu. Kus neil teod on keelatud, seal nad end realiseerivad sõnades, ja mida nad ei suuda tegelikkuses teha, seda nad täidavad mõtetega. Lõõmavad endid seedivates himudes, lähevad kaotsi oma uitmõttetes, põgenedes reaalsuse eest – täpsel nagu janunune uneledes jahedast veest. Kaob see, mille järele nad jooksid, aga nad jäävad tühja käega ja kurva südamega. (…)

Vaata! Valesti vaatad! Sest see, mis põleb, on suunatud väljapoole, aga see mis valutab – sissepoole! (…)

Hoia rahu! Mõned on nii elevil, et isegi hetkeks ei saa peatuda, ja jooksevad kloostri peal ringi, täites selle lärmiga ja segi ajades selle määrani, et sagedamini neid saab kuulda kui näha. (…)

Mõtiskle sagadamini Kristuse piina üle, ja kui sa kõnnid ristikäigus midagi muud tegemata, räägi nõnda: “Minu armastatu, Issand, mida sa praegu teed? Kus sa praegu oled? Tule minu juurde, sa kõige parem Issand, tule ja jää minu juurde, ole minu kaaslaseks ja iialgi ära mine minu juurest ära.”

Kolmandast kirjast
Minu lapsed, teie ei ole nagu need paljud, südameta, kes ei armasta Jumalat ega maailma. Ärge arvake, et nüüd peate loovutama kõik armastuse. Vaadake, need, kes veensid teid nende armastuses, tegelikult ei saanud armastada. (…)

Viiendast kirjast
Kallid lapsed, kaebate, et kuna teil on palju hajali harjumusi, teete veel palju vigu. Kuid mis selles nii imestama paneb? Kui mingis kohas on kakskümmend aastat kogunenud kola, kas saab sellest lahti ühel hetkel? Kola kõrvaldab end ise, iga päevaga aina kiiremini, kui see märkab, et pole sellel seal aset. Jumalakartlik palve, püha meditatsioon, sage Jumalale mõtlemine ja vestlemine, vaimsed harjutused, kibeda südamega mõlgutamine kalli aja raiskamisest – vaat, need on teie abivahendid. (…)

Minu kallis laps, kaalu, kui petlik on selle maailma armastus! Kui õnnis on see, kes on ennast sellest armastusest välja kiskunud ja teenib Jumalat. Vist ütlete: „Kahjuks, see on tõsi küll, aga alles siis, kui keegi on seda teinud parajal ajal“. Teadke siiski seda, et Jumal ei hooli heast algusest, küll aga hoolib heast lõpust. (…)

Ärge imestage, kui ei saa kõike korraga teha, ühe päeva jooksul, nagu seda sooviksite. Peale pimedust tuleb valgus, peale päeva taas järgneb öö. Veel enne, kui hakkab teis valitsema jäädavalt ilus ilm, peate enestes kogema mitu korda neid vaheldumisi. (…)

Hästi teete, kui Teda (jumalikku Armastajat) ootate, sest tema armastust täis viha on parem kui mis tahes teise armastatu hellitused.

Seitsmendast kirjast
Jumal, kuidas saab joosta inimene, kes mitte kunagi ei lävinud sõbralikult Sinuga ega sinu ustavate sõpradega, kes oli ümbritstud ainult väliste asjadega? Läheb küll, aga kui aeglane, kui kõikuv on ta samm! Alles südamlik sõprus teeb seda, et ta jookseb armastatu juurde.

Kaheksandast kirjast
Jumalat teenida võrdub eluga vabaduses. (…)

Pole midagi rohkem valulikku kui iseenesest jagu saamine, aga samuti pole midagi paremat, kui enda üle võidu saamine. Selsamal põhjusel nii paljud täna liiguvad niisama ja vaatavad läbi pihttara, kogu päeva nad käivad vallikraavi äärel ringi, neil pole julgust välja söösta läbi kohkumatu otsustuse okaste, et jõuda vaimse ilu lilli täis aasadeni. Neile meeldib vili, heameelega napsaksid selle endile, kuid neil on vastumeel vaeva nägemise vastu. Ent vaev, millest nad põgenevad, tabab neid mujal.

Üheksandast kirjast
Vaadake, kuidas ilma jäljeta kaovad kõik meie vaevad, terve meie kannatamine, siis kui süüvime Jumala hiilguse põhjatusse sügavikku!

Kolmeteistkümnendast kirjast
Ärgu rääkigu ükski mulle autasust, sest enne, kui keegi saab selle teenida siin maailmas, patustab ta kümnekordselt.

Neljateistkümnendast kirjast
Vaata, Igavene Tarkus, kuidas käituvad valelikud armukesed: ettenägelikult varjavad nad kõike, mis neis on ebameeldiv, inetu ja puudulik. Heidavad kiindunud pilkusid, katavad punasega kahvatud huuled, maalivad kohmakalt põsed, magustavad enda valelikku kõnet, näitavad helli käsi ja väga muretseksid, kui armastatul jääks märkamata mõni nende eelistest. Kahjuks, aga pärast neid kõiki püüdlusi on nad endiselt roojust täis kott.

Viieteistkümnendast kirjast
Mida sa mõtled, kus on selle põhjus, et nii palju on praegu alustajaid, aga vähe püsivaid? Kahjuks ei ole nael korralikult sisse löödud, ei ole kuhugi kinnitatud. Neil on natukene südametunnistust, see tähendab, et nad tahavad head olla – nii kaua, kui see neile vastumeelt pole.

Kuueteistkümnendast kirjast
Jumal ei talita oma tegevuses ei loomulikel ega üleloomulikel juhtudel uisapäisa. Ma kirjutan sulle sellest sellepärast, et sa midagi ei teeks kiiruga. Püha Gregorius ütleb, et Jumal viivitab vahel oma anni jagamisega, et sellel viisil üha rohkem inimese sees äratada himu selle järele; kui aga selline viivitus kustutab selle himu, tähendab see ainult seda, et polnud see himu kuigi siiras. Mida puhtam on anuma põhi, seda puhtam on see, mida sellesse valatakse. (…)

Kallis laps, kui haletsusväärsed on need mõistusevastased, kes unelevad, et nad söövad ja joovad, aga kui nad avavad silmad, leiavad vaid tühja käe, ning hinges on nad alatoidetud ja täis halinat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga