õnnis Henricus Suso

Heinrich Seuse (Suso)

Sündis 21. märtsil 1295 või 1297 Konstanzis või Überlingenis, suri 25. jaanuaril 1366 Ulmis. Sünnijärgne nimi oli Heinrich von Berg, Seuse nime hakkas ta kasutama hiljem, ema suguvõsa nime järgi. Keskaegne müstik, hingehooldaja ja teoloog, tegutses Konstanzis ja Ulmis, Ülem-Reinimaal ja Šveitsis. Õndsaks kuulutatud 16. aprillil 1831.

Elu ja töö
Henricus Suso põlvneb vanast Thurgau aadlisuguvõsast, väikeaadlik von Bergist. Tema vanemate majapidamine oli tõenäoliselt pigem väikemõis, mitte kindlus. Seetõttu kasvas ta üles lihtsates tingimustes. 13-aastasena astus ta Konstanzis dominiiklaste ordusse.

Austusest oma ema vastu, kes oli sünnilt Überlingeni Seusede hulgast, nimetas Heinrich von Berg ennast nüüd Seuseks (der Süsse = ’magus, magusus’).
Konstanzi dominiiklaste kloostris tegi ta läbi sellele ajale tavapärase haridustee. Pärast üheaastast novitsiaati andis ordutõotuse. 18-aastaselt elas ta kloostris läbi müstilise pöördumiselamuse.

1323 saadeti Suso Kölni edasi õppima, ordu studium generale’sse (suuremad õppekeskused, kus õppisid vennad kõigist provintsidest), kus temast sai Meister Eckharti ja selle negatiivse (apofaatilise) teoloogia kõige vaimustunum jünger. Eckharti õpetus sai põhialuseks Henricus Suso kahele traktaadile: „Tõe raamatule“ („Büchlein der Wahrheit“) ja „Igavese Tarkuse raamatule“ („Büchlein der Ewigen Weisheit“). Selle viimase töö pärast pidi Henricus Suso vastust andma orduülemate ees, kuid leiti olevat täiesti õige usuga kooskõlas. Ta loobus talle pakutud magistrikohast Pariisis, pöördus enne Eckharti surma tagasi Ülem-Reinimaale hingekarjaseks ja viidi siis üle Ulmi.

Suso tööd on säilinud kogumikus nimetusega „Exemplar“. See on neljaosaline väljaanne, mille ta väidetavalt ise oma käega kirja pani. Selle osad on „Vita“, „Büchlein der ewigen Weisheit“, Büchlein der Wahrheit“ ja „Briefbüchlein“. Suso mainib seal oma õpilasena dominikaaniõde nimega Elsbeth Stagel, kes oli Tössi nunnakloostri prioress. Sügav, vaimne sõprus olevat neid ühendanud.
Henricus Suso askeetlikku ja moraalset eluhoiakut väljendab väga hästi see tsitaat:

„Was ist’s, das den Menschen treibt, arge Handlungen zu suchen? Es ist die Sehnsucht nach Befriedigung. Die findet man allein im Verzichten, nicht in den argen Handlungen.“ „Mis see on, mis inimesi ajab kurjadele tegudele? See on igatsus rahulduse järele. Seda aga leiab pigem loobumistes, mitte kurjades tegudes.“

http://www.praedicatores.ru/index.php/dominican-saints/123-henri-suso

Väikeseks sissejuhatuseks Henricus Suso (Souse) õpetusse tahan toetuda lühikesele fragmendile tema tööst „Tarkuse raamat“ („Das Büchlein der Ewigen Weisheit“). Sellel tööl on dialoogiline struktuur. Ka tema teistes töödes esinevad dialoogid. Need on tihtipeale lihtsad vestlused, või isegi vaidlemine iseendaga, kus esile tuleb sisemise ja välise inimese vahel toimuv võitlus.

Igavene tarkus: kõige tõelisem ja kasutatavam ning ülevaatlikum õpetus, mida võib pakkuda terve Pühakiri; õpetus, mis nappide sõnadega osutab sulle igasugust tarkust, on see.

Esiteks: hoidu kõrvale kõikidest inimestest.
Teiseks: vii enesest eemale igasugused kahjulikud pildid, vaated, kujutised.
Kolmandaks: vabane kõigest, mis võib sinu ellu tuua järelemõtlematust, kiindumust või murelikkust.
Neljandaks: pidevalt tõsta oma südant varjatud jumaliku sisekaemuse poole üles, hoides Mind alati enda silmade ees, ja ära pööra iialgi oma pilku Minust. See sisekaemus peab olema otstarbeks kõikide muude õppuste suhtes nagu vaesuse praktiseerimine, paastumine, ärkvelpüsimine ja kõik muud lihasuretamised. Harjuta neid ainult sellel määral, mil see aitab kaasa sisekaemusele. Sel viisil jõuab kõige kõrgemale täiuslikkusele, millele ei jõua isegi üks tuhandest inimestest, selle tõttu, et nad käsitavad neid harjutusi kui eesmärki iseeneses. Nad vääratavad ja hälbivad pikki aastaid.

Proovigem nüüd anda väike kommentaar üksikutele Igavese Tarkuse postulaatidele.
Hoidu kõrvale kõikidest inimestest. – Seega mitte pahadest inimestest, vaid kõikidest. Mida see võiks tähendada? Esiteks arvan, et selleks, et see väide võiks olla meile ja meie nüüdisaegsele mentaliteedile vastuvõetav, tasub täheldada, et Henricus kõikide inimeste hulgas arvas kaasa ka iseennast, Henricust inimesena.

Psalmis 140:2 on sellised palvesõnad: Vabasta mind, Issand, kurja inimese käest, varja mind vägivaldse mehe eest …!
Seda väljendit ‘kuri inimene’,’vägivaldne mees’ võib mõista kui viidet paljudele kurjadele inimestele, ühele õelale isikule, või iseendale.

Henricus võib siin avaldada sedasama mõtet, mis esineb evangeeliumis, et juhul kui inimene ei toetu Jumalale heade eesmärkide saavutamisel, siis ei ole lootustki, et inimeste suhtlemine omavahel võiks olla positiivne, optimistlik ja viljakandev. Luuka evangeeliumis (14,26–31) Jeesus õpetab: Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger.

Ja miks nii? Kindlasti mitte sellepärast, et inimene ei oleks kõlblik ja võimeline head tahtma ja head tegema. Vaid sellepärast, et inimloomusel on soodumus arvestada ainult iseendaga ja iseendale toetuda. See kalduvus on seotud inimloomusest lähtuva sooviga oma tegevuses ja olemises kuuluda iseendale, enda aktiivsuse kaudu iseenast omada. Just seda peaks inimene vihkama, et ta ilma Jumalata end üksi ei jätaks. Kuid see vihkamine ei ole enda loomuse mahasurumine, vaid see on tegelikult enese enda embusest vabaks laskmine. See teema on õndsa Henricus Suso teoloogia keskne mõiste – enesestlahtiütlemine (Gelassenheit). Inimene peaks ennast laskma lahti oma embusest (kaisust). Siis on tal vabadus Jumalale kuuluda. Kuid mitte automaatselt!

See on huvitav, et tänapäevase tõlkimise järgi „das Gelassenheit“ tähendab: elurahu, rõõmsameelsust, tasakaalustamist – mitte aga enesestlahtiütlemist. Aga see on tegelikult sama asi. Saame rõõmu maitsta, tasakaalu, rahulikkust siis, kui oleme enese omamisest pingevabad – lõdvestunud, leevendatud. Ainult et sellest on vähe. Enesestlahtiütlemisega peab kaasnema kiindumine Jumalasse.

Jeesus seletab: Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada! Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu,eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks?

Nii, võib-olla räägib Henricus oma soovitusega „Hoidu kõrvale kõikidest inimestest“ vastu just sellele, millest Jumal hoiatab prohvet Jeremija kaudu? – Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.

Jeesus ütleb: Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.

Peale asjade, inimesel on ta ise, keda maha jätmata ei saa ta Jeesuse jünger olla!

Vaadakem teist soovi: vii enesest eemale igasugused kahjulikud pildid, vaated, kujutised.
See on palju rohkem vastuvõetav postulaat. Suso eristab kaks asja: kujutise, pildi (das Bild) – sarnasusest (das Gleichnis). Kujutis ei ole ainult pilt, või kuva, vaid samuti kuju ja mõiste. Kujutiste vajalikkus on seotud kehalise inimese seisundiga ja seega on ka kujutised kasulikud teel Jumala juurde. Siiski pikkamisi küps Jumala otsija, palverändur, peab kujutisi asendama sarnasusega, mis Suso puhul on alati sarnasus Kristusega. Sarnasus on see, mida nimetatakse ka analoogiaks, mille abil mitte ainult inimene ei saa aru millestki kujutiste abil, vaid osaleb milleski ja osalemise kaudu tunnetab.

Märkimisväärne on see, et see piltide ja sarnasuste eristamine on väga aktuaalne tänapäeval. Pildi kultuur viib paratamatult sarnasuse kultuuri hävitamisele. Veel natuke ja noored inimesed minetavad lõplikult vajaliku ettekujutuse ja võime suhelda teistega, kelle keel ja arusaam tugineb sarnasusele. Näiteks, osutub täitsa võimatuks argumenteerida, et kloostri või kooli läheduses ei tohiks asutada striptiisiklubi või bordelli. Inimesed võivad siira arusaamatuse ja üllatusega esitada küsimuse: „Aga mis viga on?“ Nii, sellepärast ja selleks, et inimesed üksteisest aru saaks, on õndsa Henricus Suso postulaat: rohkem sarnasust, vähem kujutist – seal, kus see on võimalik.

Väike Suso mõttetera eeltoodu juurde: „Kui sa tahad eesmärgile jõuda, sa pead lahti saama mõistetest, sest tõde tunnetame mitte-tunnetamisega.“

Kolmas postulaat. Vabane kõigest, mis võib sinu ellu tuua järelemõtlematust, kiindumust või murelikkust.
Suso hoiatab segiajamise eest, mis tekib saamatusest eristada inimesi, kes püüavad lihtsuse poole, mis on kooskõlas Jumala korrapäraga, nendest, kelle eesmärk on niinimetatud korratus vabaduses. Teises kohas Igavene Tarkus andis talle nõu: „Kus iganes sa ei oleks, istuks, seisaks või kuhugi läheks, käitu kuuldes Mind sulle rääkivat: „Minu laps, ole keskendunud, puhas ja vaba ning tõsta kõrgele oma südant.““

Ei ole vist kerge olla keskendunud, pole kerge pidevalt meeles pidada, kes on Jumal, kes inimene, kes elu, kes surm. On olukordi, kui soovime järelemõtlematusse jääda. On olukordi, kui tahame anduda pingele, mis on järelemõtlematuse üks viisidest, näiteks siis, kui mängime mõnda tobedat arvutimängu. On ka hetki, kui tahame muretseda, sekeldada, rüselda, et imiteerida täis tähendust elu, aga tegelikult käitume niiviisi, et pageda tõsidusest või vastutusest. Pageme nagu jüngrid pagesid risti juurest, ja veel enne, palvetamise eest unne. Tahame olla pealiskaudsed, eelistame seda nii, nagu vahel eelistame orjust vabadusele ja haigust tervisele. Teeme nõnda, sest raske on meeles pidada, ja vahel sellega nõustuda, et meie ei ole maailmast – nii nagu Kristus pole maailmast. Just nõnda, nii raske oli Iisraeli soo jaoks Egiptusest välja minna, sest nad mõistsid ennast rohkem Egiptuse päralt, kui Jumala päralt olevat. Mõrsja süda ei tohi ennast tühjasse pühendada!

Järelemõtlematus soodustab hoiakut mille vastu rääkis prohvet Eelija. Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!

Suso õpetab:

Ei tohi inimesed lodevusele alistuda, vaid nad peavad otsustavalt ütlema:
Hüvasti!, sina– kahekeelne maailm!
Silmitsege ettevaatlikult kõik armastajaid, milline on siinmaailma mäng!
Kallistasin varju, kihlasin unist unelmat, minu osaks said luulud.

Seejärel Suso pöördub maailma poole:

Kes sind ei hülga, teda hülgad sina.
Kes sinust ei lahku heatahtlikult, sellele sa maksad valuliku lahkumisega.
Ah sa mõrtsukas!

Siis, hüvasti! Hüvasti!
Halastagu sinu peale Jumal, täna ja igavesti!
Tüssa neid, kes sind ei tunne,
Sest mind ei tüssa sa enam iialgi.

Neljanda postulaadi juures Suso enda kommentaar, sulase vastusena Igavesele Tarkusele.

Sulane: Issand, kes saab jätkuvalt Sinu jumaliku Kohaoleku üle sisekaemusse jääda?

Igavene Tarkus: Ei keegi nendest, kes elavad aja all. Sisekaemuse kohta üteldi sulle ainult selleks, et sa teaksid, kuhu peaks minema, milline peaks olema sinu teekonna siht, mille poole peavad suunduma sinu süda ja mõistus. Ja kui sa jääd ilma sisekaemuseta, peaksid sa tundma end justkui sult ära võtaks sinu igavene õnn, ja sa pead selle juurde tagasi tulema nii kiiresti kui saab, et seda jälle omada ja seejärel sa pead usinalt valvel olema enda üle. Kui sa oled sisekaemusest ilma, oled nagu aerutaja, kellel on keset marulisi lainevalle kätest libisenud aerud ning ta ei tea, kuhu pöörduda.

One thought on “õnnis Henricus Suso

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga