õnnis Fra Angelico

„Evangeeliumi kuulutada, alati, igal pool ja igal võimalikul viisil” – see üleskutse on väga oluline dominiiklaste jaoks, sest see rõhutab, et evangeeliumi kuulutamine ei teostu mitte ainult jutlustades või loenguid pidades. Jutlustaja oli, kindlasti, püha Aquino Toomas, kes suurelt osalt ei veetnud enda loomingulist elu mitte kantslist jutlustades vaid oma kongis kirjutades ja oma teoseid dikteerides. Suur jutlustaja oli ka Aquino Tooma õpetaja, väljapaistev teoloog aga ka loodusteadlane ja filosoof püha Albertus Magnus, kes palju aega veetis tol ajal raamatukogudes ja laboratooriumides. Suurepärane jutlustaja oli ka dominiiklaste kolmanda ordu liige, püha Siena Katariina. See napilt kirjaoskaja (oskas lugeda) müstik vahetas kirju kõige väljapaistvamate tolle ajajärgu isikutega, julgelt ja kahtlemata aga ka südamlikult kutsudes paavsti, piiskoppe ja suverääne meelt parandama. Õnnis Bartolomeo de Las Casas oskas hispaania konkistadoorite ebainimlikule ahnusele vastu panna, ja sai Kesk-Ameerika indiaanlaste kaitsjaks. Need polnud paljad sõnad, millega ta kostis indiaanlaste eest, vaid nende kaitsmiseks pani ta pandiks oma elu. Ta oli tõeline jutlustaja. Püha Martin de Porres kuulutas Kristust kandes hoolt haigete, kodutute ja kerjuste eest. Temast ei saanud eriti kõnekas jutlustaja, pigem andis ta süüa näljasele, kodutule öömaja – ja see oligi ta suurepärane jutlustamine. Sarnaselt, kandes hoolt vaeste eest, väga diskreetse viisiga, kuid tõhusalt, osales õnnis Pier Giorgio Frasatti jutlustamise teenimises.

Dominikaanid, pühade ja mitte pühade hulgast, rõhutasid juba algusest peale, et nende jutlustamine on alati kogukondlik tegu. Esimene kogukond, millest arenes dominiiklaste ordu, võttis endale nimeks (sancta predicacio jesu christi) „Jeesus Kristuse püha jutlustamine”, mitte „dominikaanide”, või „jutlustajate Ordu” nimesid.

Õnnis Johannes Fiesolest, üldiselt tuntud kui Fra Angelico, on just selle kogukondliku ja erinevate viisidega jutlustamise väljapaistev esindaja. Ta kõneles oma freskode kaudu Jeesusest Kristusest ja Temas teenitud päästmisest meile. Nende maalide kaudu jätkab ta tänini oma üleskutsumist tähelepanu pöörama Jumala ilule. Ilu ei saa meid päästa, nagu lootis Fjodor Dostojevski, kuid ta saab meid Päästjale lähemale tõmmata. Sellest teadis ja sellele lootis küll Fra Angelico. Milline oli see püha mees?

Fra Angelico sündis aasta 1400 paiku Castello Vecchios Toskaanas. Noorpõlves õppis ta maalimise kunsti Firenzes. Seal viibides tundis ta kahekümne aastasena, et Jumal kutsub teda munga elu elama. Ta astus dominiiklase kloostrisse Fiesoles, kus ta andis 1425. aastal oma tõotuse elada püha Dominicuse reegli järgi. Peale preestriks saamist ihaldas ta edasi anda Kristuse saladuse ilu maali kaudu, mis aina rohkem ja rohkem sai tema jaoks tähtsaks Jumala Sõna kuulutamise vormiks. Fra Angelico maalis freskosid kohas, kuhu ta ise saadeti, ja kus ta võis palvetada koos vendadega, peamiselt Firenze püha Markuse kloostris. Ilma palvetamiseta ei suutnud ta maalida, aga kahtlemata ta maalimine oli palvete pikendus ja ühtlasi palvetamise vili.

Ta biograaf, Georgio Vasari kirjutas temast: “tema maalimine oli vaga elu ja Jumala käest saadud loomingu anni vahel valitseva harmoonia vili.” Fra Angelico ise armastas korrata: “selleks, et maalida Kristust, on tarvis koos Kristusega elada.” Otstarbekalt ja sihilikult püüdis ta nõnda maalida, et see oleks ühtlasi Jumala sõna kuulutamine. Võib öelda, et ta esmalt maalis sõnadega, kandes eneses kogu Kristuse rikkust, ja alles siis värvidega, et aidata kaasa nähtamatu ilmsiks tulemisele. Ta palvetas palju. Selles mõttes oli tal palju ühist ikoonimaalijatega, kus mitte värvide kombinatsioon, vaid palve on primaarne.

Vaadates freskot “Ingli kuulutamine neitsi Maarjale” Firenze kloostri seinal, jääb mulje, et esitatu sünnib pealtnägijate silmade ees. Issand, kes Fra Angelicos elas, tegi nii, et viimane nägi ümberringi maailma olevat päästvast armust tulvil. See on põhjus, miks Fra Angelico freskodelt kiirgas nii palju valgust, rahu ja lootust.

Fra Angelicole meeldis süžee “Ingli kuulutamine neitsi Maarjale” ehk Sacra Conversatio. Näitab neitsi Maarjat, kuidas ta suunab kogu oma hoiakuga tähelepanu mitte sõnumitoojale, vaid Jumala Sõnale. Freskodes on palju näiliselt mittevajalikke või tähendusetuid detaile nagu näiteks kuskil aasal valgete ja punaste lillede motiiv, mis manab ette Ülemlaulu õhkonna. Neitsi istub või põlvitab, ristatud käed rinnal ja pea veidi kummargil, aga mitte rohkem, vaid sama palju kui Maarja kroonimise stseenis, kus Kristus ise annab Neitsile aukrooni. Sellega näitab Fra Angelico, et tegelikult juttu on samast saladusest.

Fra Angelico maalides võib märgata tihedat sidet püha Aquino Tooma teoloogiaga, mis osutab ühtsusele loodu ja Kristuse lihakssaamise saladuse vahel. Sellele tugevale sidemele toetudes ühines Fra Angelico dominiiklaste ordu uuendamise vooluga, millele panid aluse õnnis Raymund Capuast koos püha Siena Katariinaga.

Sel otstarbel asetab Fra Angelico maalitud stseenidesse püha Dominicuse, kus pühak pealtnägijana on Kristuse elu ligi ja osaleb Tema kannatuses. Püha Dominicus on kohal, aga sisekaemuse abil. Enamasti ei vaata püha Dominicus sündmusi otse, vaid on sukeldunud mõttes sellesse, mis leiab aset ta südames, mitte ta silmade ees. Fra Angelico teab, et see, mis on tõepoolest oluline, pole nähtav mitte silmade jaoks, vaid on hoomatav hingele.

Õndsa Fra Angelico religioosne kunst on väga peen. Ühest küljest valitseb siin sümmeetria ja harmoonia, mille allikas võiks olla püha Aquino Tooma teoloogia. Fra Angelico on tundlik ja ettevaatlik loodud reaalsuse korra suhtes. Teisest küljest inimesed ja inglid on nagu jäigad ja abstraktsed, nagu ikoonides. See kombinatsioon laseb näha, või pigem annab tunda mingi teise, üleloomuliku maailma kohalolekut, mis on läbipõimunud sellega, mis on nii siinmaailmast pärit ja tuttavlik. Neid kaht maailma ühendab valguse ja värvide omavaheline mäng.

Fra Angelico freskod on väga iseloomulikud ja omapärased. Neis domineerivad elavad ja õhulised pastellvärvid. Kuldne värv viitab, nagu ida ikoonide puhul, Jumala saladusele, kes oma kohalolekuga immutab loodud maailma. Tema kunst annab tunnistust kunstnikust, kes pidi olema ise armu kaudu uuendatud. Maalija maalis inimesena, kes oli juba tänu Kristuse kannatuse viljadele päästetud. Kui ta esitab stseeni Kristuse kannatustest ristil, siis ei rõhu see oma traagika või kurbusega. See on pigem läbi imbunud Jumala aupaiste ja ülestõusmise säraga, mille kaudu kutsub see üles inimest suure usalduse ja alandlikkusega end pühendama Jumala Halastusele.

Täna, kus kunstnikud annavad järele kiusatusele, et väljendada inetust, ekslikult arvates, et siis nad osutuvad autentsemateks, on väga oluline Fra Angelico looming, kes maalis ilu allikat, Jeesust Kristust, Jumalat, kes endale võttis inimkeha. Õndsa dominiiklase freskodel on koos Jeesusega ta jüngrid, märtrid ja pühakud. Neid silmitsedes saame ette kujutada, kui ilus on taevas.

Et Fra Angeliko maalidest aru saada, iseäranis sellest valgusest, millega ergavad freskode värvid, andes edasi vaatajale teoloogilist visiooni, on vaja rääkida sakraalsest inimlikkusest.

1982 aastal kinnitas paavst Johannes Paulus II Kiriku autoriteediga Fra Angelico austamist dominiiklaste ordus, mis aga juba ammu oli olnud rahva poolt tunnustatud. Ta pöördus ka 1999 aastal oma kirjaga kunstnike poole üleskutsega avaneda üleloomuliku ilule, Jumala ilule: “Ilu on saladuse võti ja üleskutse transtsendentsuse poolest. See julgustab inimest, et see kogeks elu maitset ja oskaks unistada tulevikust. Seetõttu ei too loodud ilu talle rahu ja äratab temas uinuva igatsuse Jumala järele, mille püha Augustinus, kes oli Jumala ilusse armunud, väljendas sõnadega: “Hilja hakkasin Sind armastama, Kaunidus, nii muistne ja nii uus, hilja hakkasin Sind armastama.”

Juhatagu teid erinevad teed, millist mööda kõnnite teie, maailma kunstnikud, selle mõõdetamatu ilu ookeani juurde, kus uim saab imetluseks, vaimustuseks ja sõnulseletamatuks rõõmuks.

Olgu teie jaoks teeviidaks ja sisenduseks ülestõusnud Kristuse saladus, mida […] Kirik rõõmuga kontempleerib. Olgu teiega teile Pühim Neitsi – „üleni ilus”.

One thought on “õnnis Fra Angelico

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga