õnnis Diana Andalost

Jordan, saksa aadliku poeg. Diana, itaallane, ametniku tütar. Jordan – üle kolmekümneaastane vabade kunstide magister ning teoloogia bakalaureus. Diana – üheksateistkümneaastane, ideaalide pärast valmis vastupanu osutama nõudliku isale. Jordan – pärast Dominicust esimene Jutlustajate Vendade Ordu kindral. Diana – Bologna püha Agnese dominiiklaste nunna kloostri asutaja ja nunn selles. Õnnis Saksi Jordan ja õnnis Diana Andalost. Palju eristas neid üksteisest – päritolu, iga, haridus. Ühendas neid armastus Kristuse vastu, armastus Jutlustajate Ordu vastu ja armastus üksteise vastu.

Õnnis Diana sündis 1201. aasta paiku. 1219. aastal, ta oli siis kaheksateistkümneaastane, tekkis tal kontakt jutlustajate vendadega Bolognas. Selle uue tutvuse vastu oli rõhutatult Diana isa ja kord, mil Diana ratsutamise ajal põgenes lähedasse Augustiini Ordu nunnakloostrisse, saatis isa relvastatud meeskonna põgeniku jälile. Isa sekkumise tagajärjel oli Diana sunnitud tagasi koju minema ja alles pärast täisealisuse saavutamist võis ta asuda oma kavatsusi täitma.

Teada on, et Diana isa vastutulematuse hoiakule vaatamata kinkis vanaisa lapselapse palvel püha Dominikuse vendadele ühe maatüki Bologna Ülikooli läheduses, kus aastal 1223 (Diana oli siis 22-aastane) Õndsa Orléans’i Reginaldi mõjutusel asutas ta Püha Agnese kloostri. Ometi, teise allika järgi, tema peale langenud pärandi osa annetas Diana ise Bologna püha Agnese kloostri asutamiseks. Olgu nagu oli, oluline on vaid see, et just selle kloostri likmena, tema ja veel neli noort naist said dominiiklaste ordurüü. Varsti andsid nad oma pühalikud tõotused Ordukindrali, Jordani, kätte.

Sel ajal sai ta ka aina rohkem tuttavaks oma peatse pihiisaga – õndsa Jordaniga. Kindralina saatis Jordan Bologna kloostrisse Rooma kloostrist paar nunna selleks, et hästi kujundada uue asumi vaimu. Üks neist – õnnis Cecilia sai Bologna kloostri ülemaks. Püha Agnese kloostris veetis õnnis Diana ülejäänud elu. Ta suri 10. juulil 1234. aastal, paljude arvamuses tema elu pühadusest.

Tagasi pöördudes Diana perekonna konflikti juurde saab lisada, et Saksi Jordanil, Dominicuse järelkäijal Ordu juhtimise alal, õnnestus lõppude lõpuks perekond ümber häälestada.

Õndsat Dianat ja Jordani vaadates tasub esitada küsimus neid teineteisega ühendavate suhete kohta. Tekkib vana dilemma! Kas on võimalik mehe ja naise vahel puhas sõprus ja armastus. Omapärane jutustus sellest suhtest on kirjavahetus õndsate vahel, täpsemalt Jordani kirjad Dianale, sest Diana kirjas ei ole säilinud – arvatavasti uppusid need merre koos Jordaniga.

On säilinud Saksi Jordani 56 kirja, neist 37 on Dianale Püha Agnese kloostrisse. See on väga väärtuslik, hinnaline kirjavahetus, milles on palju infot Ordu laienemise kohta. See on ka imetlusväärne kirjavahetus südamliku sümpaatia, poolehoiu ja väärtuslike nõuannete tõttu. Nende kirjade kaudu on võimalik tundma õppida Ordu algusaegade spiritualiteeti. Ka on need kirjad üks ilusamaid armastuse ja vastastikuse seotuse tunnistusi, mis on olnud Ordu vendade ja õdede vahel. Kirjades väljendub palav armastus ja pühendumus.

Eelmine ordumeister vend Carlos Azpiroz Costa OP on öelnud oma eessõnas kirjade teisele väljaandele (raamatu nimi on „Taeva poole koos Dianaga”) on öelnud järgmist:” Need kirjad on dominiiklaste spirituaalsed pärlid, näidates, kuidas see on võimalik: jumaliku helduse jaoks kujundada ümber inimsüdameid, transformeerida neid sooja armastuse ja tõelise vendlusega. Ja kui religioosne elu ei võiks tähendada kivistunud südamete ihusüdameteks muutmist, mis siis oleks üldse selle väärtus? Me oleme järgnenud Jumala kutsele, võtnud vastu tema kutse seiklusele, mis ütleb: armasta rohkem ja mitte, et – armasta vähem. See on fundamentaalne inimõigus.

Seevastu eelviimane Ordumeister Timothy Radcliff OP on öelnud, et “sexuality is about communion, it speaks“ – seksuaalsus on seotud osadusega, ta kõneleb. Ja mida see peaks väljendama? Vastastikuse suuremeelsust, heldust – andmine ja vastuvõtmine. Õndsa Jordani kirjad Dianale räägivad just seda liiki osadusest ja iseenda kinkimisest, mis asub kogu inimarmastuse keskmes, seega südames.

Jordani kirjast 1231. aastast Dianale loeme: “Miks oled sa nii ahastuses? Kas ma ei ole siis sinu oma, kas ma ei ole siis koos – sinu oma: sinu oma töös, sinu oma puhkamises, sinu oma koos sinuga, sinu oma, kui olen kaugel eemal; sinu oma palves, sinu oma teenetes, sinu oma ka siis kui loodan, sinu oma igaveses tasus“.

Või sarnaselt 14. kirjast: “ära kimbuta ennast, et sul pole enda juures alalõpmata minu kehalist kesta, sest minu vaim, kõiges siiramas armastuses, viibib alatasa sinu läheduses.”

Jordani kirjad näitavad ka vastastikust armastust. Ühes teises kirjas ütleb ta nii: “Sa oled ka nii sügavalt vermitud mu südamesse, et mida enam ma adun, mõistan, kui ustavalt sa armastad mind oma hinge sügavusest, seda enam olen mina võimetum sind unustama – ja seepärast veel püsivamalt, alalõpmata, oled sa mu mõtetes. Sest sinu armastus minu vastu liigutab mind sügavalt ja paneb minu armastuse sinu vastu põlema veelgi tugevamalt”.

1229. aastal, Jõulude ajal, kurdab Jordan, et tal ei ole aega kirjutada Dianale pikka kirja. Ja nii saadab ta talle “väga väikese sõna, Sõna, mis on tehtud väikseks sõimeks”.

Ometi, armastus Jordani ja Diana vahel ei ole omastav ja eralduv, vaid ta on avatud Temale – Kristusele. Jordani armastus Diana vastu viitab Jumalale, kes on armastus. Nad on ühendatud oma vastastikuses armastuses Jumala vastu.

Ent ometigi, kuidas juhtus nii, et erakordselt tugev tunne, mis sidus Jordani ja Dianat, oli kogetud puhtal viisil – sellisel viisil, mis viis nad päästmiseni, kuna Kirik tunnistas õndsakssaamise kuulutamise kaudu nende suhte eeskujulikuks ka teistele?

Eelimine Ordukindral lisab: “See on Jeesuse armastus, mis neid kokku viis ja need on tolle jumaliku armastuse kajad, mis säravad, hiilgavad nende südametes ning annavad sellele armastusele tema sügavused, puhtuse ja stabiilsuse”. Osaliselt võib seda näha ühes viimastest kirjadest, mille Jordan kirjutas umbes aastal 1236. Ta ütleb: “Armastatu, sestsaadik kui ma ei saa sind näha oma ihusilmadega ja ka mitte olla trööstitud, lohutatud koos sinuga nii tihti kui sa sooviksid ja ka mina sooviksin, on mulle vähemalt värskenduseks, kosutuseks, mingiks rahulepituseks mu igatsevale südamele see, kui ma saan külastada sind oma kirjade kaudu (…) Ometi, mida me ka ei võiks teineteisele kirjutada – loeb vähe, armastatu. Meie südametes on tulisus armastusest Jumala vastu, kusjuures sina räägid minuga ja mina räägin sinuga”. Ja jälle ta ütleb: “Jumal on köidik, millega me kokku oleme köidetud. Temas on minu hing kindlalt, püsivalt ühendatud sinu hingega, Temas oled sina alati lakkamatult minule olemas, kus ma ka ei rändaks”.

Kiri aastast 1229: “Ärgu olgu see raske koorem sinu jaoks, armastatu, et ma ei saa olla kogu aeg sinuga, sest hinges olen ma alati sinuga segamatult, puhtalt, häirimatult. Siiski, ma mõistan, et sa oled kurb kui ma olen kaugel. Teen, mis ma võin, mina ise ei saa muidu selle vastu et olen kurb kui sa oled minust kaugel. Kuid ma lohutan ennast mõttega, et see lahusolek ei kesta igavesti; varsti on see läbi, varsti oleme võimelised teineteist nägema, lõplikult, Jumala Poja Jeesuse Kristuse juuresolekul, kes on õnnistatud igavesti.”

See, mida Jordan usub, on osa kõigi kristlike armastajate lootusest. Sest kui armastajad räägivad lõputust armastusest, saab see reaalsuseks ainult siis, kui nad leiavad end Jumala lõputu armastuse embuses, kes on armastuse ühendus: Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Mõned võivad olla üllatunud Jordani armastuse intensiivsusest Diana vastu ja tema kirglikust igatsusest Diana seltsi järele. Jordani kirjadest võib leida retsepti puhta armastuse jaoks või pigem omadusi, millised selline armastus peaks omandama.

Esmalt, Jordan ei hoidnud endale kinni Diana armastust, vaid suunas selle Kristuse poole. Väljenduse kõrval, millega Jordan alustas peaaegu iga kirja: “kallimale Dianale” on teine: “Jordan, – sinu peigmees Kristus”. Jordan meenutas seda Dianale ühes kirjas: “Just Tema (Jeesus) on side, mis ühendas meie hinged, sellepärast kuhu ma ka ei läheks, Temas oled sa alati minuga; Temas – sinu Peigmehes, Jumala Pojas, Jeesus Kristuses.” Sellest, kui väga nende suhed olid juurdunud Kolmainsuse Jumalasse, tunnistagu sissejuhatus ühele kirjale: “Tütrele – Isa väärikuses, õele – Jeesuse pojaseisuses, armastatule – Püha Vaimu armastuses, proua Dianale, Jordan …”

Teiseks, õndsate mõlemapoolne armastus oli avatud Jumalale, inimestele ning hingete päästmise teole. Jumalale, sest Jordan meenutab korduvalt Dianale ja kaasõdedele, et nad silmitseksid ainiti Kristust, et püüaksid ainult igavese elu poole. Inimeste poole avanemisele tunnistab fakt, et suur Jordani kirjade arv sisaldab tervitusi kõikidele õdedele Bologna kloostris. Samuti – mitu kirja sisaldab tervitusi Dianale Jordani kaasvendade poolt. Aga avanemine hingete päästmise teole ilmneb selles, et peale vastastikuse armastuse loo, on kirjades ka palju täpseid jutustusi Ordu arenemisest.

Jordan, kirjutades uutest kutsumustest Ordusse, palub pidevalt Dianalt ja tema õdedelt eestkostet palves, et Jumala Sõna jutlustamine kannaks rohkeid vilju kuulajate südameis, et jutlused põhjustaksid uusi kutsumusi Ordusse, et aina rohkem vendi saaks kuulutada Jumala Sõna ja võidelda hingete päästmise eest.

Silmitsedes õndsate armastajate eeskuju, püüdleme meiegi suhed moodustada nii, et nad toetuksid kõigepealt Jumalale. Kutsume Jumalat, et ta saaks sidemeks, kes ühendab inimesi omavahel. Siis kindlasti ongi need suhed loominugulised ja aitavad meid päästmise lähemale. Ärgem unustagem ka palvetada meie sõprade eest.

One thought on “õnnis Diana Andalost

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga