Inkvisitsioon

Me elame südametunnistuse vabaduse ajastul – oletagem, et see on nii, kuid vaevalt on see tõsi. Samuti elame seisukohtade pluralismi ning riiklike ja religioossete institutsioonide üksteisest sõltumatuse ajastul. Seda enam. Läbi nüüdisaegsete printsiipide ja prismade vaadates neame varmalt keskajal asetleidnud usust taganejate ning eriarvamusel olnud inimeste tagakiusamist Kiriku poolt. Oleme nüüd veendunud, et Kirikul polnud selleks õigust, sest igaüks võib ju tunnistada sellist usku ja seisukohta, millist ta arvab endale sobivat. Selline arvamus tundub meile päris iseenesestmõistetav ja ainus õige, aga keskaegsed inimesed ei võinuks sellega nõus olla.

Kui me otsustame inkvisitsiooni üle moraalset kohut mõista, siis teeme tihtipeale ühe vea: vaatame sellele ajastule meie oma ajastu perspektiivist. Tolle aja inimesed aga arutasid paljude elu ja ühiskonna küsimuste üle hoopis teistmoodi kui meie tänapäeval.  See, mis meile nüüd tundub ilmselge, oleks olnud nende arvates miski veider ja isegi absurdne. Vastupidi, inimmeel, ja sellega seotud südametunnistuse vabaduse küsimuse käsitamine läbi sajandite, keskajast alates kuni tänapäevani, on arenenud nii väga, et erinevate religioonide kooseksisteerimine ei tekita enam mingeid probleeme ja pingeid.  Keskajal see tekitas justnimelt kõige suuremaid probleeme ja kokkupõrkeid.

Kedagi vägivaldselt õnnelikuks teha tuleriida abil näib meile haige ja hoopis väärastunud mõte, aga keskaja inimesele oli see vastuvõetav ja talutav abivahend. Kui tahame hinnata neid keskaja inimesi, siis peame arvestama tol ajal valitsenud mentaliteediga. Muidu me üldse ei saa rääkida sellest, millest rääkida kavatseme.

 

Meie oleme nüüd keskendunud inimesele, tollal inimesed olid keskendunud Jumalale. Kui nad pidasid kellegi tegu Jumala vastu solvavaks, siis asuti Jumala au kaitsma, sest muidu oleks peetud tegematajätmist äraadmiseks ning oma au oleks saanud rüvetatud. Oleme iseendale keskendunud individualistide ühiskond. Seda peame normaalseks.  Keskajal sellist ühiskonda oleks peetud tõbiseks ja väärastunuks. Keskaegne ilm ja usk olid märksa ühisemad kui täna, kuna nad olid keskendunud Jumalale, ja seega ka ühiskonnale. Tulemuseks oli inimeste järeleandlik hoiak võimu esindajate sekkumisele, juhul kui teiste väärusk sai hädaohuks ühiskonnale. Neil polnud sellist mõistet nagu “tolerantsus” üldse, ei poliitika ega religiooni alal.

Sellepärast ei äratanud inkvisitiooni institutsioon nende seas mingit vastupanu. On teada protestidest keskajal inkvisitsiooni võimu kuritarvitamise ja väärkasutuse vastu, aga mitte kunagi ja mitte kuskil ei tulnud ilmsiks hääled institutsiooni kui sellise vastu.

Kõige mõjukamad keskaja ajastu mõistuse tegelased, püha Bernard Clairvaux’st ja Aquino Toomasega eesotsas, ärgitasid vaimulikke küll sallivusele, aga selles olid nad kõik üksmeelel, et allumatuid, kes keeldusid tagasi pöördumast Kiriku rüppe ja levitasid väärõpetusi, on vaja siiski karistada surmanuhtlusega.

Vähe sellest, Martin Luther ja Melanchthon, kes nii teravalt kritiseerisid moonutusi katoliku kirikus, mitte ainult ei neednud inkvisitsiooni, vaid ise kihutasid oma usuvendi teiseusulisi tapma. Kalvin aga pani ise oma käega tuleriitu põlema. Kas kõik need inimesed olid vaimselt haiged, õelad, sõgedad, juhmistunud? Ei, ainult et nad mõtlesid teistmoodi kui meie nüüd, ja kindlasti see mõtlemise viis oli kuidagi vigane, aga meie peaksime küll säilitama mõõdukuse häbimärgistamise puhul, sest meie ajastu, mis on sünnitanud Auschwitzi ja Gulagi Arhipelaagi, ning mis igal aastal tapab rohkem lapsi kui inkvisitsioon sajandite vältel on teinud, on kaotanud õiguse mängida õigusemõistja rolli.

Inkvisitsioon polnud juhuslik ilming, vaid keskaegse maailmavaate loogiline tagajärg. Kui tahame inkvisitsiooni needa, peame needma kogu keskaega. See asi oli kindlasti üks tumedatest külgedest Kiriku ajaloos, aga samas ka Euroopa ajaloos, seega ka meie oma ajaloos. Selliseid külgi on olnud rohkemgi Kiriku juures ja need tunnistavad, et Kirik on patustajate kogudus, kelle juurde tuli Päästja, Arst. Ja sellist arsti on neil väga vaja, kes pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid. Igal juhul päris absurdne on inkvisitsiooni demoniseerimine ja hukkamõistmine genotsiidi eest mitte harva just nende poolt, kes laulavad kiidulaule Prantsuse revolutsioonile, mis mõne aasta jooksul valas rohkem inimverd kui seda tegi inkvisitsioon läbi sajandite.

Võib möönda, et siiamaani kiusab meid taga inkvisiitori viirastus, mille kohaselt nuhib ta sama innukalt nii tõelisi kui ka kujuteldavaid ketsereid, himustades tappa võimalikult rohkem inimesi. Ta kuulab üle kohkunud inimesi kavalalt ja ei kohku piinamise kasutamise ees. See muidugi pole tõeline inkvisiitor! Nii toimib meis müüt inkvisitsiooni kohta. Inkvisiitori ülesandeks polnud sugugi ketserite tapmine, vaid õhutamine pöördumisele tõelisele usule. Alles siis, kui nad keeldusid kategooriliselt tagasi pöördumast, võis inkvisiitor kasutada teisi vahendeid, aga mitte kohe surmakohut. Inkvisiitorid ei tegutsenud isepäiselt, vaid olid rangelt kohustatud silmas pidama ettekirjutusi ja Püha Tooli korraldusi. Kahtlusalustega talitamise protseduur oli täpselt määratud.

Inkvisiitor tavaliselt talitas sedamoodi: ta saabus teatud kohale ja jutlustas kolm päeva ning selles jutluses ta seletas tõelise usu tuuma. Järgmiste päevade jooksul võivad tema juurde astuda need, kes tahavad tõelisele usule pöörduda. Nendele andis ta siis karistuseks patukahetsuse tegusid, näiteks palverännakuid. Ja see oli kõik, kui just ei juhtunud et oli teatud, et alles on need, kes ei tulnud ja ei tahtnud väärusku kahetseda. Aga ka nende üle oli kohus. Alles need, kelle süü tõendati ning kes ei tahtnud hereesiast taganeda, viidi ilmaliku valitsuse ette ja need viisid täide surmanuhtluse.

Muidugi jõuti mõnikord ka väärtarvitamistele. On vaja siiski ära märkida, et keskaegse juriidilise süsteemi taustal oli inkvisitsioon suhteliselt humaanne. Ilmikute kohtuotsused määrasid näiteks vaenutsevatele inimestele duelli. Aga lihtinimeste süütuse või süü üle otsustati tule ja vee proovi peal. Juba XIII sajandil keelas Kirik vaimulikel osalemise säärastes praktikates ja kehtestas asjalikkuse ja loogika peale toetuvad kohtuprotsessid.

Kahtlemata, kohtuprotsessi käigus inkviisiitorid tarvitasid XIII sajandi teisest poolest alates piinamist, aga olid selles praktikas märksa tagasihoidlikumad ja võrreldamatult vähem julmad kui ilmikutest kohtunikud. Pealegi – inkvisitsioon oli seotud reeglistikuga, mis keelas ülekuulamise ajal verevalamise ja laskis inkvisiitoril ainult üks kord ühe kaebealuse vastu piinamist kasutada.

Võime siiski küsida, mis õigusega inkvisitsioon üldse kuisas taga hereetikuid? Täna me vastaksime, et muidugi polnud mingit õigust seda teha. Aga keskaegne Kirik tegi seda mitte nii palju õigusest, vaid kohustusest kogu oma kättesaadavate vahendiga võidelda hereesia vastu. Peame meeles pidama seda, et keskajal olid hereetikud käsitatud kui eriti ohtlikud kuritegijad. Mis mõttes? Tol ajal valitses päris tugev veendumus, et kes astub Kirikust välja, loobub ise päästmisest. Aga kui need inimesed õhutasid ka teisi seda sama tegema, pidid nad olema käsitatud kui eriti ohtlikud kurjategijad. Neid vaadati kui valeprohveteid, kes tulevad lammaste juurde ise lambanahas, kes seestpidi on aga kiskjad hundid!

Keskajal karisti väga rangelt vargaid, aga hereetikuid peeti palju õelamateks ja ohtlikumateks kui vargad. Esimesed võtavad ära vaid materiaalseid asju. Rohkemgi, hereetikuid peeti õelamateks isegi kui mõrtsukaid, sest mõrtsukad võtavad ära ainult maise elu, hereetikud aga varastavad ligimeste käest igavese elu!

Ei tasu unustada, et ühiskonna elu vundament oli Kiriku õpetus. Kui keegi diskrediteeris seda õpetust, diskrediteeris ta seega poliitilise ja ühiskonnaelu reegleid ja kohe päris ühiskonna elu alust, vundamenti. Hereetikud olid tolle aja anarhistid.

One thought on “Inkvisitsioon

  1. Pingback: Dominiiklaste vaimsusele pühendatud loengusari | DominikaanidDominikaanid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga