17.10.13 Inimese käitumise eesmärgisuunitlus ja igatsus õnne järele

Inimese käitumise peamiseks ja iseloomulikuks jooneks on selle teadlik eesmärgisuunitlus ehk eesmärgipärane tegevus. Selle tõsiasjaga on seotud kolm küsimust, mis nõuavad nüüd oma esitamist ja selgitamist.

Esmalt: kas see eesmärgisuunitlus, mis iseloomustab meie iga üksiktegevust, hõlmab ka inimese kogu tegevuse nii, et inimelul tervikuna on olemas üks peamine eesmärk? Kui on, siis järgneb teine küsimus: mis on see eesmärk? Ja kolmas: milline võiks olla inimese suhe selle eesmärgiga?

Keskendugem esimese küsimuse peale. Millist rolli mängib meie elus ja ümbruskonnas eesmärgisuunitlus?

Enne kui püüame sellele küsimusele vastata, üks selgitus terminoloogia kohta. Isikupäratu sündmuse puhul tundub sobilik sõna sihipärasus, kuid inimese eesmärgipärase tegevuse puhul – eesmärgisuunitlus.

Mitte ainule inimelus, vaid ka meid ümbritsevas looduses saame näha, et on olemas juhtumid, mida nimetatakse juhuslikeks juhtumiteks. Need esinevad olukorras, kui lõplik inimtegevuse või sündmuse protsessi tagajärg erineb oodatavast või tervitatavast, sest seda mõjutasid faktorid, millega ei saanud täpselt ette arvestada. Muidugi, võib osutuda, et see polnud juhuslik juhtum nagu enne arvasime liiga kitsa vaadenurga ja ebapiisava teadmise tõttu, millega me sündmusesse suhtusime. Siiski on olemas, kahtlemata, ka tõeliselt juhuslikud juhtumid, kuid need ei esine sageli.

Ent sündmuste valdaval enamikul saab siiski laias laastus ette näha inimtegevuse lõplikke tagajärgi. Just see tagajärg, oodatav ja tervitatav, mis annab tegevuse või sündmuse käigule loomuomase /eriomase suuna, enne selle lõppemist, seda nimetame – eesmärgiks.

Niisiis, näiteks kui rong on sihile jõudnud, räägime, et me oleme reisi eesmägi saavutanud. Juhul aga, kui rong sattub teekonnal õnnetusse, me ütleme, et see pole pärale jõudnud, et tal jäi oma eesmärk saavutamata, ja seega õnnetust nimetame intsidentiks, ehk juhuslikkuseks.

Sihipärasusega kohtume igal sammul. Piisab öelda, et ei saa ühtki asja tundma õppida, kui me ei võta arvesse selle asja sihipärasust kui olulist aspekti. Kui pöörame tähelepanu mingile siiamaani tundmatule ainele / asjale, siis esimene küsimus pole mitte: Mis see on? aga: Milleks see on, mis otstarve tal on? Sama on, kui uurime mingit bioloogilist organismi ja peatume selle osiste juures. Me küsime siis: Mille jaoks see kasulik on? Tihtipeale alles siis, kui saame teada, kuidas see osis terviku suhtes toimib, hakkame lähenema selle asja või organismi põhituumale.

Eesmärgisuunitluse seadusel on inimelus eriti suur tähendus, sest inimene on ainus olend maapeal, kes on suuteline oma eesmärki, mille poole ta pürgib, ära tundma. Küll saab ka loomade puhul näha toimimas mingi eesmärgisuunitluse seaduse peegeldust (kajastamist), tegelikult viitab see aga instinktidele ehk sünnipärastele sisemistele kalduvustele, mitte aga oskusele eesmärki endale teadvustada.

Ainult inimese tegevusele saab omistada eesmärgisuunitluse võimet nii, et inimene saab ise oma aktiivsusele eesmärki seada, valida kohaseid vahendeid selle saavutamiseks, eesmärkide suhtes meelt muuta ja neid mõttes mõlgutada ja lõpuks nende üle aru pidada. Just sellele võimele tugineb inimese vastutustunne oma tegude eest. Inimestesse, kes on suutmatud eesmärgipärasele tegevusele, seega ka suutmatud oma enda tegude eest vastutust kandma, suhtume kui vaimuhaigetesse, kes on vabastatud sellistest vastutustest.

Igal meie tegevusel on oma eesmärk. See on esmane asi, mis pähe tuleb enne, kui hakkame midagi tegema, esmane impulss / aje, millega algab kavatsemine. Aga teisest küljest, eesmärk on viimane asi teostamise korral, sest meie poolt kavatsetud tegu võiks olla alles siis lõpetatud, kui jõuame selleni, mille oleme endale eesmärgiks seadnud. Seega eesmärk saadab meid, ja on meiega kaasas algusest peale –lõpuni ja kogu aeg avaldab see teole oma mõju.

Toogem nüüd näite: kavatseme minna Tartusse. Esimene on see mõte, et vaja on, et tahan, et lõpuks otsustan minna. Alles siis järgneb arupidamine selle üle, mis on vajalik, milliste vahenditega see eesmärk on saavutatav. Vahendid pole mitte ainult pilet ja aeg mis on reisimiseks tarvis, vaid ka sellised tavalised argised asjad nagu bussijaama jõudmine, kellaaja jälgimine jne. Tartusse saabumine on selle protsessi viimaseks momendiks, millega kogu see ettevõtmine lõpeb.

Milleks võib olla eesmärk? See on alati mingi hüve, mis tõmbab inimest enda poole, olgu see mingi väline asi, mida inimene tahab omaks teha, olgu see mingi positiivne või meeldiv seis, mida inimene tahab nautida, või siis jälle negatiivne ja ebameeldiv seis, mida inimene tahab eneselt kõrvaldada. Need üksikud hüved, mis eesmärgina innustavad meid tegudele, annavad ühtlasi nendele tegudele eriomadused. Need iseloomustavad tegusid ja eristavad neid omavahel üksteisest. Võib isegi öelda, et eesmärk annab teole teatava koloriidi, tänu millele tegu mitte ainult tehakse, vaid ta – see tegu – omandab ka mingi välimuse, näoilme. Ühe ja sama inimese puhul näeb kõndimine välja ühtmoodi, kui ta läheb jalutama, ja teistmoodi siis, kui ta kõnnib tänaval poodi. Ja asi ei käi mitte ainult kiiruse, vaid ka ilme kohta.

Kui jäetakse hooletusse eesmärgi tähtsust eetikas, siis esimesele plaanile tulevad ideaalid, tegutsemisnormid ja mallid. Ideaalid, normid, need on nagu teeviidad, mis näitavad suunda eesmärgi poole, kuid iseenesest pole nad tegutsemise jaoks tõukejõuks või stiimuliks (ajeks). Kes ei esita endale elus eesmärki, kes selle järele ei igatse, kes ei otsusta seda saavutada – selle inimese jaoks pole ideaalidel mingit tähendust, ta ei pööra nendele sugugi tähelepanu. Tõepoolest rääkimine ideaalidest võiks osutuda väga igav ja aher üritus, olgu see katehhees, jutlus, manitsus isamaaarmastusest või vanemate austamisest, siis, kui ei viidata eesmärgile. Järelikult on vaja rääkida eesmärkidest rohkem. Usu valdkonnas on vaja rääkida taevariigist rohkem kui pattudest, sest kuna patu kõrvalelükkamine on oluline ja võiks olla usklike tegutsemise eesmärk, on see siiski rohkem vahend sellise eesmärgi saavutamiseks, mis inimeste jaoks on igavene elu. Nii et ei tohi eesmärki asendada ideaalidega ega seda normidega kinni katta.

Tihtipeale küsime: milles seisnes konflikt Jeesuse ja variseride vahel, miks Jeesus häbimärgistas just varisere ja seadusetundjaid nii sageli? Sellepärast et seadusega nad katsid kinni eesmärgi, kes on elav Jumal. Nende jaoks teoreetiliselt ideaaliks oli küll Jumal, kuid prkatikas jäi vaid Seadus. Seadus aga pole midagi muud kui teeviit eesmärgile – Jumalale, aga ta ei asendada teda. Sellest võib hästi aru saada siis kui loeme neid sõnu evangeeliumist: „Ei süüdata lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.“ Püha Maksim Tunnistaja seletab seda lõiku järgmiselt: „Valgus on Jumal ise, kes Jeesuses Kristuses sai inimeseks, et inimestaga oma sära jagada. Seevastu kirik on lambijalg, sest selles, tänu Jumala Sõna jutlustamisele kõigile majasolijatele, seega kõikidele, kes on maailmas, antakse Jumala tundmise valgust. Seda valgust ei tohi vaka alla panna – ja siis pühak seletab: „sest nii kaua, kui see valgus on ära kaetud seaduse tähega justkui vakaga, võetakse inimestelt ära igavene valgus. Nii, seadus ei ole eesmärk, vaid ideaal, abi eesmärgi saavutamiseks.

Mõtete valdkonnas on ideaalid ja normid esimesed, kuid tegutsemise valdkonnas on esimesel kohal eesmärgid. Ja eesmärk ei ole ideaal, sest ideaal on vaid kuju või mõte. Rääkides eesmärkidest on oluline see, et inimese tegutsemine ei koosne üksikutest eraldivõetud tegudest, vaid tegude ahelast, kusjuures see, mis seob üht ahela osa/liitekohta teisega, on vajalik vahendina edasise eesmärgi saavutamiseks.

See on nii sellepärast, et kui me ei saa mingit eesmärki vahetult saavutada,ühe aktiga – ja nii enamasti on – siis me määrame vahendeid, mis lähendavad ja juhivad meid eesmärgile. Ja need vahendid muutuvad siis meie jaoks vahepealseks eesmärgiks, et läheneda sellele esimesele eesmärgile, tollele, mis esimesena inspireeris meid ja osutus tõukejõuks kogu meie tegutsemisele.

See ülemine eesmärk on peamine ajend kõikidele meie aktiivsustele. Ilma selleta me ei viitsiks saavutada noid kaudseid eesmärke, eriti neid, mis on rasked ja ebameeldivad. Pealegi – see ülemine eesmärk annab tegude ahelale juurde ülemtähenduse. Nii näiteks: kes varastab kõlvatuseks,on rohkem nilbitseja kui varas. Sest vististi ei varastaks ta, kui teda poleks varastamiseks ajendanud iha kõlvatu elu järele.

See mõttekäik toob endaga kaasa küsimuse, kas kogu meie elu pole selline üks kaudsete eesmärkide/vahendite ahel, mis on tervikuna seotud ühe peamise eesmärgiga? Kui nii, siis see peamine eesmärk annab üksikutele tegudele suuna ja ta annab selle tegude ahela jaoks ka rammu. Tundub ,et selline lugu inimesega on.

See ei tähenda koguni,et see pilt on nii selge,lihtne,kerge ja et olukord peamise eesmärgiga oleks inimesele iseenesestmõistetav algusest peale. Ei, tihtipeale kogeme suurt pettumust kui osutub, et meie ülemine eesmärk, peale selle saavutamist või veel enne saavutamist, kaotab oma jõu ja sära. See kurb ja kibe kogemus/kriis võib siiski muutuda meile heaks ajendiks innukalt edasi minna.

Ja kui küsime, mida õieti inimene otsib kõikides oma ettevõtmistes,siis jõuame järelduseni, et see on, et tal – inimesel – oleks heameel oma elu pärast ehk, et ta oleks elus õnnelik. Igatsus õnne järele on seega peamine meis iialgi väsimata tegutsev vedru, mis tõmbab ja paneb meid edasi liikuma just nimelt selle peamise eesmärgi poole.

Kuid see liikumine pole inimeste puhul punktist A punkti B, vaid iseenese teostamise poole, iseenda täideviimise poole. Mis see on, see sisemine liikumine täiuse poole? Sellest on vaja rääkida hiljem, aga nüüd ütleme vaid seda, et sellele arusaamisele aitab kaasa Aristotelese mõiste “entelecheia“.

Sellest võib järelduda,et inimese peamine eesmärk on ta ise, kuna õnn on see, mis tema jaoks kõige parem on ja milles ta leiab täideviimise ning kosutuse kõikidele oma igatsustele. Aga kas tõepoolest on nii, et üle inimese pole tal midagi kõrgemat, kes oleks tema eesmärk? Kas tõepoolest on nii, et inimene ise on kogu maailma eesmärgiks? Ja kui nii oleks, kas siis inimene tõepoolest oleks õnnelik?

Vastus on üllatuslikult lihtne. Subjektiivselt – õnn on inimese ülim eesmärk, kuid objektiivselt on õnneks inimese jaoks mitte ta ise, vaid ta – inimene – Jumala juures. Aga sellest üksikasjalikumalt järgmine kord.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga