31.10.13 Kohustus või õnn?

Peamist elu eesmärki tunneme enda sees kui midagi olevat kooskõlas meie õnne igatsustega, ja samuti kinnitab Jumala ilmutus meile seda, et see õnne on teostatav ühenduses Jumalaga, kusjuures need sided Jumalaga on armastus. Armastus on aga miski, mis pole vahend üksikasjalike eesmärkide saavutamiseks. Armastus ise on peamine inimelu eesmärk.

Teame, et me  kõik alles oleme teel eesmärgi juurde ja et oluline ja otsustav on kohane suhtumine sellesse eesmärgisse – õnne elu vältel, läbi erinevate valikute, kuna tähtis on mitte ainult teada suuna, kuhu minna, vaid ka viisi, kuidas eesmärgile läheneda.

Ja siin ärkab esile küsimus: mis sellel suhtumisel peab olema esimesesl kohal: õnn või kohustus? See on nende kahte peamiste printsiipide vahel ürgvana eetika vasturääkivus. Õnn või kohustus, kumb on inimtegevuse peamine ergutus. See et mõlemad printsiibid on käigul on selge. Kohustus ei peaks välistama õnne, ja õnne kohustust. Kui kumb neist on lähtepunt ja inimaktiivsuse vedruks?

On kaks peamist kooli, mis esindavad kaks erinevat suunda. Üks suund on eudaimonistlik ehk see, mis rõhutab õnne kui peamist inimaktiivsuse seletatav ja põhjustatav motiivi

 (vanakreeka sõnast eudaimonia‘ õnnelikkus, õndsalikkus, hea käekäik või saatus’)

See suund lükkab kõrvale kohustuse täitmise vajadust ja tähtsust, sageli alistab seda ja välistab nii, et kohustus ei loe mitte midagi. Siin on erinevad eudaimonismi astmed, hedonismist alates,

 (hedone = nauding) Hedonism, mille kohaselt on nauding ainus tõeline hüve, ja ehtne hedonist pürgib puhtnaudingu maksimeerimise suunas)

kuni vaimsete naudingute poole pürgimiseni, mille järgi on õnne saavutamise aluseks teadlik enesepiiramine ning loobumine meelelistest naudingutest.

 Kuid alati peitub eudaimonismi taga kas vulgaarne või subtiilne enesearmastus ja omakasu. 

Teine suund on deontoloogiline. Selle suuna eesotsas on stoitsism, ja nüüdisaegselt Immanuel Kanti filosoofia. 

 (Vanakreeka sõnast déon, = miski hädavajalik, kohane, kohustuslik)

Selle suuna järgi kohustus on peamine inimaktiivsuse vedru ja pürgimise motiiv. Deontoloogia läheb nii kaugele, et tihti peale kohustus täiesti välistab õnnetundmist ja rangelt keelab seda.

Kui eudaimonismi põhjas on kergelt tajutav ja nähtav egoism enesearmastuse kujul, siis deontoloogia põhjas on palju raskem avalikule ilmuv teine enesearmastuse viis – uhkus/kõrkus. Uhkuse nägu omandab omakasupüüdmatu targutaja ilmet, kes kõik teeb kohustuse pärast, tahmata ja lootmata endale selle eest mingit tasu. Kuid sellise hoiaku põhjal on sügav uhkuse omakasupüüdlus. Deontoloogia kõrkus on selles, et inimene suutmata leida õnne enesest ja saada enda õnne omanikuks ja tänu enda püüdlustele selle tekitajaks, on sunnitud otsida seda teiste juures või teiste kaudu, ja kristlustes, Jumala käest vastu võtta, kuid just see haavab selle inimesi enesearmastust liiga kõvalt, nii, et ta pigem on nõus ilma õnneta jääda, kui selle teiste käest kingina saada või tänu teistele saavutada. Selline inimene kiitleb oma altruismiga ja näilise omakasupüüdmatusega.

Immanuel Kant suutmata sobitada õnne kohustusega ei mõtetes ega reaalsuses jõudis järelduseni, et kohustuste täitmine peab tuginema puhta mõistuse kategoorilisele imperatiivile, ja veelgi, peab olema igasugustest õnne tunnetes absoluutselt sõltumata ja vaba. Nii et, Kanti arvates kohustus iseenesest peab olema ebameeldiv, sest pole olemas meeldivaid kohustusi.

 Kuidas aga saab õnn ja kohustus kooskõlla viia?

Püha Aquino Toomas märkas, et on võimalik midagi teha nii, et nauding esineb koos teoga mitte aga kui selle peamine eesmärk. Nauding on siis teo jaoks, mitte teo naudingu jaoks. On aga võimalik vastupidi, et teo on naudingu jaoks. See teeb suurt vahet.

Nii sama võib öelda, et midagi on tehtud selle teo jaoks – objektiivselt, rõhutamata õnne kaasnemist, kuid nii, et õnne pole välistatud ega keelatud. Paradoksaalselt, võib juhtuda, et just siis, kindlamini õnn saab meie osa; siis, kui teeme midagi selle hea teo jaoks, mitte õnne ootamisel.

Näiteks. Aitan kedagi ohusolijat, ja teen seda sellepärast, et tean, et on vaja, mitte sellepärast, et tõenäolisemalt hiljem inimesed kiidavad mind ja tänavad, ja see toob kaasa mingit meeldivust. On ka võimalik, ma jooksen aidata, sellepärast, et tahan pälvida heakskiitu, ja see on see peamine põhjus, miks ma aitan. Võib olla ka nii, et ma ruttan appi, sellepärast, et kui ma seda ei teeks, siis ma teeniksin endale etteheiteid.

Nii saame aru, et aitamine aitamise jaoks on kõige õigem ja ka ilusam. See tähendab aitan, sest on tarvis aidata. Ja selles on ruumi just kohustustunde peale.

Tänu sellele näitele saame näha, et on kohustuse ja õnne vahel konflikt/vasturääkivus veidi sobitatud. Kuidas see koostöö nende vahel välja näeb? Toogem teist näidet. Inimene mäe jalamil, ta teab et sealt mäetipult saab kogeda suurepäraseid hetki maitstes kaugeleulatuva vaadet. See tundub tõotavat naudingut, isegi õnnehetki tajumist. Inimene saab aru, et ta seda väga tahab, isegi ihkab sinna mäetippu jõuda. See teeb sellest endale eesmärki. Aga kui on ta juba otsustanud sinna minna, ta peab end keskenduda sellele, mis on vajalik selleks, et see üritus võiks õnnestuda. Ja kõik see, mis on nagu tingimuses, nõudmised, täitsa praktilises mõttes, võiks siin tähendada kohustusi. Eesmärk on esimene, mis andis üritusele aluse, kohustus on aga esimene täideviimise korral. Kui poleks olnud eesmärk, poleks juhtunud ka midagi, kui inimene ei hakkaks tingimusi/kohustusi täide viimisega, ta reaalselt jääks ilma essmärgi saavutamiseta, see tähendaks tõotatud õnne nurjaminekut.

On siis vajalik eesmärk, mis tõotab õnne, on vajalik kohustuste täideviimist.

Õnne ja kohustuse vahel suhet võib meile teha selgemaks järgmine skeem.

Armastus (õnne) – lootus (armastuse objekt eesmärgina omaks võtmine) – julgus/julgustus (kohustuste täitmine).

Armastus on siin õnne sünonüüm, olgu see subjektiivne ja ebaküps midagi, see koondab meie tähelepanu. Lootus – esile kerkib siis, kui on olemas väljavaade seda saavutada. Julgus/ julgustus – lootusest lähtuv positiivne energia pihta hakata. Nii, armastus viib julgustusele. Kui pole armastus, pole ka julgustust ja vastupidavust. Kuid, kui meil pole julgust ja vastupidavust, me reaalselt ei lähene armastuse objektile ja see muutub ähmane, justkui ebareaalne.

Kui võtame arvesse pärispatu häiret, siis see avaldab oma mõju kõigepealt nii, et igatsuste jõud õnne järele kõrgub kohustustunnete üle. Me armastus muutub jõuetuks platooniliseks armastuks.

Nii mõned kristluse vastased ja arvustajad arvavad, et meie usk viib just sellisele platoonilisele armastusele. Aga nii ei ole, kuid mõnikord on olemas, näiteks siis, kui üks kristlane otsib palveelus kõige pealt vaimseid elamusi, mitte aga Jumalat ise. Üks on selge, et Kristus ei kutsu meid üles sellisele platoonilisele armastusele vaid reaalsele, mis kannab palju vilju. Et aga vilju kanda, on vaja kohustusi täita. Kristlik eetika, olgugi, et on rohkem eudaimonistlik kui deontoloogiline, pole egoistliku värvilisega ega selle pole vii.

Kui õnn on nagu moraalelu vedur, siis kohustus pole veel üks, teissugune vedur, vaid pidur. Et inimene saaks autoga sihikohta jõuda, on vaja et oleks hea mootor ja head pidurid. Näiliselt tundub, et pidurid avaldavad mootori tegevusele vastupanu, mõlemad on vajalikud.

Nii kohustused on nagu pidur, õnnetunnete suhtes, aga ka tagatis, et õnnele võib reaalselt läheneda. Kohustustunned on ka kõigepealt vahend ja ravi sellele, et armastusega koos ei kasvaks egoism, mis elus nii sagedamini juhtubki.

Just sellepärast armastusega on seotud kohustused, ja kohustuste täitmine on reaalne armastustöö teostamine.

Nii paikapidavad on siin püha Pauluse sõnad: „Õndsam on anda kui võtta!” Andmine on rohkem kohustuste seotud kui võtmine. Ent just andmine teeb õnnelikuks, mitte võtmine, mis võiks tunduda olla rohkem õnnega seotud.

Ütlesime, et pärispatu nool tabab kõigepealt inimese tundlikkusele õnne seoses, ja ajades tundlikkusmaailma segi. Püha Johannes esimesest kirjast räägib nii: „kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ Jumala tahtmist tegemine viitab kohustusele, aga himu tundub rohkem olevat seotuna õnnega. Kuid võib osutuda ka nii, et kui rõhutatakse liigse kohustuste rõhutamise tõttu, tagajärjena lihahimu, silmahimu ja elukõrkus plahvatus võiks olla hävitavam, kui vastupidise puhul. Igal juhul siin jutt on õnne ja kohustuse sümbioosist.

Sellepärast püha Paulus räägibki: „need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas.“

Ta kutsub möödukusele, aga sama võiks öelda õnne ja kohustuste ilusa sümbioosile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga