27.03.14 Pärispatt

Et rääkida pärispatust, on vaja arvestada järgmisega:

–          draamaga, mis leidis aset iidsel ajal;

–          haavadega, mida kannab iga inimene (selle draama tagajärjed);

–          tõsiasjaga, et see draama kestab ja püsib ning avaldub inimese suutmatuses patusest olukorrast oma jõuga ära minna, patusest olemusest oma jõuga vabaneda.

See draama püsib taeva ja maa vahel ning patu ja armu vahel.

Lähtepunkt pärispatu mõistmiseks pole maa, vaid taevas, mitte patt käsitletuna iseeneses, vaid Jumala arm, mis on midagi rohkemat kui vaid vastus patusele. Jumala arm on esmane, juba enne pärispattu, patuga võrreldes primaarne. See aga ei tähenda kunagi seda, et taevas põhjustas pattu, vaid seda, et pärispatt sündis armu saatel, armu ruumi sees, mis on avaram ja põhilisem ja hõlmavam reaalsuse kiht kui see, kus hakkas valitsema patt. Patt toimib vähina inimolus, mis algselt pärines puhtast allikast.

Inimene kannab enda sees ettekujutust taeva kohta, paradiisi mälestusi ja need võimaldavad tal nimetada pattu patuks ja süüks, mitte aga ainult eksituseks ja ebatäiuslikkuseks. Salates ära armu, kaotab inimene võimaluse nimetada pattu patuks ja teises järgus, märkamata pattu, inimene ähmastab eneses ettekujutuse paradiisist.

See tähendab, et paradiis ja taevas pole tema jaoks enam olemas kui miski puhas ja püha, vaid see võtab patutaolise ja patuvärvilise õnne kuju. Paradiis ise, taevas, selline nagu seda mõistab Kirik, muutub inimeste jaoks unistuslikuks, elust võõrdunud mõisteks, elu vastu vaenulikuks. Paradiis, igatsemine selle järele, pole enam süütu unistus, vaid just kahjulik kujutlus, sisendus, mis lükkab inimesi niinimetatud reaalsusest välja. Sellel kõigel on pärispatu maik.

Selles mõttes on pärispatt on vaimne, puhta allika mürgitamine, kuid mitte allika sees, vaid selle väljavoolu juures. Pärispatt on selle Sõna, mis oli algusest peale Jumala juures, ja mis oli Jumal, tähenduse moondumine. See Sõna justnagu kõlab endisel viisil, kuid talle pakutud tähendus on nüüd teistsugune. Sellega seletatakse pärispatu universaalset ulatuslikkust, seda, et see patt puudutab ja määrib iga ilmaletulevat inimest. See on vaimne nakatumine.

See leidis aset paradiisis. Saatan ei ütelnud esivanematele, et Jumalat pole olemas, või et see Jumal pole Jumal, või veel, et ta ise olevat Jumal. Ei. Ta ütles, et Jumal ei ole selline nagu teie teda mõistate. See, mida tegi saatan, oli uus ilmutus Jumala kohta. Saatan jätab mulje, et ta teab rohkem Jumala kohta, kui seda teavad inimesed, ta seletab, kuidas on vaja mõista Jumala sõnu. Rohkem, ta näib teadvat millised on Jumala kavatsused, mida ta kardab, mida ta tahab ja mida ei taha. Saatan näitab inimestele iseennast kui kedagi, kes ei varja midagi, seevastu Jumalat näitab kellegina, kes just varjab midagi.

Kui see Sõna püha Johannese ilmutuses on tõde, siis saatan tahab sisendada inimestele, et tema enda sõna on tõde, tõde kohta. Tegelikult saatan on anti-tõde, anti-ilmutus.

Selline anti-tõde oli nõukogude ajal ajaleht “TÕDE” (vn k “Pravda”), milles seletati, mis on tõde!

Esivanemate pattulangemine väljendab sõnakuulmatust Jumala vastu ja seega Jumala kavatsuste vastu. On vaja aga täpsustada, milles see sõnakuulmatus seisnes. See pole seaduse normi murdmine. Iga seadus eeldab normide rikkumise kogemust. Paradiisis pole veel sellist kogemust. Iga seadus sisaldab piiratud usalduse reeglit, nagu on liikluseeskirjades. Kuid paradiisis ei võiks selline reegel eksisteerida. Sellepärast esivanemate sõnakuulmatus ei saanud olla seadusest üleastumine.

Isa keeld süüa hea ja kurja tundmise puust polnud ka juriidilise iseloomuga. Seda ei võtnud ka esivanemad vastu kui sellist keeldu, mis alati on mingi juba eelneva hüve rikkumise fakti tagajärg. See oli Jumala tahtmine, soov, mis vähimalgi määral ei tekitanud inimestes vastuhakku, kahtlust ega küsimust.

Pärispatu tuuma on vaja mõista eelneva armu kontekstis ja taustal ka selles mõttes, et just inimese usaldusvõime sai kuritarvitatud – saatana poolt. Kuritarvitatud sai inimese süütus. Esivanemad polnud harjunud umbusaldama. Kuid esivanemate süü oli selles, et nad panid tähele süüdistust Jumala vastu. Saatan ütles, et pole tõsi, et te surete ära, vaid Jumal kardab, et saate olema nagu Tema, et ta selle arusaamatu ja pentsiku korralduse abil, ei taha teile anda osa oma jumalikkusest. Nii madu diskrediteeris parimat ja armastusväärseimat ja ülimalt usaldusväärset Jumalat. Sel viisil sai inimene hukkaläinuks, muutus paheliseks.

Kui rääkime esivanemate sõnakuulmatusest, et tohi unustada, et inimene sai eksiteele viidud selle poolt, kes on kõige patu (kurjuse) põhjustaja. Ei tohi unustada, et saatanal esialgselt polnud midagi meie – inimeste – vastu. See, et ta haavas meid, oli viis, kuidas Jumala südant haavata. Ta hakkas Jumalale vastu! Meie oleme selle vastuhaku asjaolu ja vahend. Saatan tahab hävitada meie juures inimlikkust ja eriti selle inimlikkuse kõige õrnemat  kudet, mis on usaldus Jumala vastu. Sellega saatan kavatses tõkestada Jumala Poja inimesekssaamist. Saatan mitte ei vihka inimest, vaid Jumala armastust inimeste vastu. Kui Jumal poleks armastanud inimest nii väga, siis saatan ei oleks meist üldse välja teinud, mitte kuidagi, ei oleks viitsinud tegeleda meie tagakiusamisega.

Kui meie tahaksime kasutada mingit ümberjutustust pärispatust, siis võiks see olla  jutt noormehest ja ta armastusest tütarlapse vastu, aga ka armukadedast teisest naisest, kes ei saa, sest ta ei taha, välja kannatada, et noormees on valinud teise. Nähes, et ei saa noormehe meelt muuta, läheb naine kurjaks. Ta ei näe teist väljaspääsu, otsustab kättemaksu kasuks. Kättemaks on noormehe südames väljavalitu mustamine. See kuri naine teeb nii, et see tütarlaps vägistatakse. Kuid see pole ainult füüsiline, vaid ka vaimne rüvetamine. Kuri naine kardab, et noormehel hakkab armastatust hale, sellepärast ta teeb kõik, et  noormehe väljavalitu ise loobuks armastatud olemast. Selles seisnebki vaimne vägistamine.

On oluline märgata teatud analoogiat pärispatu ja Naatsaretis asetleidvate sündmuste vahel. Joosep tahab Maarjat enese juurest minema saata, sest ta ei näe teist seletust sündinule, kui vaid sellist, et Maarja oli vägivaldselt sunnitud truudusemurdmisele. Ta ei usu, et Maarja ise oleks otsinud seda. Ta tahab teda minema saata, et teda surma-nuhtlusest päästa. Siis püha Joosep on väga ligidal sellele, mida tegelikult kavatses saatan. Õnneks olukord sai ületatud tänu Jumala armule, mis aitas tähele panna Jumala sõnumit. Joosep annab viimase sõna Jumalale. Ta tegi seda, mille jätsid tegemata esivanemad. Esivanemate süü on selles, et tahtes-tahtmata viimane, otsustav sõna oli antud maole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga