24.10.13 Õnne otsingutel – entelehhia

Kui küsime, mida õieti inimene otsib kõikides oma ettevõtmistes, siis jõuame järelduseni, et see on, et tal – inimesel – oleks heameel oma elu pärast ehk, et ta oleks elus õnnelik. Igatsus õnne järele on peamine meis iialgi väsimata tegutsev vedru, mis tõmbab ja paneb meid edasi liikuma.

Kuid see liikumine, see teekond õnne otsingutel, pole punktist A punkti B, vaid iseenese teostamise poole / iseenda täideviimise poole. Mis see on, see sisemine liikumine täiuse poole? Siin peame natuke seletama üht Aristotelese mõistet ‘entelehhia’ entelecheia (kreeka εντελέχεια), eesti keelde tõlgitud kui ‘vitaalne arengujõud’,  ‘täielik teostumine’, ‘teokstehtus’, mis aga Aristotelese jaoks tähendas iga olendi hinge: taime-, looma- ning ka inimese hinge.

Oma metafüüsikas teeb Aristoteles vahet kahe tegevuse vahel. Ühte nimetab ta liikumiseks. See on selline tegevus, kus teol pole eesmärki ja teostamist enda sees, vaid väljaspool. Liikumine Aristotelese mõistes on alati teatud protsess, mille lõpul jõutakse tulemuseni, mida polnud olemas alguses ega teo käigul. Näiteks maja ehitamine.

Teistmoodi tegevus on siis, kus teol on eesmärk ja teostamine enda sees. Näiteks ‘vaatamine’. Aristoteles seletab järgmiselt: „näib, et millegi nägemine on igal ajahetkel täielik, sest seal ei puudu midagi, mille suhtes hilisem ilmumine vormi täielikumaks muudaks.“ Just sedaliiki tegusid nimetab Aristoteles entelehhiaks. (en-telos-echein = eesmärgisse jääv,  eesmärki säilitav, eesmärgile kuuluv)

Näiteks: mina lähen poodi, see on liikumine, aga kui mina lähen jalutama, jalutan niiöelda jalutamiseks, siis see on entelehhia. Kui ma lähen jalutama, siis ei ole see nii, et ma jalutan aina rohkem ja rohkem nii, et teo lõpul olen oma jalutamise saavutanud. Kui mängin klaverit, siis see on entelehhia, sest mitte alles siis, kui jõudsin pala lõpuni, ütlen, et nüüd olen mänginud, vaid algusest peale, kuni lõpuni, kogu aeg – ma mängisin.  Nii, entelehhia puhul eesmärk pole saavutatav, vaid on see kogu aeg olemas, kättesaadav, tajutav. Sellepärast, olgugi, et entelehhia toimub aja jooksul, ei ole see seletatav ainult aja kategooriates. Entelehhia on mingi protsess, seega toimub aja jooksul, kuid selle teo olemus ei toimu päris ajas. Entelehhia põikleb pelgalt ajalisest mõistmisest kõrvale. Proovige kirjeldada mõtlemise protsessi aja mõõduga. See oleks sama, kui me tahaksime mõõta ilu termomeetriga. 

Võib tunduda, et entelehhia kuulub sellisesse inimaktiivsuse valdkonda, millel pole erilist mõtet ega eesmärki, sest kuidas seletada, milline on mõte jalutamises, mis toimub jalutamise jaoks. Teiste sõnadega, raske on mõista entelehhiat sellepärast, et selle teo eesmärk pole ühtlasi vahend teiste eesmärkide saavutamiseks. Sest kui entelehhia on jalutamine jalutamiseks, see tähendab, et jalutamise eesmärk on ise jalutamine, ehk jalutamise eesmärk asub jalutamise sees ja on kogu aeg seal olemas. Kui me tahaksime entelehhiat mõista kui vahendit, peaksime ütlema, et jalutamine on vahend jalutamiseks, kuid nii öelda on mõttetu. Vahend ei saa olla vahendiks enda jaoks, kuid eesmärk saab olla eesmärgiks enda jaoks. Ja nii on entelehhias.

Toogem näite: ‘lootmine’. Kui oleme nõus sellega, et lootmine pole mõttetu, millega mitte kõik ei ole nõus, siis küsigem, milline on see lootmise mõte? Milline on lootmise eesmärk ja milles see tegu seisneb? Kui lootmisel oleks eesmärk väljaspool lootmist, siis see oleks mõttetu, sest lootmine ei mõjuta väljaspool olevat tulemust. Aga kui lootmisel on eesmärk enda sees, siis on mõte. Aga mida see tähendab, et eesmärk on teo st. lootmise sees? See tähendab, et tulemuseks on ise inimene kes loodab, sest lootmine aitab kaasa paremale suhtumisele sellesse, mis on. Lootmine ei tekita välist tulemust, vaid aitab kaasa inimese paremale suhtumisele reaalsusesse. Liikumine entelehhia puhul on: muutumine, sisemine areng. Entelehhia pole siis liikumine A – B, vaid osalemine, suhtumine, suhtlemine, areng adekvaatsuse poole. Millesse ta – inimene – õieti suhtub? Iseenda eesmärgisse.

Ütlesime, et entelehhia puhul tulemuseks on see, et inimene suhtuks paremini sellesse, mis on.  Aga kuna ta ise on see, kes on, ja entelehhia eesmärk on alati sees, siis järelduseks on inimese suhtumine kõigepealt iseendasse. See on teostumine, see on õnn.

Kuidas inimene viib ennast täide, kuidas ta ennast teostab? Milles seisneb ta õnneseis? Teoloogias seda nimetatakse ‘õnnelikukstegevaks Jumala nägemiseks’. Praegu, maapeal, „justkui näeme Jumalat aimamisi nagu peeglist, siis aga (taevas) palgest palgesse“. Küsigem, mida see tähendab see ‘nagu peeglist’? Mis on see peegel, mis peegeldab Jumala palet?

See on sarnasus Jumalaga, mida inimene kannab endas. 1Mos 1, 26-27 on kirjutatud, et Jumal lõi inimest oma näo järgi. See on see eesmärk, mis on inimese sees, mis toimib temas kogu aeg, kord nõrgemini, kord tugevamini, aga alati ja pidevalt, ja inimene teadvustab endale seda eriti siis, kui ta aktiivse hõlmavad teod, mida nimetame entelehhiaks.

Ülalöeldust võib järelduda, et inimese peamine eesmärk on ta ise, kuna õnn on see, mis tema jaoks on kõige parem ja milles ta leiab täideviimise ning kosutuse kõikidele oma igatsustele. Aga kas võiks olla nii, et inimene ise on enda jaoks eesmärk? Kas tõepoolest pole ta ees muud ja kõrgemat eesmärki? Ja kui nii on, kas siis inimene tõepoolest on sellega rahul, õnnest rääkimata. Kas ta ei oleks siis hoopis traagiline olend, kes kannatab oma suuruse tõttu ja talumatu üksinduse tõttu?

Vastus on üllatuslikult lihtne. Subjektiivselt – õnn ehk õnnelik inimene on ülim eesmärk, kuid objektiivselt on inimese jaoks õnn mitte ta ise, vaid ta – inimene – Jumala juures.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga