23.01.14 Seaduse olemus ja selle ilming inimloomuses

Alustagem küsimusega: millise inimvõime tegutsemise vili on moraaliseadus?

See on mõistus, sest iga seadus, sealhulgas moraaliseadus, on kohtumõistmise saadus. Ei saa siin peamist rolli mängida tahe, sest selline seadus oleks meelevaldne (arbitraarne), apodiktiline ja kamandav. Isegi kui mõnikord sellised (tahtepärased) seadused on olemas, siis nende kehtivus on tihtipeale tagatud ainuükski terrori või karistuse sanktsiooniga.

Kuid see, et seaduse koostaja on mõistus, ei tähenda seda, et seadusel on ainult informeeriv iseloom. Seaduse taga saab alati tunda seaduseandja soovi, nõuet ja karistuse hõngu. Seadus ei ole antud ainult järelemõtlemiseks, vaid kõigepealt – täideviimiseks.

Seega seaduseandlus ei ole teoreetilise mõistuse valdkond, ega tahte ala, vaid praktilise mõistuse valdkond. Praktiline mõistus on tihedalt seotud tahtega. Nii peab olema, sest seaduse objektiks pole mitte niivõrd tõde, kuivõrd hea-olemine, hüve, ning hüve puhul mõlemad aktid on vajalikud: hea (ära)tundmine ja head tahtmine.

Hea seadus hõlmab alati enda sees kaks argumenti:

1) käskiv

2) jõuduandev selleks, et seaduse nõude täita. Jõuduandev argument sisaldab enda sees ka nõuandvat argumenti.

See, millest ülalpool kõnelesime, on esimene iga seaduse definitsiooni olemuslik osis – see, et seaduse koostaja on praktiline inimmõistus.

Teine definitsiooni olulise osis on iga seaduse eesmärk, mis peab alati olema ühine teatud ühiskonna hüveks ja jääma ühiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks antakse välja ühised tegevuste normid, mille täitmata jätmine ei saa olla vabandatud ega õigustatud iga inimese kui üksikisiku hüvanguga (omakasuga). Ja nüüd, hea seadus on niisugune, mis aitab kaasa veenmisele, et inimesel on rohkem kasu seadusele allumisest kui omapead omakasu otsimisest. Kehv seadus on ängistava ja rusuva iseloomuga, mis reaalsuses ei vähenda vaid suurendab ühiskonnas korruptsiooni.

Kolmas seaduse definitsiooni oluline osis on seadust kehtestav asutus või organ. Mitte iga inimene ei ole kutsutud otsustama ühise hüve üle, selle üle, mis ühise hüvena kehtib ja mis ei kehti. Vaid ainult see inimene, kes on selleks määratud ja on ühiskonna esindajaks tehtud, muidugi – kooskõlas seadusega.

Katse suruda oma tahtmist peale, nende inimeste poolt, kellel pole ühiskonna mandaati, ei saa kehtida seadusena. Isegi kui selle inimese ettepanek oleks mõistlik ja mõte hea, ei saa see kehtida seadusena. Ja südametunnistuse kohaselt tohivad inimesed need täitmata jätta.

Neljas seaduse definitsiooni osis on nõue, et seadus oleks avalikule teadmisele kuulutatud kui arusaadav, vastuvõetav ja usaldusväärne käsusõna.

Seaduse definitsioon:

(1) Praktilise mõistuse käsusõna, välja antud (2) teatud ühiskonna ühise hüve jaoks, (3) selle käest, kellele on seaduse koostamise ülesanne usaldatud, ja (4) ette kuulutatud sellisena ja sellisel viisil, et ühiskonna liikmed (5) võiksid seda täita oma südametunnistuse kohaselt.

Nüüd võime küsida, kas ühiskondlikud tavad ja rahvuslikud traditsioonid on ka seadus, ja kui on, siis, kas nende tavade ja traditsioonide puhul on näha need viis olulist osist?

Vastus on positiivne. Jah, need ongi seadus. Olulisi osiseid on muidugi nende juures märksa raskem näha kui riigiseaduse ja Kirikuseaduse juures, aga nad on siiski olemas. Tavad seab sisse kogu kohalik ühiskond, kellel on loomulik õigus hoolitseda enda elu kvaliteedi ja moraali eest, aga sanktsiooniks on avalik arvamus, millega peab arvestama iga selle ühiskonna liige.

Küsigem siis edasi: kuidas on jumalaseadusega, millele riigi, kiriku ja rahva kirjutatud ja kirjutamata seadused võiksid tugineda ja milles juurduda? Kas see – nii inimloomusse Looja käega kirjutatud seadus, kui ka meile Jumala ilmutuses antud kümne käsu koodeks, – on ka seadus? Kui vaatame definitsiooni, siis muidugi – on.

On aga arvamused, koolkonnad, mis kahtlustavad (seavad kahtluse alla) seda, et Jumala seadus, mõlemas vormis olevat seadus.

Kust see kahtlus esile tõusis?

Valgustusajastu (18. saj) domineeriva ratsionalistliku ja materialistliku filosoofia mõjul tekkis liialdatud usaldus selle võimaluse vastu, et inimloomusest lähtudes saab jõuda üksikasjalike käitumisnormide kehtestamiseni, ehk inimloomuse alusel käitumise normide koodeksi loomiseni. Aga see oli utoopiline mõte. 19. sajandi teisest poolest alates tõusis selle utoopia vastu reaktsioon, mille tagajärg oli veendumus, et üldse pole olemas mingit inimloomuse seadust.

Tõde on keskel, nende kahe vahel. Tõepoolest jumalaseadus pole seesugune, mis reguleeriks iga inimese käitumist. See moodustab üldise raamistiku, ehk määrab ainult olulisemad punktid, millele inimestel on vaja erilist tähelepanu pöörata.

Jumalaseadusel on seega üldine iseloom. Kuid see ei tähenda, et selle tähendus, või obligatoorsus (kohustuslikkus) oleks väiksem, kui tegelikult kehtiva ja hea riigiseaduse puhul. Jumalaseaduse kehtivus on teistsugune.

Selle kehtivus ja püsivus on selles, et tänu jumalaseadusele hoiab nii iga üksik inimene, kui ka kogu ühiskond ülal suunda peamise inimelu eesmärgi poole.

Kui keegi eksib ekskursiooni ajal, siis see võiks olla küll ebameeldiv kogemus, aga samal ajal põnev ja huvipakkuv elamus. Lõpuks see võib osutuda seikluseks, millest jäävad huvitavad mälestused. Aga elu pole ekskursioon. Hälbimine elukursist võib viia just pöördumatule deviatsioonile [deviatsioon ongi hälve, hälbimine, kõrvalekaldumine], elu purustamisele, ja tihtipeale tuleb selle eest maksta mitte ainult süüdlasel, vaid tema lähedastel, perekonnal, kogukonnal ja lõpuks ühiskonnal või isegi inimkonnal. Võime siin küsida, kas natsiideoloogia hälvete haavad olid väikesed? Kas kommunistliku utoopia inimohvreid oli vähe?

Kas tõesti on vaja jätkata samas vaimus deviatsioonidega mängimist ühiskondade nahal? Vastuse asemel on vaja öelda, et jumalaseadus mitte ainult on kehtiv, vaid sellest lähtuvad meie kohustused ühiskonna hüveks.

Jumalasedusest kirjutas kõige selgemalt püha Paulus kirjas roomlastele:

(2,14-15) „Paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi täidavad loomu poolest Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles, on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.“

Poola poeet, Adam Mickiewicz väljendas ühes luuletuses suurepäraselt tõe jumalaseaduse kehtivuse ja hädavajalikuse kohta:

 Sa ütled: ärgu inimesed armastagu Jumalat

olgu neil kallid vaid voorus ja isamaa!

Rumal ütleb: kuivagu ära veeallikas mägedes

– Voolagu ainult vett linna torudes.

 ***

Igale seadusele on eeskujuks on heebrea sõna ’dabar’ olemus. ‘Dabar’ (või ’davar’, b ja v on sama täht) tähendab ‘sõna’ ja ‘kõnet’. Dabar on sõna-sündmus, mis prohvetite suus viitab Jumala sõnale, kus tähendus pole eraldatud sellest reaalsusest, millele sõna viitab. Dabar pole siis spekulatiivne sõna, vaid sõna-jõud, sõna-tõde, sõna-reaalsus.

Dabar Uues Testamendis viitab Kristusele, ehk Jumala inimesekssaanud Sõnale.

Dabar’i sees on seega tähendus ja jõud ühtlasi. Dabar katoliku Kirikus viitab ka sakramentide tuumale, mille järgi talitusesõna mitte ainult tähendab midagi, vaid viib täide seda, mida tähendab.

Ei ole me Dabar kogemusest kaugel siis, kui avastame, et armastusega öeldul on imepärane jõud. Ja samas, on ju negatiivse kogemusega seotud jõuetu käsk, kui see on kuuljale peale pandud ilma armastuseta.

Hea seaduseandja peab alati järgnema sellele seaduseandjale, kes on Jumala Sõna, Logos, Jeesus Kristus.

PS. Siiri Rebane: muide, Johannese evangeeliumi algus heebrea keeles berešit haija ha-davar…– Alguses oli Sõna.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga