20.03.14 Patt Püha Vaimu vastu ja ammendamatu Jumala halastus

Millised on need kirjakohad, allikad, millest saame teada Jeesuse hirmuäratavate ja vapustavate sõnade halastamatusest. Kõik sünoptilised evangelistid räägivad sellest patust, mis on Püha Vaimu teotamine.

(Mt 12, 31-32) „Inimestele antakse andeks iga patt ja teotamine, aga Vaimu teotamist ei anta andeks. Ja kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu, ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.“

(Mk 3, 28-29) „Inimlastele antakse andeks kõik patud ja pühaduseteotused, kuidas nad iganes ka oleksid teotanud, kes aga peaks teotama Püha Vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus!”

(Lk 12, 10) „Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks.“

Ent mida leiame selle kohta “Katoliku Kiriku katekismuses”?

1864. punktis on kirjutatud: … Jumala halastus ei tunne piire, kuid see, kes teadlikult keeldub vastu võtmast Jumala halastust kahetsuse läbi, lükkab tagasi oma pattude andestamise ja Püha Vaimu pakutava õndsuse. Selline paadumus võib viia patukahetsuse lõpliku puudumiseni ja igavese hukatuseni.

Mis eeltoodust järeldub? Andeksandmatuse paratamatus Püha Vaimu teotamise puhul. Püha Matteus ütleb: „ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul”, Markus: „ ei ole andeksandmist iialgi”, Luukas lühidalt: „ei anta andeks”.

Kuid 1864. punktis nimetab “Katoliku Kiriku katekismus” (KKK) sellist pattu, pigem patust hoiakut paadumuseks, mis „võib viia patukahetsuse lõpliku puudumiseni ja igavese hukatuseni.” See sõna ‘paadumus’ viitab just hoiakule, mitte ühekordsele, üks kord tehtud patule. Samuti väljend: kes teadlikult keeldub vastu võtmast Jumala halastust – viitab sellele, et see on patustaja korduvalt teostatud keeldumine, mis ähvardab muutuda pöördumatuks seisundiks.

Küsigem, kas on olemas piir selle, alles ähvardava, potentsiaalse pöördumatuse, ja juba aktuaalse, teokssaanud pöördumatu seisundi vahel? See piir kindlasti on, ja Jumal teab, millal ja kus see juba ületatud saab, aga inimene seda ei tea. Selles ongi seletus, miks ei ole tegelikku vastuolu näiliselt vastuolus seisvate kahe tõe samaaegses kehtivuses: „iialgi ei anta andeks” ja et „selline paadumus võib viia patukahetsuse lõpliku puudumiseni ja igavese hukatuseni.” Vastus seisneb selles, et Jumal ei ütle meile, kus on see piir, sellepärast, et ta ei taha, et meie üldse, ükskõik kui vähe, läheneksime sellele piirile, kus me upsakalt ja reipalt võiksime kelkida oma saavutusega Tema ees.

Tasuks küsida, kuidas meie ise käituksime, kui avastaksime, et meie laps hakkab sõbrunema narkootikumidega. Kas meie hakkame targutama manitsedes: ole edaspidi ettevaatlikum, et sa üle piiri ei astuks, ja loodame, et laps pole veel üle piiri läinud?  Või käitume siiski väga kategooriliselt, et sellist protseduuri juba eos peatada!?

Proovigem nüüd patu küsimust käsitleda selle Hesekieli raamatu kirjakoha valguses.

(Hs 18:21-28) „Nii ütleb Issand Jumal: «Kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama; ta ei sure. Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama. Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama? Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema. (…) Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut ning nende pärast sureb, siis ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta on teinud. Ja kui õel pöördub oma õelusest, mida ta on teinud, ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta hoiab oma elu alles. Sest kui ta näeb ja pöördub kõigist oma üleastumistest, mida ta on teinud, siis ta jääb tõesti elama; ta ei sure.“

Üldiselt võib kirjakohta kommenteerida sedasi, et alati on alles veel aega meelt parandada, ja et inimese arvel loeb ainult see, mis on ta viimane seisund.

Vaadakem aga nüüd konkreetsemalt, tuues mingi näite.

Inimene ei mõtle loobuda oma patte tegemast, sest väidab, et selleks ei ole tulnud veel aeg. Kui see päev saabub, küll ta siis otsustavalt loobub pattudest, tuleb pihile ja saab siis andeksandmise. Lihtne! Jumal ütles ju, et ta annab andeks alati, kui patud tunnistatakse ja andeksandmist palutakse. Jumal ei saa ju ennast salata, Jumal ei saa oma tõotusi täitmata jätta, sest muidu oleks ta valetaja. Nii mõtleb selline inimene.

Talle tundub, et ta hoiab vaos Jumalat ja et ta Jumala käest on pandiks võtnud Jumala enda sõnad. Selle inimese draama on selles, et talle tundub, et ta on Jumalast üle. See inimene näib arvavat, et ta ise otsustab, millal ta võtab vastu Jumala käest halastava armu, et mitte Jumal ei otsusta seda.

Kas on selge, miks see inimene ei saa kogeda Jumala andeksandmist? See on võimatu seepärast, et Jumal ise on andeksandmine. Ei saa Jumalalt armu vastu võtta ja ühtlasi põlata Teda ära. Ainult Jumal saab andeks anda, ja see tähendab, et Jumal ise on andeksandmine. Kui inimesel pole Jumalat, tal pole ka andeksandmist. Patt Püha Vaimu vastu seisneb selles, et inimene ütleb Jumalale, et ta on nõus Tema käest andeksandmist vastu võtma tingimusel, et Jumal ei võta talt õigust patustada, sest just õiguses patustada seisnevat selle inimese vabadus. Nii, vabaduse nimel ta patustab, aga Jumal tema üle armulist palet näitama, sest ta seda tahabki ju, sest ta armastab ju jne.

Püha Aquino Toomas seletab, et patt Püha Vaimu vastu on andeksandmatu oma loomu pärast, sest välistab selle, tänu millele patte andestatakse.

Nüüd lugegem veel ühte teksti: (1 Jn 5, 16) “Kui keegi näeb oma venda tegevat pattu, mis ei ole surmaks, siis ta palugu, ja Jumal annab talle elu, neile, kes ei tee pattu surmaks. On pattu, mis on surmaks: selle kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda.”

Olgugi, et see lõik ei maini seda, kas see patt, mis on surmaks, ongi seesama patt Püha Vaimu vastu, siiski need Johannese sõnad, et patustaja eest mitte paluda, on peaaegu sama vapustavad kui need, mis kõnelevad patust Püha Vaimu vastu.

Vanas Testamendis on mitu juhtumit, et Jumal keelas palvetamise patustajate eest, keelas Tema käest andeksandmise palumist. Keelust hoolimata patustajate eest paluti, ja osutus, et Jumalale see “sõnakuulmatus” meeldis.

Ainult üks paljudest näitedest. (Jer 7, 16-20) “Aga sina ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind! Eks sa näe, mis nad teevad Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail? Lapsed korjavad puid, isad süütavad tule ja naised sõtkuvad tainast, et valmistada ohvrileibu Taevakuningannale. Ja nad valavad joogiohvreid teistele jumalatele, et mind teotada. Kas nad teotavad mind? küsib Issand. Eks nad teota iseendid oma häbiks? Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, mu viha ja mu vihalõõm voolab selle paiga peale, inimeste ja loomade peale, välja puude ja maa vilja peale, ja see põleb kustutamatult.“

Kuid lugedes edasi tuleb välja, et Jeremija kostis rahva eest ja Jumal osutas rahvale armu ja kiitis heaks  Jeremija tegevuse. (Jer 16)

Veel üks oluline asi. Uus KKK loobus selle patu erinevaid liike üksikasjalikult käsitlemast. Aga enne, vanades katekismustes oli selline loetelu olemas.

1. liigselt Jumala halastusele lootes julgeda patustada (Noa kaasaegsed)

2. Jumala armule enam mitte loota (Juudas)

3. tunnustatud kristlikule tõele vastu seista (variserid)

4. ligimest Jumala armu saamise pärast kadestada (Kain)

5. päästettoovatele manitsustele südant kalgiks teha (Heroodes)

6. tahtlikult kahetsematuses püsida (vaarao)

Võime küsida, miks uus katekismus seda arutelu enam ei maini. Hea küsimus. Tundub, et selle otsuse taga on tõsiasi, et inimesed pahatihti ei viitsi kategooriate mõttesse eriti süveneda, ei mõtle eriti palju selle üle, millele need sõnad viitavad. See mittemõtlemine (mittesüvenemine) võiks muidu saada süüdistuse kiviks patustaja vastu  – kas teiste käes või siis patustaja enda käes iseenda hukkamõistmiseks.

Pealegi – üksainus KKK punkt 1864, mis on pühendatud selle patu käsitlemisele, algab sõnadega: „Jumala halastus ei tunne piire…“ Ma arvan, et nii on sellepärast, et skrupuloosset inimest kaitsta selle eest, et ta ei hakkaks Jumala armule enam mitte lootma!

One thought on “20.03.14 Patt Püha Vaimu vastu ja ammendamatu Jumala halastus

  1. Tere, ma lugesin selle veelkord läbi, kuigi te loengul rääkisite sellest, aga olen vist juba seal teisel pool. Mu kahtsus pole vist piisav.
    See koht pani mind eriti mõtlema: Kas on selge, miks see inimene ei saa kogeda Jumala andeksandmist? See on võimatu seepärast, et Jumal ise on andeksandmine. Ei saa Jumalalt armu vastu võtta ja ühtlasi põlata Teda ära. Ainult Jumal saab andeks anda, ja see tähendab, et Jumal ise on andeksandmine. Kui inimesel pole Jumalat, tal pole ka andeksandmist. Patt Püha Vaimu vastu seisneb selles, et inimene ütleb Jumalale, et ta on nõus Tema käest andeksandmist vastu võtma tingimusel, et Jumal ei võta talt õigust patustada, sest just õiguses patustada seisnevat selle inimese vabadus. Nii, vabaduse nimel ta patustab, aga Jumal tema üle armulist palet näitama, sest ta seda tahabki ju, sest ta armastab ju jne.
    Lihtsalt minu mõtted…ma olen ikka segaduses. Ma üritan, aga ma ei tea, kas mu usk on nii tugev. m amõtlen pidevalt Jumalast, aga vist kuidagi valesti.

    See loeng oli väga hea! Pole ebasiirus!

    terv Krõõt

    P.S nime koht tuleb ikka ka täita, muidu tuleb poolakeelne teks, et täida väljad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga